Seekord räägib teile oma loo naine, kelle mees peale pulmi muutus — hakkas teda peksma ja kohtlema nagu kumminukku. Kaidi lugu sai alguse esimesest armumisest 16- aastaselt. Mees oli väga romantiline, hoidev ja soe. Nad abiellusid noorelt ja uskusid igavesse armastusse. Vähemalt seda tegi Kaidi…
Veidi peale “Jah” sõna aga mees muutus. “Ta ütles, et nüüd olen ma tema ja tehku ma mis ta ütleb. Alguses arvasin, et ta teeb nalja, sest päeva pealt muutuda ja käsutama hakata on ebanormaalne!”
“Ma ei tea, kuidas seda kõike teieni tuua või kust alustada ja kas üldse pikalt seletadagi,” kirjutab Kaidi Gossip.ee-le. “Kui ma ütlen teile, et ta seisis kord mu ees telliskivi käes ja karjus “PÜKSID MAHA, HOOR” kas te siis usuksite mind? Mu mees kasutas tol ajal ohtralt amfetamiini. Tema jaoks normaalne seks kahe inimesega ei olnud normaalne. Iga korraga oli tal vaja midagi ekstreemsemat ja karmimat. Ta hoidis mind luku taga. Vajadusel tuli, peksis ja vägistas. Kasutas kuidas ja mida pidi sai! Tundsin ennast kui koer. Ei vabandage, ka koerad on vabamad! Nüüd ma iroonitsen selle üle, sest muud moodi ma ei oska, nutud on nutetud ja pisarad tema jaoks on otsas! Usun, et meil kõigil on mingi piir pisaratega, ühe inimese jaoks!!!”
Küsimusele, miks ta ei lahutanud või ära ei jooksnud, vastas Kaidi: “Arvad, et ma ei proovinud? Ta leidis mind kogu aeg. Esimesed korrad andestasin, kuna lubas et läheb ravile ja palus, et teda aitaksin. Saba jalgevahel läksin “koju” tagasi. Lootus sureb viimasena! Ei muutunud midagi… Ikka sama sugune. Teistel kordadel vedas ta mind koju juukseid pidi! Kahjuks abi ei osanud ma kellegitl sel ajal küsida… Kes oskas proovis aidata. Vist isegi sai menti antud. Ise ma seda ei teinud.”
“Kartsin nii väga surma ja surra. See ei olnud see, mida ma ette olin kujutanud! Oleksin soovinud temaga alguses peret luua, aga kõik mida ma sain oli sinised silmad ja luumurrud! Mäletan, kuidas kord ta juurest ära proovisin põgeneda. Hüppasin keset talve esimese korruse aknast alla, paljajalu! Väljas oli -30! Jõudsin ehk 20 mintsa joosta, kui ta mind majade vahelt autoga kätte sai. Oleksin tol õhtul soovinud kuhugi sinna samma ära külmuda! Nii mõnigi kord mõtlesin, et teen lõpu, aga hirm surra oli suurem, vähemalt endale ise lõppu peale teha ma ei suutnud!”
“Ma ei usuks ise ka kõike seda internetist lugedes, et keegi midagi sellist üle elanud on. Seega ma pikalt ei hakka neid õudsaid lugusid jutustama. Vajasin lihtsalt hetkelist selle välja elamist ja endast noortemale on hea seda rääkida, ehk keegi õpib midagi?”
“Küsid kus ta nüüd on? Surnud on! Süda ütles üles! Kukkus kuskil trammijaamas kokku.. Uskuge või mitte, ma nutsin kui seda kuulsin! Siiani ei tea, kas õnnest või kurbusest. Samas tean, et muud moodi ma ehk vabaks ei oleks saanud? Jah, olen mingis mõttes vaba, kuid ta nagu jääks mind igavesti kummitama. Praegu on mul juba uus elu, uuel maal. Elan Soomes, sest Eestis ei suutnud ma eluga normaalselt edasi minna. Meest mul ei ole, kuna ei usalda neid enam (arvatavasti) eales. Tahaksin kunagi lapsendada, sest lapsed on mu unistus!”
“Ma ei suuda siiani uskuda, et ta peale pulmi võib mees niimoodi muutuda. Usun, et ta sai mis vääris, SURMA! Tahaksin vaid, et noored naised ei teeks samu vigu. Ärge abielluge kiiresti, mõtlematult. Või ÄRGE oodake “KUNI SURM TEID LAHUTAB” hetke, kui teid väärkoheldakse! Minge ära ja ärge kunagi andestage. Kes lööb, jääb lööma!”
Loe lisaks:
ABI ON OLEMAS! Kuhu pöörduda, kui ise oma murega enam hakkama ei saa? Vaata SIIT
————————–
Soovid mulle pihtida või nõu küsida? Kirjuta mulle: kristiina@gossip.ee