Kas teil ei ole vahel tunne, et tahaks tervele maailmale oma lugu karjuda? Rääkida kellegagi keda ei tunne ja kes Sind ei tea? Nii tunneb 24 aastane üksikema, kes soovis jääda anonüümseks. Ta puistas mulle südant, soovides, et see lugu ehk aitab ära hoida selliseid situatsioone teistes peredes.
“Olen 24-aastane rõõmsameelne üksikema, kellel on kodus kasvamas nüüdseks juba 2-aastane imetore poeg. Kirjutan teile sellest, mida olen üksikemana pidanud läbi elama ja milliseid otsuseid vastu võtma, et tagada enda lapsele ilus lapsepõlv ja veel ilusam tulevik. Olin 19 kui kolisin Norra Kuningriiki tööle. Sealt leidsin enda nn. suure armastuse. Meie vanusevahe oli 15 aastat. Suhe oli selle mehegatore ja kõik tundus nii ilus ja roosiline. No kelle jaoks ei tundu kui oled 19-aastane ja kohustusi pole, peale töö.”
“Sellest suhtest sündis imearmas väike poiss. Olin siis 21 kui sain teada, et ootan last. Lapse isa oli ka rõõmus. Kuigi tal juba olid lapsed (tol hetkel tütar 10 ja poeg 11) . Kokku kolisime sellest hetkest kui sain teada, et olen rase. Raseduse aeg oli keeruline, kuid ma olin õnnelik. Mis siis, et raseduse aeg oli mulle toeks ainult minu perekond, mitte lapse isa (ta oli välismaal tööl). Kolisin oma vanemate juurde tagasi enne lapse sündi, sest mul oli lapsele võimalus pakkuda oma aeda ja suurt elamist, kus ta saab ringi joosta.”
“Laps sündis ja kõik tundus korras. Majanduslikult ma nii väga üksi polnudki, kui vaimselt. Võin siis öelda, et minu üksikema staatus hakkas sellest hetkest kui sündis MINU poeg. Ma käisin ja toimetasin temaga üksi, toeks jällegi minu perekond. Lapse isa endiselt teenis välismaal raha (mis kunagi koju ei jõudnud). Lapsel aga oli siiski kõik olemas ja on siiani, kuigi need kaks aastat on olnud tõusude ja mõõnadega.”
“Lapse isast läksin lõplikult lahku 2011- 23 detsember. Ilus aeg kus pere peaks koos olema, aga üks hetk sai mu kannatus otsa ja võimatu võitlus mitte millegi pärast läbi. Ma ei jaksanud enam. Lapse isaga läksime lahku, sest ta jõi ja ma ei kannata alkohoolikuid. Ja ma tahtsin lapsele stabiilset elu. Peale seda, kui lahkusin lapse isa juurest (kes oli 4 aastat lubanud kodu ja kõike muud, mida üks tõeline perekond peaks vajama) kolisin oma vanemate juurest ära. Kolisin tagasi sinna, kus ma sündisin (Viimsis). Sain endale töökoha kohalikus toidupoes (mul pole häbi , olin õnnelik ja siiamaani olen, sest mul oli töö ja kindel sissetulek). Sain ka endale tuttavate kaudu 1-toalise korteri väga hea hinnaga. Siis tegin endale pereplaneerija, kuna mulle ei meeldi arveid võlgu jääda. See toimib. Ootamatuid kulutusi tuleb ikka ja neid sa ette näha ei saa. Lapsele lasteaia kohta ma ei saanud ja ta pole siiamaani seda saanud. Käib eralasteaias ja minu vanaema (71 aastane) hoiab teda. Nad on suurimad sõbrad ja vanavanaema on meil väga tragi ja tore. “
“Veebruaris otsustasin, et annan lapse isa kohtusse, et saada elatist lapsele. Kuna mu eksmees maksis nii 50 eurot ja üldse selliseid summasid, mis läksid ühepäevaga. Ja seda ei saanud lugeda stabiilseks. Võtsin endale advokaadi, sest üksinda ma poleks sellega hakkama saanud ja mu närvid oleksid enne otsa lõppenud. Kindlasti tahate teada kuidas ma raha sain selle jaoks. Mul on väga toetav perekond ja nemad on mind väga väga väga palju aidanud ja ma olen elu lõpuni neile tänulik selle eest, mis nad on minu heaks teinud.”
“Sain lõpuks oma paberid kokku ja kohtu kutse kätte. Saabus see päev 21 märts. Koos advokaadiga kohtusse. Lapse isa tuli ka paberipatakas kaasas (minu jaoks oli päris naljakas). Kohtus me jagelesime ja minu advokaat üritas talle selgeks teha neid kulutusi, mis lähevad lapse peale. Ta oli nõus maksma meile alguses 145 eurot kuus, mina polnud nõus. Ilmselgelt vähe lapsele, kes kasvab ja areneb kogu aeg. Mina nõudsin 200. Kohtunik peedistas lapse isa korralikult, mulle see meeldis. Kaks nädalat hiljem tuli kohtuotsus, mu käed värisesid ja süda tagus meeletult. Sest ma ju ei teadnud kas ma võitsin või ei. Lugesin selle kohtuotsuse läbi mis oli 6 lehekülge pikk. Jah ma võitsin ja ta jäi meile ka veel võlgu. Hakkasin siis tema käest neid rahasid välja pommitama, sest mul oli õigus seda teha. Võite arvata, et olen rahaahne aga ei. See raha oli mõeldud lapsele ja ta ka pidi selle saama. Ma olin nõus minema läbi tule ja vee, et see kätte saada. Maikuuks olid mul need raha lõpuks käes. Ja ta hakkas maksma lapsele elatist. Kusjuures siiamaani ta käib ja keksib sellega, et tema võitis kohtu ja siis arvavad, et naised on need sinisilmsed. Noh las ta siis arvab, kui ta ennast paremini sellepärast tunneb. Sellega lõppes meie esimene kohtusaaga.”
“Aprillis ma sain uue töökoha ja ka lapsele lasteaia koha. Eralasteaed 200 eurot kuus (üksikema jaoks päris suur summa – isegi korteri üür pole mul nii palju). Kõik oli ju nagu korras, aga tundsin, et siiski on midagi puudu. Lõpuks otsustasin, et lapse isal on kohustus suhelda oma pojaga ( ta tegi ja teeb seda endiselt kord kolme kuu jooksul, 30 minutit). Olen helistanud ja palunud, et ta tuleks ja külastaks last. Aga ei, tema vabandused on olnud sellised, et ma tahaks talle kallale minna läbi telefoni. Põhiline vabandus on see, et ta on välismaal tööl ja tal pole aega. Kuid korra öeldi ka seda, et ta ei VIITSI, just ei viitsi linna sõita (tol hetkel oli vanemate laste juures juba kaks nädalat olnud), et poega näha. Ma vihastasin meeletult ja lubasin, et ta ei näe enam mitte kunagi oma last. Tal pole vaja last näha. Kusjuures terve see aeg on ta veetnud oma suuremate lastega aega ja nad on tal välismaal külas käinud. Ja kõige väiksemale pole ta toonud õieti midagi
selle aja jooksul. Kõik asjad olen ise muretsenud või on mu vanemad toonud või keegi teine. Ja kusjuures ma ei osta lapsele kõige kallimast poest riideid, vaid käin palju kaltsukates ja leian sealt väga head kraami.”
“Järgmine hetk mõtlesin jälle, et ei nad ikkagi peavad suhtlema ja ma ei tohi seda takistada. Ma ikka helistasin ja palusin. Aga ikka ei miskit. Ja neid kordi kui ma olen loobunud on väga palju. Olen lapse isa käest abi palunud, aga ei. Tal pole aega jne jne. Küll ta valetab, et läheb tööle venemaale aga tegelikult sõidab 5 päevaks suuremate lastega Lõuna-Eestisse puhkama. (naistel on geenides, see kerge nuhkimine). Ma olin meeletult vihane ja et nagu mismõttes sa ei taha kohtuda oma pojaga. Ok ma andestasin talle jälle… nii ma tilgutasin ja andestasin korduvalt.”
“Juuni alguses ma andsin ta uuesti kohtusse, ta jäi mulle raha võlgu. Olin ju sunnitud võtma advokaadi, kuigi see raha oleks võinud minna lapsele. Nüüd see kohtuasi venib ja venib, ehk sügisel hakkab midagi liikuma. Lootus ju pidavat lollide lohutus olema. Terve see aeg ma olen üksi käinud ja tõmmelnud ainult oma poja nimel, et temal oleks hea. Olen meeletult kulutusi piiranud, kõik viinud miinimumi, et saaksin hakkama, et lapsel oleksid puhtad riided ja soe toit ja et ta kunagi ei peaks nälga tundma. Jah kuu lõpus oleme ainult makarone söönud. Olen ka oma vanemate käest raha laenanud. Olen linnavalistusse helistanud ja palunud, et saaksin lapse tavalasteaeda. Aga saatsid mu pikalt. Kirjutasin ka kõikidesse Tallinna lasteaedadesse ja helistasin, et kohta saada, aga ei miskit. Olen Viimsi valda helistanud ja palunud. Olen ka kodukoha valda (seal kus sissekirjutus) helistanud ja palunud. Nende käest olen saanud õnneks lapsehoiuteenuse toetuse, mis on 128 eurot kuus. Jah see katab mu kulutused kuidagi ära. “
“Pidevalt olen mõelnud, et aitab ma panen paela kaela, sest ma lihtsalt ei jaksa enam. Ei jõua enam mõelda ja nuputada, mismoodi oleks lihtsam. Sellest on mul tekkinud meeletu depressioon. Ma pole söönud, olen veetnud palju magamata öid, sest olen üritanud mõelda, mismoodi ma saaksin veel kulutusi alla viia ja elukvaliteeti lapsel tõsta. Tahaksin ju ka, et mu laps saaks iga nädal uue mänguasja või et ta saaks veeta kvaliteetaega oma emaga. Aga ei ma pean mõtlema ja tõmblema ja nuputama. Olen ka üritanud väga palju asju maha müüa, et kuskilt midagigi juurde teenida, aga no kui ei osteta siis ei osteta. Ja olen asjad ära andnud neile, kes seda vajavad. Aga siis vaatan oma imelist poega ja tegelikult on ju kõik hästi. Me oleme terved, katus pea kohal, toit laual, riided seljas, emmel on töökoht. Lapsel on vanavanemad ja onu ja tädi ja vanavanaema.”
“Nüüdseks olen otsustanud, et lapse isalt ma võtan otsustusõiguse ära ja lapse perekonnanime vahetan ka ära, sest miks peab MINU poeg tema nime edasi kandma, kui bioloogiline isa temast ei hooli. Jah see on minu otsus ja sellest ma enam ei tagane. Olen võib-olla õel, aga nii on lapsele tulevikus parem. Mõistke mind hukka kui tahate, aga mind see ei huvita.”
“Olen otsustanud võtta suure riski. Kes ei riski see ju shampust ei joo. Olen otsustanud, et kirjutan ennast ja last Tallinna elanikuks. Miks? Et mul oleks võimalus oma laps saada lasteaeda. Sest no ma ei jõua maksta enam 200 eurot kuus eralasteaia eest. See hakkab üle jõu käima.”
“Leidsin endale tuttavad, kes on nõus sellega, et kirjutan ennast nende juurde sisse. Avaldus on tehtud ja nüüd ootan. Loodan, et saan Tallinna elanikuks ja hakkan uuesti otsast peale võitlema. Viimsi vallas oleme muide lasteaia järjekorras 280. Ulme või mis. Anti lootust, et aasta enne kooli ikka saab. Aga selle sissekirjutusega kaotan ma toetuse, mida ma saan hetkel praeguselt vallalt ehk siis 128 eurot kaob nagu naksti. Kuidas ma toime tulen? Ma ei tea sellele vastust. Ja enne teada ei saagi, kui see päev käes on.”
“Ehk siis risk, mis ma võtan, on suur. Muideks minu palk ei ole väga suur, kuigi ma töötan firmas mis on rahvusvaheline. Ja ma siiamaani pole aru saanud ise, mismoodi ma hakkama olen saanud. Eks väga suur osa selles on ka minu vanematel, kes toetavad mind nii vaimselt kui ka vahestsellega, et nad on toonud lapsele riideid ja mänguasju. Jah ma kujutan ette seda, et arvate, et ma olen saamatu noor loll plika, aga ma vähemalt üritan ja riskin ja proovin. Suure sammu ma tegin juba sellega, et ma võtsin endale üürikorteri. Ja ma pole oma arveid võlgu jäänud, vaid maksan iga kuu korralikult.”
“Lapsega on meil olnud nii rõõmsaid kui kurbi sündmusi. Üks kurvemaid on see, kui suri lapse vanavanaisa, kes oli talle meeletult tähtis. Öeldakse ka seda, et lapse ees ei tohiks nutta, aga no kui sa ikka vaimselt oled omadega läbi, siis need pisarad on jube kerged tulema. Ma ei ütle seda, et ma olen omadega põhjas käinud majanduslikult, aga vaimselt olen küll. Olen ennast nüüd üritanud meelestada positiivsele lainele, et tegelikult on kõik hästi. Tõusud ja mõõnad tulevad ja lähevad. Sellega peab vist harjuma. Inimene pidi ju harjuma kõigega.”
“Kohtusaagast rääkides veel, et pean ootama aasta enne kui saan uuesti kohtusse minna, sest siis peaks olema piisav aeg nö selleks, et kohtunik näeks, et lapse isa pole lapsest huvitatud. Mina temaga enam ise ühendust ei võta. Milleks? Ma rikun ainult oma närve. Ja lapsel on ka parem kui teda pole. Kui laps on nii suur, et tahab temaga ikkagi suhelda, siis ma vastu pole, aga enne ma räägin kuidas tema isa temaga käitus. Ja siis laps ise otsustab.”
“Aga niikaua ma ootan enda Tallinnlaseks saamist ja teise kohtusaaga teemat…. See lugu vist ei lõppe kunagi…”
————————–
Soovid mulle pihtida või nõu küsida? Kirjuta mulle: kristiina@gossip.ee