“Kiirabis meie streikida ei tohi, aga südames olen streikijatega. Üllatav, et lõpuks lõi kaane pealt ära. See kõik kääris ju pikemat aega – metsik töökoormus, alandav/ mõnitav organisatsioonikultuur, lootusetus, perspektiivitus ja valitseva kliki arrogantsus ning soovimatus lagunemist näha, veel vähem peatada. Kahju on vaadata, kuidas Arstide Liidu ja meedikute vastu peetakse pesuehtsat PR sõda mõnusalt kinnimakstud ajakirjanikega,” räägib kiirabiarst Mare Liiger Ohmygossip’ile.

Mare Liiger, mida põnevat tõi suvi ja millised on plaanid lähemal ajal?
Suvi möödus põhiosas puhkamisega oma koduaias. Olen vist nii rikutud, et ühe kohaga kiirabis töötamist nimetan puhkuseks, aga nii see on. Lisaks veel keeleõpe. Eelmisel hooajal tegin endale korralikult liiga. Lasteprojektid, koolitused, konverentsid, kiirabi. Kuu peale tuli maksimaalselt 1-2 puhkepäeva. Esimest korda tuli tõsine tagasilöök. Enam ei jaksanud pea midagi. Ja siis jälgid, kuidas roosiõis avaneb, astilbe õitevahuga kattub – mõnus. Metsaskäigud annavad tohutult jõudu. Tervet suve täitis hoolitsemine kostiliste eest- kassipojad. Tänavune niiske suvi on toonud loomadele kaasa loendamatuid probleeme. Ükski hoiukodu pole puhtalt pääsenud. Tabletitame, tilgutame, pesema ja lutitame, ühesõnaga ravime. Nüüd on tempo taas tõusma hakanud. Augusti lõpust algasid koolitused, konverentsid, aga sellist surnukstöötamist ma enam jätkata ei taha. kui oli aprillis ja mais.
 
Kas teol on plaanis endiselt välismaale tööle minna või on suve jooksul plaanid muutunud?
Ega siin tagasiteed ei ole. Tööintervjuu Soome poolega on toimunud. Nüüd nad otsivad mulle sobivat kohta. Mind seob leping ja pakkumise korral tuleb intervjuu kohapeal ning töölepingu allakirjutamine. Meie grupis on kümme tohtrit, paljudel on minekukuupäev juba paigas. Ühe tohtri sünniaasta, kes nüüd läks, on 1948.a. Niipalju siis vaid noorte lahkumisest.
 
Minul lükkus asi edasi mu enda soovil, kuna suri äiapapa, kes vaatamata kõrgele eale oli särasilmsem ja vahedama mõistusega kui nii mõnigi kolmekümneaastane. Ei oleks tahtnud, et pidi kuulma oma elutöö hävitamisest Kohtla Järvel, aga nii see läks. Katsun veidike abikaasale toeks olla, sest temal on muresid rohkemgi.
 
Millega teie abikaasa ja lapsed tegelevad?
Abikaasa töötab ikka politseis… Veel. Tütar töötab ja õpib paralleelselt. Unistuste ülikool šotimaal jääbki tema jaoks unistuste kooliks, emal ei ole selleks lihtsalt raha.
 
Mida teie streikimisest arvate ja kas streigite ka ise?
Kiirabis meie streikida ei tohi, aga südames olen streikijatega. Üllatav, et lõpuks lõi kaane pealt ära. See kõik kääris ju pikemat aega – metsik töökoormus, alandav/ mõnitav organisatsioonikultuur, lootusetus, perspektiivitus ja valitseva kliki arrogantsus ning soovimatus lagunemist näha, veel vähem peatada. Kahju on vaadata, kuidas Arstide Liidu ja meedikute vastu peetakse pesuehtsat PR sõda mõnusalt kinnimakstud ajakirjanikega.

Meedikuid vastandatakse väikesepalgalistele, loobitakse sopaga, partei sulemehed pritsivad kommentaariumis sülge. Samad PR trikid nagu õpetajate streigi puhul, kõik nagu meedia ja kommunikatsiooni õpikust. Ähvardamine, „ekspertide“ kaasamine, vastandamine, infomüra. Parim pala tuli maksuameti „ uuringust“ kus selgusid müstiliselt kõrged arstide palgad. Huvitav, millised palgad tuleksid välja siis kui sama metoodikaga uuritaks meie riigikogu liikmete sissetulekuid?? Manipuleerimine ja demagoogia kõikidel rinnetel. Kahjuks ei looda ma mingeid nihkeid paremuse poole. Kosmeetilist remonti küll, aga lahendusi mitte. Nõuda parempoolselt seltskonnalt lahendusi on sama kui oodata, et mehed sünnitama hakkaksid. Selleks, et tervishoid jalgadele tõuseks on vaja suurendada SKP-st tervishoiule minevat summat või kehtestada astmeline tulumaks, lisaks veel likvideerida poliitiliste asjatundjate parasiteerimine haiglate turjal nõukogudes ja seda ilma lahkumishüvitusteta.

See kas meditsiinisüsteem ( ja terve meie elu) muutub või mitte, otsustab rahvas valimiskastide juures. Me ei muutu kohe põhjamaaks, kuid vähemalt liiguksime sinna suunas. Meil seda lootust ei ole. Rahvas pigem protesteerib valima mitte minekuga, kuigi sandi valitsuse valivad need head inimesed, kes valimas ei käi. Kaldun arvama, et praegu saavad meedikud hääletada vaid jalgadega, et kutsuda esile tõeline kriis. Momendil on vähe haiglavoodeid kinni personali vähesuse tõttu- kui asi jõuaks 25%-ni, siis oleks asjal juba jumet. 3 õde reanimatsioonis, kus normaalselt peaks töötama 10 inimest, ikka veel on liiga palju. Hooldajad peaksid usinalt ennast harima ja saama diplomeeritud hooldajateks ja siis on neil tee lahti. Selleks, et kiirabi seisma ei jääks on juba haaratud keskastme juhid valvetega, aga seina äärde ei ole veel kiirabi jäänud. Ikka on meid veel liiga palju ja ikka saab veel demagoogitseda, et kõik on OK.

Tegelikult karta on, et streik lämmatatakse kohtuähvardustega, juba puhub tuul sealt kandist. Aeg on küps, et see logisev meditsiinikronu lihtsalt jalahoobiga kokku kukutada ja selleks on vaja hääletada jalgadega. Ma arvan, et 100 meditsiiniõde, 50 arsti ja 100 hooldajat teeksid kiire lahkumisega selle töö ära.
 
Mis teeb teile hetkel kõige rohkem muret. Kui teil on midagi südamel, siis öelge palun ära?
Enim teeb mulle muret sotsiaalsüsteemi kärisemine kõikidest õmblustest ja valitseva kliki soovimatus seda näha. Tervishoid on katastroofilises seisundis ja valitsejad arutlevad miljardite garanteerimisest teistele riikidele. Kirss tordile oli vormeliraja ehitamine raskes kriisis Kreekas ja miljonites militaartehnikaostud.

Avastasin oma üllatuseks, et vaid meie alajaamas töötab ühes meditsiiniasutuses vaid kolm (!?!) inimest, ülejäänud kakskümmend vehivad miinimum kahe kohaga selleks, et kuidagi toime tulla. Hiljuti ütles üks kiirabitehnik autojuht, et septembris oli tulemas väljaminekuid – kaks last vaja kooli saata. No ta võttis siis juulis tööd 360 tundi- kaks täiskohta ja lisaks veel haltuura…. Ning sai palka 1100 €. Mina oma 1000€ olen siis nendega võrreldes lausa miljonär. Saan ju tervelt 1/3 tubli ehitusmehe/ kipsipaigaldaja kuupalgast. Üks loomaarsti visiit maksab keskmiselt 100€. Minul tuleb tantsida kiirabis noatera peal elu ja surma tantsu selle raha saamiseks pea 24 tundi.
 
Kas esineb palju juhuseid kui kiirabiarste ka lollitatakse ja tehakse põhjuseta väljakutseid. Ehk meenutate mõnda sellist?
Arstid on kiirabis nii haruldaseks jäänud, et arstlikust kiirabist muidugi rääkida enam ei ole põhjust. Keilas on meid jäänud kaks. Kui mina ka lähen, siis jääb üks pensionär. Tallinnas on arstidena veel põhiliselt residendid, kellele saab maksta miinimumi. Põhiliselt on õebrigaadid. Aga lollitamisega on nii nagu see täpselt on e. mis on lollitamine?

Kui võtta Eesti Tervisekorralduse seadus osa, mis defineerib kiirabitöö, siis toimub pidev lollitamine. Kiirabi funktsiooniks on ju selle alusel eluohtlike mürgistuste, traumade ja haigestumiste diagnoosimine, ravi ja vajadusel transport. Vaat seda tööd me teeme 10-20 väljakutsest ühel, kahel korral. Ülejäänud kutsetel me ei tee oma seaduses ettenähtud tööd ja ausalt üteldes pole vahet, kas me käime 14 aastasel 37.4 palavikku vaatamas, näpule plaastrit kleepimas, meditsiinilist ülevaatust kell 3 öösel joobes inimesele t
egemas või 3 korda nädalas ühel hirmunud inimesel vererõhku mõõtmas, kes soovib garantiid, et täna öösel ta veel ei sure. Meist sadu kordi rikkamas Soomes on niisugused asjad täpselt paika pandud. Kui inimene kutsub kiirabi ja pole eluohtlikus seisundis, siis saab ta abi küll, aga paari päeva pärast tuleb tšekk 500€ suuruse summa peale.

Eestis võib igaüks, kes oskab valida 112 kiirabi saada ja tasuta. On siis imelik, et inimesed kasutavad seda täiel rinnal – plaaniliseks sõiduks perekeskusesse, uuringutele, perearsti asenduseks, voodist maha kukkunud haige tagasi tõstmiseks, plaaniliseks tervisekontrolliks või lihtsalt tunnistajaks vägevale joomapeole. Kõik juhtumid on korduvalt olnud viimaste kuude jooksul. Ja, ennäe, see kõik on kodanikult tasuta. „ Viige mind kohe haiglasse! Ei teiega ma rääkida ei taha. Tahan ainult transporti.“ Deklareeritakse kell 3 öösel. See kõik on inimestele tasuta ja kiirabineegrid tõmbavad küüru ning teevad, sest „muidu kaeban Õhtulehte, kuidas te mind abita jätsite“.

Miks peaks tavainimest huvitama tervisekorralduse seadus ja see, mis funktsiooni peaks kiirabi tegelikult täitma kui see ei huvita Eesti riiki? Oleme meeletult rikkad, et nii kallist teenistust selliselt kulutada. Praeguseks on selge, et midagi ei muutu. Optimism on muutunud tülpimuseks, töörõõm tüdimuseks. Mõrul meele meenutan, et kunagi armastasin ma väga oma elukutset, arvates, et teen midagi suurt. Viimastel kuudel on kahel korral helistanud inimesed ja tänanud siiralt ja see on aidanud minna järjekordsesse valvesse lootuses, et järsku siiski on minust veidike kasu. Paljude valvete lõppedes oled aga taas avastamas, et ainuke, mida valve jooksul tehtud sai, on suure hulga hapniku ümbertöötamine süsihappegaasiks elutegevuse käigus, aga elude päästmisest on asi nii kaugel kui olla saab. Idealiseerida Soomet ei saa, aga üks on kindel, et teed seal seda tööd, milleks sind palgatud on – arstitööd.