“Toimetamist ootavate käsikirjade järjekord on mul üsna pikk, noh, kokku kakskümmend. Oleks vaja tervet kirjastust, et kogu mu looming raamatuteks vormida,” räägib aktiivne ja mitmel rindel tegutsev Malle Pärn Ohmygossip´ile. “Mina teen käsikirju mitmekaupa, vahepeal on neid mitu tükki juurde tulnud. Ja kui mul oleks sekretär, kes mu mustandeid viitsiks ümber trükkida, siis oleks neid veel rohkem.”

Malle Pärn, kuidas möödus teie suvi, mida põnevat tegite?
Suvi möödus kiiresti, alles tärkasid puudel pungad, ja nüüd juba langevad lehed, mille rikkast rohelusest ma terve suve head energiat ammutasin…

Kõigepealt valmis mul Avinurme Suveteatri trupiga uus lavastus, juunikuu kuni jaanipäevani oli väga kiire. See on vana-aegne komöödia “Wirrwarr”, mida oleme suure menuga mänginud juba viiel korral, viimati lausa Tartu Uue Teatri laval. Uhke tunne oli küll, ja publiku vastuvõtt oli eriliselt soe!

Imeline suvi oli. Vaatamata jahedusele. Ja sellele, et mereranda jõudsin vaid kahel korral. Aga ma olin rohkem kui kuu aega Tartus, ja sealt on meri kaugel. Emajões suplesin küll mitmeid kordi.

Juulikuus sain olla üheaegselt kirikuõpetaja ja näitleja – asendasin Avinurmes õpetajat, pühapäeviti tegin jumalateenistusi, argipäeviti aga proove Tartu Uues Teatris. Augustis mängisin siis kümme etendust vanal Raadi lennuväljal: “Opus geographicum ehk Naised valitsevad maailma”. Seal mängis ka mu tütar Katrin koos oma mõnekuuse pisipojaga. Kartsin, kuidas väikemees vastu peab, aga ta käitus lausa imekspandavalt. Just nagu oleks kõigest aru saanud.

See oli väga tore aeg – ja viimasel etendusel sain tõsise monoloogi eest publikult üksmeelse aplausi! Olen nii tänulik Ivar Põllule, et ta mu mängima võttis, ja kõigile inimestele, kes selle etenduse tegemisest osa võtsid, ja ka neile, kes seda vaatamas käisid. Etendusel oli uskumatu menu – kõik etendused olid välja müüdud, ja aplausid olid vägevad. Tore oli ka see, et etenduse reklaam oli nii arukalt korraldatud, see toimis naiste-meeste suhete teema arutamise läbi meedias näitlejannade ja lavastaja poolt. Ma ei mäleta, et ühelgi etendusel oleks olnud nii mõttekat reklaami.

Kas teilt on oodata ka mõnda uut raamatut või luulekogu?

Oh, muidug on! Mina teen käsikirju mitmekaupa, vahepeal on neid mitu tükki juurde tulnud. Ja kui mul oleks sekretär, kes mu mustandeid viitsiks ümber trükkida, siis oleks neid veel rohkem. Trükkimisega on natuke teine lugu. Selleks on vaja hoopis teistsugust ettevõtlikkust. Ma pole kunagi olnud hea “asja-ajaja”.

 Aga üks sai lõpuks ometi valmis: kolmas luuletuskogu, “Ahelnägemus”, mille kulka Kirjanduse sihtkapitali jagajate kamp mitu korda kõrvale lükkas, eks neil on kirjandusest teistsugune ettekujutus kui minul. Maitse asi.

 Panin oma raamatu tiitellehele märkuse: “Raamat ei sisalda obstsöönsusi”. Nii et kultuursed inimesed ei pea kartma, et autor neid solvab. Kutsun üles kõiki viisakaid autoreid ja kirjastajaid oma raamatutele seda märkust lisama, sest roppusi sisaldavad raamatud meie maal hoiatusi ära trükkima ei pea. Sest meie inimesed ei oska üksteisest lugu pidada, ja laste hingeelu (ja tulevik) ei lähe neile korda. Sõidetakse üle igaühest, kes ette jääb. Selline on suur osa meie “tunnustatud” kultuurist. Õnneks on siiski veel ka kultuurset kultuuri.

Minu luuletuskogu väljaandmist toetasid rahaliselt kaks head sõpra. Üks neist seda, paraku, näha ei saanudki. Seda kaotust elan jätkuvalt valusasti läbi, ilmselt veel pikka aega…

Midagi taolist juhtus ka mu esimese luulekoguga – seda kujundanud kunstnik, mulle väga armas inimene, suri enne raamatu ilmumist…

Millised on teie plaanid lähemal ajal?
Mingeid konkreetseid “plaane” ma ei tee. Mul on ees mõned esinemised ja kohtumised. Minu teater mängib veel mõned etendused siin-seal. Novembris tuleb Tartu Forseliuse kooli sünnipäev. Sinna ma lähen, ja kasutan siin juhust: vanad sõbrad, kes te seda lugema juhtute – tulge kokku, elu on lühike!

Eks ma tahan pikkamööda kõik oma käsikirjad trükivalmis toimetada, järjekorras on praegu kaks jutukogumikku, üks täiskasvanutele, teine lastele. Lasteluuletuste kogumik on juba kunstniku käes. Edasi tulevad artiklid, jutlused, tädi Maali lood, valitud ja väljanopitud kommentaarid, memuaarid, lühiproosa, usuteemalised mõtisklused, diplomitöö. Toimetamist ootavate käsikirjade järjekord on mul üsna pikk, noh, kokku kakskümmend. Oleks vaja tervet kirjastust, et kogu mu looming raamatuteks vormida.

Ja jõudumööda kirjutan sellele lisa, ning püüan mulle läkitatud mõtteid siin-seal ajakirjanduses avaldada. Ei tohi ju küünalt vaka alla panna. Ikka peab lootma, et inimesed hakkavad järjest rohkem inimlikku elu hindama, ning loobuvad mõttetust ja ohtlikust enesehävitamisest.

Kunagi oli ETV eetris kodumaine sari “Kaevutee” kus te mängisite pereema, kas sellest sarjast pole tulekul mõnda dvd-d näiteks?

Kahtlen. Keda see huvitab, nagu meil paljude heade mõtete kohta on juba tükk aega kombeks küsida. Rääkisin kunagi sellest Hillar Peebule ja Igor Kurvele, et võiks teha sellest mingi stseenivaliku, nii-öelda “Parimad palad Kaevuteest”, aga nad ei võtnud vedu. Tervet seriaali pole mõtet ümber salvestada.

Kas te nüüd ei ole soovinud mõnes telesarjas või lastelavastuses kaasa mängida?

Noh, kes see minu soovi küsima tuleb. Konkurss on kõva, näitlejaid on nii palju, las mängivad parem teised, nooremad. Ja nüüd tehakse sarju kuidagi “ülejala”, kiire proov, ja võte. Minuealisele niisugune töö hästi ei sobi, ehkki ma olen ikka hakkama saanud, kui on mingi roll pakutud (“Saladused”, “Kelgukoerad”). Teen heameelega veel, aga kui ei taheta, siis pole ka midagi katki. Minul tegevusest puudu ei tule. Lapselapsed on nii toredad, kasvavad ja arenevad. Mulle meeldiks, kui mu tütar mingis heas sarjas peaosa saaks. Lihtsalt sellepärast, et ta on tõepoolest hea näitleja!

Aga mõnes lastelavastuses tahaks küll kangesti mängida. Lastest on nii kahju, neid sunnitakse nii varakult täiskasvanu elu elama, lapsepõlv jääb lühikeseks…

 Ja muidugi meeldiks mulle näiteks juhtida mingit vaimset mõtiskluste või mõttevahetuste sarja. Kus ei oleks mitte lihtsalt lobisemine mingil teemal, vaid sisutihe, mõttekas, hästi ettevalmistatud ja targalt kokkumonteeritud jutusaade. Niisuguseid meil praegu, paraku, enam üldse ei ole. Ja mis peaasi, ilma “muusikapausideta”! Kui on jutusaade, siis olgu jutusaade, tümpsu-sõltlased ju niikuinii ei kuula tõsiseid jutusaateid.

Millist kodumaist telesarja te ise meelsasti vaatate ja millist ei vaata kunagi?

Pidevalt ei vaata ma ühtki sarja. Aga mul on hea meel, et neid nii palju on, et mu armsad kolleegid näitlejad saavad tööd, aga kes neid kõiki vaadata jõuab? See polegi ju tähtis. Ja parem, kui ei vaadata. Tähtis on, et inimesed saavad oma hirmkallid arved ja laenud makstud. Sest ega neist sarjadest midagi eriti head õppida vist küll ei ole. Lihtsalt mingi ajaviide. Aga mind ei huvita ajaviide, mind huvitab ajatäide, mõistlik aja kasutamine. Mul ei ole enam aega, mida VIITA.

 Enamus tegijaid on ju nii palju nooremad, neil on hoopis teistsugused probleemid ja väärtushinnangud. Nad pole näinud ega kogenud kõike seda, mida mina olen, nende m
aailmapilt on palju kitsam ja nende vaimsed nõudmised palju väiksemad.

Eelistan telekale häid raamatuid.

Ellusuhtumine ja elu nägemine on meie “tegijatel” kuidagi liiga asiseks muutunud. Justnagu kahemõõtmelises maailmas elaksime.

Paraku võib välismaiste sarjade hulgas ikka paremaid leida. Ma vaatan telekat ikka väga vähe. Üldse mitte iga päev. Tuglas kirjutas kunagi, et trükitud paber on mürgine. Helendav ekraan on veel palju mürgisem. Mitte ainult selle poolest, mida sealt pakutakse, vaid ka iseenesest. Pealegi on väga lihtne tekitada endas telekavaatamise harjumus, see tähendab, et seda vaadatakse iga päev mingi aeg, isegi siis, kui sealt midagi eriti huvipakkuvat ei tulegi. Nii-öelda, lastakse saadetetegijatel oma aju ja vaimu mitte just eriti tervisliku “pesuvahendiga” töödelda. Inimene peab hoolikalt valima, mida ta endale harjumuseks kujundab. Et mitte kellegi või millegi kuulekaks orjaks hakata, ennast soovimatus suunas vormida lasta, endas laiskust ja liigset passiivsust kultiveerida.

Inimese elu kekspunktiks ei tohi olla helendav ekraan.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Oh, nii palju on südamel. Rahvuse, kultuuri ja tsivilisatsiooni allakäik, või peaks lausa ütlema: vägivaldne väljasuretamine? Tahaks elada ilusas harmoonilises inimeste maailmas, tarkade, ausate ja sõbralike inimeste keskel. Tahaks, et Eesti oleks iseseisev riik, mida valitseks tark kuningas koos tarkade ministritega ja õpetajatega.

Ebaõiglust on maailmas alati olnud, ja vägivalda, sest rumalaid inimesi on üpris palju. Aga rumalus pole kunagi nii valdavalt maailma valitsenud nagu praegu. Ülbusele ja lollusele pole kunagi nii palju vabadust antud nagu praegu.

Tahaksin, et eesti inimesed, kes veel mõistust pole kaotanud, suudaksid oma elu nii-öelda enda kätte võtta, hakata kohapeal, linnades ja külades mõistlikult ja inimlikult oma elu korraldama, kuidagi väljaspool seda kõrget ja valelikku poliitikat, mis on nagu meie pealt kuskile kaugele ärasõitnud katus. Las nad siis hõljuvad pealegi omaette oma heaolu unenägude maailmas. Kui me midagi otsustavamat ette võtta ei oska…