“Lugedes mitmetest trenniblogidest muljeid-meeleolusid, mida treening tekitab, siis otsisin välja ühe oma vana Naistemaailm.eesse tõlgitud uuringu. Seda ajendas leidma ka üks vahva trennitüdruk Heidi, kes oma emotsioonidega trennist eemal olles mulle nii tuttav on. Praegu on mul küll üsna lõdva režiim, aga kui trennikordi tuleb nädalas jälle 5, siis ühegi päeva vahele jätmine on valus, ning samas raske trenn nii meeletult magus,” kirjutab Pamela Eesmaa oma blogis.
“Teadlased on “avastasid” vana tõsiasja, et pidev treenimine tekitab sarnast sõltuvust, nagu seda on täheldatud heroiini puhul.
Uurijate sõnul aktiveeruvad nii intensiivselt treenides kui ka heroiini manustades samad ajuosad, kirjutas Behavioural Neuroscience. Samuti on neil kahel sarnased võõrutusnähud. Treenimise kui ka heroiini tarbimise äkiline katkemine tekitab krampe, külmahooge ja uimasust. Teadlased andsid spordisõltuvusele nimeks anorexia athletica. Selle all kannatavad eelkõige need, kes püüavad meelheitlikult kaalus alla võtta.
Uurija selgitas, et jooksusõltuvust saab võrrelda narkootikumide tarbimisega.”
“Varasemate uuringutega on kindlaks tehtud, et füüsiline liikumine tekitab kehas heaoluhormoone nagu endorfiini ja dopamiini. Need ained hoiavad meeleolu üleval ka pärast treenimist ja võivad tekitada lausa eufooria.”
“Läksime Heidi blogis mõni aeg tagasi trennisõltuvuse teemal vaidlema ja Kertu Jukkum tõi kommentaarides näite, kuidas ta teab konkreetseid inimesi, kes trennisõltuvusega haiglas on lõpetanud. Iseenesest oleks see huvitav teema, mida uurida, aga kes küll tihkaks rääkida, kuidas trenn ta psühhiaatriakliinikusse viis.”
“Isiklikult leian, et olla natuke sõltuvuses millestki positiivsest, paha ei tee. Tuleb osata vaid õigel hetkel pidurit tõmmata.”
Artikkel pärineb Ringonvorm.blogspot.com blogist