“Olen jätkuvalt seda usku, et kuni küla veel elab, elab ka Eestimaa ja eesti rahvas. Suured tõmbekeskused võivad tagada küll suurema sissetuleku ja pakkuda enam moodsaid elumõnusid, kuid soodustavad ka juuretust ja võõrandumist. Tõeline kodutunne käib kaasas koos kodukandi tundega,” räägib Ingrid Rüütel Ohmygossip’ile.

Ingrid Rüütel, kuidas teie suvi möödus. Kas saite puhata ka või olid käed tööd täis?
Suvi möödus töiselt puhates. Olin kaks kuud Saaremaa suvekodus, kus on hea nii puhata kui ka tööd teha. Vahepeal pidasin ühe ettekande Kihnus Kihnu tantsu päeval ning teise Manijal saarte naiste pärimuspäevadel. Käisime koos abikaasaga ka Seto kuningriigi päeval, samuti külastasime paari Kuressaare ooperipäevade üritust. Põhiliselt olime ikka Saaremaal.

Meie suvekodu kuulub Saareküla alla ning tutvusin ka Saaremetsa ning Saareküla tubli ja tegusa külavanema Eha Ennemuistiga, kes mul külas käis. Nad korraldavad iga viie aasta tagant oma küla päevi ja järgmiseks tahavad välja anda raamatu oma küla ajaloost. Lubasin neid selle juures aidata. Käisin ka Avatud Küla Päevade üritustel ning veendusin, et hoolimata meie maaelu kehvast seisust on ometi palju tublisid inimesi, kes Eesti küla elus hoiavad. Väike Laimjala valdki tuleb endaga toime – kaks korda nädalas veetakse valla bussiga rahvast küladest keskusse poodi, postkontorisse ja muid asju ajama, koolilapsed tuuakse hommikul bussiga kohale ja viiakse pärast kooli tagasi koju jne. Ei tea, kas suurtel valdadel ongi sellist „võimekust“, nagu nüüd tavatsetakse öelda.

Teil pidi olema mitme raamatu koostamine-toimetamine käsil. Ehk räägite täpsemalt?
Äsja ilmus mahukas uurimus „Eesti uuema rahvalaulu kujunemine“. Raamat käsitleb põhiliselt neid protsesse Eesti kultuuriloos, mis leidsid aset 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algupoolel, kuid jätsid jälje ka hilisemasse aega. Mitmeid siis sündinud laule teatakse ja lauldakse tänaseni. Uuem rahvalaul kujunes lõplikult välja 19. sajandi II poolel ning vaatlen ka seda, millised muutused toimusid siis. Seega on tegu põneva protsessiuurimusega, kus jälgitakse nii kogu laulutraditsiooni ajalugu kui ka üksikute laulude muutumist ajas ja ruumis. Esitlen raamatut 20. septembril Tallinnas Rahvakultuuri Keskuses.

Ka minu teine raamat – „Naised Kihnu kultuuris“ – on juba kevadest saadik trükivalmis, paraku puudub seni raha selle trükkimiseks. Seal on palju ilusaid fotosid ja lisaks ka DVD.

Millised tööd-tegemised ootavad teid ees lähemal ajal?
Kihnu tantsude väljaanne on ikka veel toimetamisel, lõppjärgus on Ida-Virumaa rahvakultuuri kogumiku trükkitoimetamine. Uuest aastast tahan alustada üht uut seeriat, kuid sellest on veel vara rääkida.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Olen jätkuvalt seda usku, et kuni küla veel elab, elab ka Eestimaa ja eesti rahvas. Suured tõmbekeskused võivad tagada küll suurema sissetuleku ja pakkuda enam moodsaid elumõnusid, kuid soodustavad ka juuretust ja võõrandumist. Tõeline kodutunne käib kaasas koos kodukandi tundega. Selle asemel, et aina korrata: eestlase parim toit on teine eestlane, peaksime rohkem märkama ja hindama neid, kelle jaoks teised eestlased on head naabrid ja kaasmaalased ning kelle kohta võib öelda, et eestlane – see kõlab uhkelt!