“Ma tunnen, et hakkasin blogi pidama just õigel ajal. Olen valmis ennast avama, olen valmis jagama oma mõtteid ja oma kogemusi ja olen valmis särama ja olema mina ise. Jah, alles nüüd kui ma olen oma 20-ndate eluaastate lõpus, võin öelda et olen leidnud ennast. Minu lapsepõlv oli imeline. Tõsiselt. Kasvasin armastuse, võimaluste, headuse keskel. Mul on nii palju imelisi mälestusi. Seda kahtlemata tänu oma vanematele, kes on maailma kõige heasüdamlikumad ja ilusamad inimesed,” kirjutab Merit Adalova oma blogis.

“Mul oli kõik, millest unistasin. Ema õmbles mulle alati ilusaid riideid ja hoolitses mu eest, et ma saaksin nautida oma lapsepõlve ja olla õnnelik. Sain sünnipäevaks kutsu, sisustasin riidekapi nukumajaga, käisin muusikakoolis, tegelesin peotantsuga ja osalesin etendustes Ugala teatris. Käisin laagrites ja tegelesin kunstiga, mida armastan. Mul olid imelised sõbrad ja huvitav elu. Tõsiselt, super lapsepõlv.”

“Kuid mingi hetk juhtus midagi. Kui ma olin teismeline oli mu elu sasipundar. Kodus tekkisid probleemid, oma hobid jätsin kuidagi unarusse ja poisid ja armumised ja uued tunded keerasid mu maailma pahupidi. Ma ütlen ausalt, et ma ei mäleta palju oma keskkooli ajast. Päris tõsiselt, lihtsalt ei mäleta. Kas selles on süüdi depressiivsed mõtted ja igasugused ravimid, mida ma kuritarvitasin, või ma lihtsalt ei taha mäletada, ei teagi. Lihtsalt on palju lünki, mis jäävadki ilmselt täitmata. Mu elus ja mu ümber oli jätkuvalt palju häid inimesi ja võimalusi, kuid ma tõukasin kõike ja kõiki endast eemale. Tahtsin rahu ja üksindust. Üksinduse sain, rahu mitte.”

“Kahekümnendad eluaastad veetsin ennast otsides ja rahu otsides. See võttis palju aega, palju seiklusi, palju hullumeelseid ettevõtmisi, et jõuda siia kus ma täna olen. Õnnelik, rahulik ja valmis. Elasin oma kahekümnendate eluaastate jooksul neljas erinevas riigis (Inglismaa, Eesti, Küpros, Austraalia), elasin umbes kahekümnes erinevas korteris/majas (ainuüksi Londonis elades kolisin 13 korda) , töötasin igasugustes kreisides kohtades (olin näiteks laos kauba pakkija ja sorteerija, olin ‘turvanaine’ Tottenham Hotspur’i staadionil, hobuste võiduajamistel, spordiüritustel ja kontserditel, müüsin päikseprille Londoni Selfridges, serveerisin õhtusööki prints Charles’i töölistele, hoidsin käes piiramatu limiidiga krediitkaarte Gordon Ramsey restoranis administraatorina töötades, kohtudes seal mitmete fantastiliste inimestega, nagu näiteks Daniel Craig, Naomi Campbell, Roger Moore, Sting, Bono, Geri Halliwell, Al Gore, William Gallas, Uma Thurman, Keira Knightley jne, töötasin Küprosel 5* hotellis VIP klientidega, olin modell, lapsehoidja, klienditeenindaja elektroonika poes, pakkisin jäätisepulki tikuvabrikus jne jne.) Ja kogu selle aja jooksul otsisin midagi, otsisin iseennast, otsisin hingerahu.”

“Võib-olla oli see kõik vajalik minu jaoks, et jõuda siia kus ma olen täna. Oleks muidugi väga tore olnud kui oleksin ennast leidnud juba siis kui olin 20-ne või 25-e aastane, kuid ju siis oli see kõik vajalik. Nüüd võin öelda, et tean kes ma olen, mida ma tahan, kuhu ma tahan edasi liikuda ja kellega tahan seda kõike jagada. Mu silmades on uuesti see sära, mis oli siis kui olin 15 aastane. Need kes mind siis tundsid, teavad et ma olin alati positiivne, särav ja minu näolt ei puudunud kunagi naeratus. Nüüd tahab see kõik jälle välja tulla ja nüüd on minu aeg särada ja jagada seda sära teistega. Ka teiega, armsad lugejad. Loodan et teen mõne teie päeva natuke rõõmsamaks, säravamaks ja kaunimaks. Loodan et inspireerin teid mõne oma postitusega natuke. Loodan et olete õnnelikud, et teete seda mida armastate ja olete ümbritsetud inimestega keda armastate ja kes teist hoolivad. Ja mis kõige tähtsam, loodan et olete õnnelikud iseendaga. Sest kui te ise ei armasta ennast ja oma elu, siis kuidas saavad teised seda teha. Ole sina ise, ole julge, ole armastav, ole hooliv, ole särav, ole inspireeriv, ole ettearvamatu ja ole samas tuttav ja turvaline. Ela nii, et igas päevas oleks vähemalt üks hetk, üks asi mille üle sa oled uhke, mis teeb sulle rõõmu. Ilusad hetked on need, mida me kunagi meenutame, mitte aastad, päevad, minutid. Ela kirglikult! Ja kui sulle miski ei meeldi, muuda seda. Muuda iseennast. Sa ei saa ja ei tohigi muuta teisi, muuda iseennast ja kõik su ümber muutub. Kunagi ei ole millekski liiga hilja. Mul on praegu nii palju energiat ja mõtteid ja plaane, mis ma tahan ellu viia, mida tahan muuta. See ei juhtu üleöö, ikka samm-sammult. Jagan neid samme hea meelega teiega. Nii et ärge kuhugile kaduge ;)”

Loe ka:
Eesti blogija Merit Adalova: Mul on pikk nimekiri asjadest, mida tahan oma elu jooksul teha
Merit Adalova on huvitav ja särav blogija, kes viimastel aastatel elanud Inglismaal, Eestis, Küprosel ja nüüd on juba pikemat aega Austraalias. Londonis Imidžikonsultandiks õppinud kaunitar peab plaane ka USA’sse täiendusõppele sõita ning räägib, et armastab oma elu targalt ette planeerida. “Oi mul on pikk nimekiri asjadest, mida tahan oma elu jooksul teha, kuhu tahan reisida, millega tahan tegeleda, kuhu tööalaselt tahan jõuda. Mul on nimekiri aasta, 5 aasta, 10 aasta ja 25 aasta eesmärkidest,” räägib Merit Gossip.ee’le.