OHMYGOSSIP – 20. sajand… 12-aastased lapsed tarbivad antidepressante, 16-aastased lõikavad veene, sest Facebook on maas. Elame maailmas, kus 9-aastane kirjutab staatuseks “VIHKAN OMA ELU!”. Kui mina 12 – 13-aastane olin, siis oli kõik ikka totaalselt teistmoodi!
Muret tekitasid sootuks teised asjad. Lähengi seekord teiega koos ajas tagasi, mil ma sain oma esimese telefoni ja vanaisa ruli kooli mossega järele — see oli piinlikult vaene aeg, aga olgem ausad, muretuim ja lõbusam kui praegu.
Ma kahjuks ei mäleta, mis mu esimese telefoni mudel oli, aga see oli päris suur kolakas — pikk kollane Nokia, mida sai banaaniks kutsutud. Sai ostetud ka Simpeli alustus pakett, 150 krooniga. Sellest piisas kaheks nädalaks, kui mitte kuuks! Taskuraha oli mul nädalaks 100 krooni, siis ei saanudki uut kõneaega koguaeg osta. See oli mõnus tüngakate ja vastamata kõnede aeg! Ei olnud sellist võimalust kui praegu, iga hetk inimene kätte saada ja Facebookis istuda! Kokku saime bussijaamades, kirjutasime üksteisele kirju, eksisteerisid märkmikud, kuhu siis korda-mööda kirjutasime sõbrannadega! (ps. Tol ajal unistasin tohutult Nokia mudelist 3310. Ja veel oli pop Sony Ericsson. Mäletan tuttaval oli see klapiga T29. Oh see oli top!)
Nädala taskuraha läks kiirmakaronide ja sifkade peale, mida Kuusalu Keskkooli internaadis sai söödud tohututes kogustes. Kui makaronid olid otsas, siis sai puljongit lürbitud, mis pakkidega kaasas olid. Õnneks vald maksis mu kooli lõunad kinni, seega nädala sees sai ka korralikku sooja toitu! Sellele kõigele praegu järele vaadates paneb mõtlema ikka küll, kuidas hakkama tuli saada.
Nagu te enne jutust aru saite, elasin nädala sees internaadis. Esmaspäeva hommikul vanaisa viis 4 km kaugusel olevasse bussipeatusesse ja reede õhtul tuli sinna ka järele. Vahel, kui reedesel päeval sai sisseoste tegemas käidud, tuli ta mulle ka kooli ette järele — kollase Moskvichiga!!! Iga kord kui see juhtus, oleksin ma tahtnud häbist maa alla vajuda. Kõik vaatasid ja naersid. (Siis ju olid moes Audid. ) Teate mis? Hea meelega saadaks nüüd pikalt sellised ja laseks selle sama vanaisa mossega külge, pikalt näppu näidates!
Ja kui ikka rahast edasi rääkida, siis kas mäletate kui palju asju sai 500 krooniga poest? Kui mul selline raha käes oli, tundsin ennast mega rikkana. Siis ei olnud selliseid võimalusi, nagu mul praegu on, tol ajal sain vallalt toetust, millega pidin hakkama saama kuu ja ära toitma ka oma venna, sest tema oli siis juba täisealine ja erilist sissetulekut tal ei olnud. Aga selle rahaga saime kuidagi hakkama… mingi hetkeni. 1000 krooniga kuus – MIDA selle eest praegu saaks? Kas üldse saab? Kui ma viimane kord Eestis käisin, siis vist maksin juba Kaubamajas karbi süldi ja pitsatüki eest 100 krooni. Mida ma praegu selle raha eest saaksin?
Aastatega on maailm tohutult palju muutunud. Telefonid on puutetundlikud, online poed vallutavad maailma, ostud on ühe kliki kaugusel ja internetist on saanud teine kodu. Kriis on inimesed hulluks ajanud! Kõik on nii teistsugune. Vaatamata sellele, et mu nooruspõlv oli valulik, sooviksin ma ennem selles vanemas maailmas igavesti elada, kui vaadata kuhu me kord välja jõuame. Kardan isegi mõleda, kui robotlik me maailm järgmise 10-20 aastaga on. Kuhu me kord kunagi välja jõuame?
“The world as we have created it is a process of our thinking. It cannot be changed without changing our thinking.” ? Albert Einstein