See on üks avameelsemaid intervjuusid üle pika aja, mida me kallid lugejad teieni toome. Katrin on Londonis elav ajakirjanik, kelle elu on Õhtulehe blogi-veergudel kogu Eesti jaoks lahti arutatud. Katrin on võidelnud depressiooni (oma biopolaarse häirega) juba mõnda aega, aga nüüd on ta hakanud oma muredele vastused leidma ning need on positiivsed! Leppige endaga, rääkige endaga, mõelge läbi oma probleemid ning võidelge nendega ning visa võitlus garanteerib teile suuna taas ülesmäge.

Võõrsil ei ole rohi rohelisem, võõras mees ei ole parem kui oma ning oma enda varju eest ei põgene. Katrin, kes on abikaasaga ära leppinud, äsja koos Argentiinasse oma unistuste farmi ostnud,  on visalt oma peremuredega tegelenud ning esmakordselt on ta nõus Eesti meediaga oma läbielatust detailselt ja avalikult rääkima. Lisaks rõõmustab ning kostitab tegus ja andekas kaunitar oma fänne ka uue raamatuga  “Minu Albaania”, mis juba 19.oktoobril müügilettidele jõuab!

Algatuseks küsin teilt kui suurelt maailmarändurilt, kust maailmanurgast me täna intervjuud teeme? Oma Õhtulehe viimases blogis saatsite oma lugejatele tervitusi Argentiinast. Kas olete taas Argentiinas? 
Olen tõesti jälle otsaga Argentiinas, kuhu mu abikaasa ostis farmi. Hobused on meil siin juba pikemat aega ning meil möödub siin juba neljas talv. Pean ausalt tunnistama, et olen Argentiinas juba täitsa kodune. Kui ma kolmapäeval lennukilt maha astusin oli kõik juba tuttav ja silm läks särama. Kummaline, kuidas kauge põhjamaahing nagu mina võib end koduselt sisse seada ka lõunapoolkeral.

Viimasel ajal on mitmed teie postitused olnud pigem nukrameelsed — kirjutasite, et olete olnud pikemat aega depressioonis ning et ka eraelu lõi vahepeal lainetama.. Rääkige palun, mis täpselt juhtus?
Oh ma ei teagi, kust seda kõike alustada. Eks kõigi probleemide algatajaks olid minu depressioonihood, mis lähevad vanusega igal aastal raskemaks. Keegi kirjutas täna Facebooki seinale, et paljud inimesed kannatavad haiguste all mida teine inimene silmaga ei näe ning tõi sinna juurde näiteid depressioonist, vähist ja muudest katsumustest. Soovitas inimestel märgata sõprade sisemist valu!

Depressioon on tõesti haigus, mida teised ei näe, aga millega mina olen õppinud elama. Paar aastat tagasi andis briti doktor mulle ka diagnoosi, et kannatan bipolar disorder all (Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire (varasem nimetus maniakaal-depressiivne psühhoos) on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid (maniakaalne episood või hüpomaania) ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine (depressioon) -toim.). Sellele järgnes pikk monoloog sellest, kuidas mu tujud käivad üles ja alla ning mis seda haigust põhjustab…

Ma ei tea tänapäeva depressiooni moodsaid nimesid ja olen loobunud ka igasugusest abistavast meditsiinist. Mulle ei meeldi antidepressandid ja muu…  Püüan vastuseid leida oma hingest muutes seda ise vastu tahtmist tugevamaks. Ometi pean ausalt tunnistama, et depressiooni on raske ise balansseerida ja ilmselt on tõesti selle vastu kergem võidelda ravimitega. Minu depressioonihoogudel polegi vahel mingit suurt põhjust, vaid halb tuju mis süveneb hiljem raskeks koormaks võib tekkida ükskõik millest. Tegelikult depressioon vallandubki tihti mitte millestki. Siis tuleb end jälle kokku võtta ja selle vastu võidelda. Minu perekondlikud tülid ja arusaamatused tekivadki tavaliselt minu tujudest, mis nõuavad partnerilt sügavat mõistmist.

Tänavune madalseis leidis minu jaoks alguse aprillis. Püüdsin end küll kõigega turgutada, kuid see süvenes ja süvenes. Juulis läksin kodust ära, sest ma tekitasin kõigis ebameeldivustunde. Ma pole kunagi varem kodust ära jooksnud, aga seekord oli tunne nagu ma jookseksin ära iseenda eest. Probleemid aga järgenavd kõikjale ja oma enese varju on raske maha jätta. Minus oli korraga hulk küsimusi… kas ma elan oma elu õiges suunas, kas mu elus on kõik õigesti. Eks mingi osa minu probleemidest seisneb ka selles, et ma ei käi igapäevaselt tööl ja elan suhteliselt luksuslikku koduperenaiseelu reisides ja kodus olles. Depressioon võib tekkida ka tegevusetusest… Mina kirjutan küll oma raamatuid ja artikleid, kuid igapäevaselt ei sunni mind tööd tegema keegi.

Milline on tänane kurss  — kas mees, elukoht ja plaanid on endised või olete teinud korrektuure?
Ohjah. Nüüd pole enam asi minus, vaid ikkagi selles teises pooles, kes peab otsustama, kas ta suudab mind taluda. Oleme nii öelda aja maha võtnud ja püüame samm sammu haaval jälle sõpradeks saada. Mina tunnen end viimase poole aasta jooksul pisut paremini. Samuti turgutab mind Argentiina päike.

Veetsin terve Septembri kodus Eestis ning seal oli samuti tore olla. Ma lihtsalt unistan sellest, et ma ei oleks nii tundlik nagu ma olen ja saaksin aknast seenevihma jälgida ilma nukrustundeta südames. Kuna ma võitlen pideva depressiooniga, pean ma ise enda eest hoolitsema ning tean, et Eestimaa sügavas ja pimedas talves saavad hakkama ainult kõige tugevamad. Mina põgenesin jälle päikese alla. Siinolek turgutab. Oma plaane ei tea ma aga kunagi.

Kohvrit pakkides viskasin sinna pooled suveasjad ja pooled talveasjad. Võibolla lähen jaanuaris suusatama, võibolla lähen kuskile mujale. Minu elu on üks suur segapudrumägi ja ega ma ei teagi, kas ma oskan enam paikselt elada. Kuna viimase kuue aasta jooksul on nii palju reisitud ja erinevates kohtades elatud, siis hakkab mul pikalt ühes kohas olles alati igav — niiet minu elustiilil on palju agasid. Ma loodan, et vanemas eas rahunen ma ükskord maha.

Kuidas leidsite endas jälle rahu ja rahulolu… Mis on need väikesed ja suuremad asjad, mis ellu rõõmu toovad ning millest ei tohiks mööda vaadata?
Ma ei tea, kas täiuslikku rahu ja heaolu on üldse kellegi südames. Armumine on vist rahulolule ja õnnele kõige lähem tunne, aga see läheb ju ka aastatega üle. Tegelikult ma turgutan end alati mõttega, et mu tervis on korras ja mu pereliikmed on samuti terved. Abikaasa vähikatsumused kuus aastat tagasi andsid mulle elus kõige suurema õppetunni. Kõik, mis tundub igapäevaelus normaalne võib vaid ühe hetkega kaduda. Tema isa võitlus verevähiga oli teine õppetund. Näha inimest oma silme all paari nädala jooksul suremas on midagi, mida pole võimalik sõnadesse panna. Kõik siin elus on nii kuratlikult üürike. Meie enese ja lähedaste tervis on kõige olulisem. Kõigest muust saab inimene jagu. Ka minu võitlus depressiooniga tundub selle kõige kõrval tühine.

Enamus (aja)kirjanikke on kõige loovavad just kriisiperioodidel — kuidas on teiega. Kuuldavasti olete välja andmas uut raamatut… palun rääkige sellest lähemalt?
Sain tõesti just valmis oma teise raamatu. See oli huvitav pakkumine Epp Petronelt seoses Minu sarjaga. Epp tutvustas mind ühele armsale Eesti naisele, kes tutvus interneti teel albaanlasega ning sõitis tema juurde elama. See oli projekt, mis õpetas mind kui algajat kirjanikku kirjeldama valusaid situatsioone. Kuigi see on Helmi lugu sai see minu poolt kirja pandud kui armastu
sromaan.

Ometi on raamatus Minu Albaania ka palju õpetlikke detaile. Tänapäeva eesti naine armastab välismaa mehi. Välismaal ootab meid ees justkui garanteeritud õnn. Helmi lugu on õpetlik. Ma ise ka ei adunud enne selle raamatu kirjutamist kui ohtlik on avatud netiruum. Kui palju perverte ja psühhopaate selles liigub ja kuidas igaüks meist võib sattuda nende ohvriks. Helmi abiellus tõelise pshühhopaadiga ning elust taevasinise Aadria mere ääres sai hoopiski vangikong. Ma väga loodan, et meie naised leiavad mahti seda raamatut lugeda ja Helmi loost õppida. Elu mujal võib tunduda magus, aga see võib olla ka vastupidiselt mõru. Mind härib, et Eestis kuuleme me ebameeldivatest kogemustest välismaa meestega harva. Meie meedia pajatab ikka printsidest ja miljonäridest, kes meie naisi altari ette viivad. Kui te küsite oma tutvusringkonnast aga kui paljudel naistel, kes on olnud suhtes välismaalasega, on läinud halvasti…on tulemus shokeeriv. Eestlane lihtsalt ei armasta oma ebaõnnestumistest rääkida. Helmile au, et ta oli nõus minuga avameelselt oma elu jagama ning mul õnnestus kirjutada südantlõhestav lugu.

Vastus Sinu teisele küsimusele, kas ma tunnen end depressioonist inspireerituna, siis mina olen üks nendest tüüpidest, kes ei suuda kurvalt ridagi kirja panna.

Kaua te raamatut “Minu Albaania” kirjutasite, millal raamat Eesti müügilettidele jõuab?
Raamat tuleb välja 19.oktoober. Intervjueerisin Helmit Eestis terve eelmise suve ning kirjutasin seda terve eelmise talve Argentiinas. Kuna ma tahtsin kirjutada võimalikult ausat lugu, käisin eelmise aasta juulis korra ka ise Albaanias, et suudaksin sealset loodust ja inimesi kirjeldada autentsemalt. Argentiinal on muide Albaaniaga palju sarnaseid jooni… niiet kõik siinne soosis mu kirjutamist. Ma loodan, et lugeja jääb tulemusega rahule.

Millised on teie plaanid on selleks talveperioodiks?
Kui ma vaid teaksin… Shakespeare on öelnud “The world is your oyster”. Ma ei tea, mis saab või mind ees ootab… hetkel püüan nautida iga päeva korraga.