INTERVJUUD

Stilist ja kunstnik Grete “Stitch” Laus: Eestis püütakse välja näha jõukam, kui ollakse

juuni 28, 2012

Grete Laus (27), kunstniku nimega Stitch, on stilist ja vabakutseline kunstnik, kes on õppinud mainekates kõrgkoolides nii Milanos kui Londonis. Olles Eesti esimene diplomeeritud stilist on Grete „Stitch“ Laus teinud koostööd tuntud inimestega nii Eestist, kui mujalt maailmast ning osalenud paljudes põnevates projektides, millest vast üks suurimaid oli kevadel Rahvusooper Estonias esietendunud „Mees La Manchast,“ kus Gretel oli kanda stilisti roll. Gossip.ee räägib Gretega õpingutest, elust välismaal, moest jpm.

Grete välimus on silmapistev ja julge ning ei jäta külmaks vast kedagi, seetõttu uurisime, kas juba lapsepõlves eristus Grete oma riietuse ja väljanägemise poolest. „Eristusin kindlalt oma eakaaslastest, kes olid maasikavahuste kleitidega ja pitsiliste sokikestega. Mulle tundus alati, et nii riietuda nagu teised tüdrukud on veidi igav. Spice Girls’ide fänn ei olnud ma ka kunagi,“ pajatab Grete oma lapsepõlvest.

Tüdruk kasvas üles poistekambas ja kuulas oma vanema venna mõjutusel juba 9-aastaselt rock ja metal muusikat. „Minu kindlateks lemmikuteks olid Axl Rose ja Slash, eks siis see ilmselt mõjutas minu arusaamist sellest mis on cool ja mis mitte,“ arvab Grete, et just muusika oli see, mis mõjutas tema imagot. „Oli raske oma valikute juurde jääda,“ tunnistab Grete, „kuid see ainult kasvatas mu sisemist veendumust, et mood on vahend enese väljendamiseks ja see on iga inimese individuaalne vaba valik… või peaks vähemalt olema!“

Lapsepõlves unistas Grete hoopis stjuardessiks saamisest, kuid kui oli veidi rohkem nende rasket pilvedealust tööd näinud, mõtles neiu ümber.

Ka kunsti vastu on Gretel alati suur huvi olnud „Et see ainult huviks ei jääks, alustasin kooli kõrvalt õpinguid Tallinna Kunstikoolis. Tahtsin tegeleda igasuguse ja erineva kunstiga, sellest ilmselt kasvas välja minu suur huvi ahitektuuri vastu,“ räägib Stich, et algul tal kunstis kindlat suunda ei olnud.

Gossip.ee uuris, kuidas siis Grete lõpuks stilisti ametil peatus ning miks ta just välismaale õppima suundus. „Armastan lapsest saadik reisimist, uusi väljakutseid, mulle meeldib nullist alustamine. See paneb proovile iga inimese, tema tahtejõu ja meelekindluse,“ räägib Grete, et on alati olnud uudishimulik ja ambitsioonikas. Selletõttu oligi pärast keskkooli lõpetamist Grete jaoks ainuke loogiline valik siit ära kolida. „Londonit olen alati väga armastanud, juba kui 8-aastaselt vanematega seal sai käidud, olin kindel, et sinna tahan kunagi kolida,“ lummas London Gretet juba lapsepõlves.

„Peale keskkooli lõpetamist oleksin kohe tahtnud Inglismaale sõita, kuid teadsin, et olen Londoni jaoks liiga noor ja kogemusteta. Otsustasin alustada väiksemast Milaanost,“ räägib Grete miks ta kohe Londonisse ei põrutanud.

„Seal õhkub stiili ja ajalugu igast tänavakivist. Põhja-Itaalia on rikas äri- ja moekeskus, kvaliteetseimad moekaubad, modellid ja luksusautod muudavad selle linna väga eriliseks,“ ei leia Grete piisavalt sõnu, et kirjeldada Milano ilu ja võlu. „Tundub, et kogu maailm soovib kopeerida milaanolaste elustiili. Alles seal olles hakkasin tõepoolest arendama endas stiili tunnetamist läbi moeõpingute, moe jälgimise ja hindamise,“ tunnistab Grete, et just Milanos kujunes välja tema huvi moekunsti ja stlistika vastu.

„Õpingute ajal tundsin üha rohkem, et Milano hakkab liiga tuttavaks saama. Peale Itaalias elamist ning pärast moedisaini eriala Foundation Degree lõpetamist olin tõstnud võimalusi Inglismaale oma unistuste-ülikooli sisse saamiseks,“ tundis Grete, et on õige aeg suunduda Londonisse. „Olin London College of Fashion’is juba varem välja valinud oma soovitud eriala, stilistika, mida Eestis ega ka paljudes Euroopa riikides ei õpetatud. Konkurss oli karm ja tihe ning olin üliõnnelik, kui mind sinna vastu võeti,“ hindab Grete oma võimalust kõrgelt.

„Ka meie Kunstiakadeemia on vägagi tasemel ja see, et lihtsalt minule sobivat eriala seal siis ei õpetatud, ei tähenda, et ma kahtleksin meie
kõrghariduse konkurentsivõimes,“ ei alahinda Grete ka kodumaa ülikoole ning siinseid õppimisvõimalusi. „Sellisest materiaalsest baasist nagu omavad rikkamate riikide ülikoolid võime me veel vaid unistada, kuid selge on ka see, et iga eriala ei ole ka kunagi võimalik veidi üle ühe miljoni elanikuga riigis õpetada,“ei heida Grete midagi meie riigile ette.

Seni kõige meeledjäävamaks projektiks peabki Grete muusikali „Mees La Manchast.“ „Selle muusikali tarbeks sai circa 30 kostüümi loodud, oli väga ulatuslik projekt, millega töötasime üle poole aasta. Inimesed on seal fantastilised ja nii andekad, et see aeg möödus muidugi väga kiiresti,“ kiidab Grete Rahvusooperi meeskonda. Grete hindab kõrgelt seda kogemust, mis ta Rahvusooper Estoniast sai: “Olen tänu sellele projektile väga palju õppinud ja kogemusi saanud.“

Esimest korda sattus Grete teatrisse tööle tänu Jaagup Kreemile, kes oli varasemalt Stichi töid näinud ja veenis Nukuteatrit, et Grete „Stich“ Laus on just õige inimene ”Libahundi” projekti jaoks. Seal tegi Grete koostööd lavastaja Neeme Kuningaga, kes omakorda kutsus ta kunstnikuks Wassermani muusikali “Mees La Manchast”.

„Kui ebatavaline miski tundub, sõltub loomulikult ka vaatajast, samas mulle meeldib oma loominguga veidi provotseerida, kompida nn lubatavuse piire. Tehniliselt on mu kostüümid väga detailiderikkad, sest mulle meeldib selline väike provokatsioon, et vaataja tähelepanu saada ja säilitada. Eelkõige lähtusin aga loomulikult Cervantese loodud tegelaskujudest. Riietel on staatuslik, mitte praktiline väärtus,“selgitab Grete oma põnevate kostüümide rolli etenduses.

Grete mõistab ka hästi, et kostüüm peab olema kooskõlas selle kandjaga: „Minu jaoks on oluline, et minu disainitud kostüüm aitaks osatäitjal veelgi enam rolli sisse elada, et iga asi, mille talle lisan — piip, mask või suured vuntsid teda pigem inspireeriks ja annaks talle võimalusi oma rolli paremini teostada, mitte seda pärssida.“

„Tulles aga tagasi Grete enda riietuse juurde uuurisime, kui palju ja millist tagasisidet ta tänavalt saab. „Enda arvates ei ole ma ammu enam nii veider, kui olin. Koolis tuli pahandust küll värvitud pea pärast, siis valge läätse pärast ja et mu saapad olid liiga kõrged. Muidugi vaadati, muidugi kommenteeriti… eriti Tallinnas,“ jutustab Grete, et tähelepanuta pole ta kunagi jäänud.

„Kõik on meil kõvad moekriitikud… pensionäridest pioneerideni, aga ma ei ole seda kunagi selle pärast teinud. See tähendab, et iga negatiivne kommentaar ei saa mind ka liialt liigutada,“ kinnitab Grete, et ta ei otsi tegelikult tähelepanu ega hooli kommentaaridest. „Keegi ei seisa mul vits kõrval hommikul, et pane nüüd 30 cm kõrgune tald alla või, ma ei tea, latexist kleit või mis iganes veidraks peetakse ja mine välja. See on minu enda teadlik valik. See lihtsalt meeldib mulle ja on minu jaoks ilus või huvitav. Sellega kaasnev tähelepanu, mida ma ei armasta, sõltub aga riigist — Eestis muidugi rohkem kommenteeritakse, Milaanos aga on see võõrastele just põhjus juurde astuda ja juttu teha, Londonis kedagi ei huvita ja Tokyos inimestele just meeldid selle pärast, et oled teistmoodi,“ pajatab Grete kuidas tema väljanägemist erinevates ri
ikides vastu võetakse.

Küsimusele, kas Eesti inimesed oskavad end riieteda vastab Grete pikemalt mõtlemata, et muidugi oskavad. “Ma näen, et paljud noored naised julgevad kanda huvitavaid ja lahedaid rõivaid. Mõnikord vaatan, et nagu Londoni tänavapildist välja astunud, super,” kiidab Grete.

Grete lisab, et palju on ka neid, kes mingil põhjusle kardavad eristuda: “Palju on aga sellist põdemist, et äkki ikka pole õige ja äkki vanus ei luba või keegi vaatab. Muretsetakse enda staatuse pärast, kuid kedagi teist Sinu staatus ei huvita. Kas ma näen eakohane välja, piisavalt jõukas või professionaalne välja. Eriti just see professionaalsuse teema on nii veider kuna lõppkokkuvõttes on su töö just see, mis sinu eest räägib, mitte mis värvi su juuksed on,“ leiab Grete, et inimesed ei peaks teiste arvamuse pärast nii palju muretsema.

Lisaks toob ta välja probleemi, et eestlased tahavad näida rikkad ja edukad: „Eestis on selline probleem minu arvates, et kogu aeg püütakse välja näha jõukam, kui ollakse.

Me oleme väikese keskmise palgaga väike riik. Me ei saa sinna parata, et me riided ja jalanõud maksavad meeletult palju. Siin tuleb juba oma tervise nimel loobuda sellest rikkuse imetlemisest. Rikas olemise imiteerimisest, see on ohtlik tee. Vale-Gucci kott ei sobi tänaval vehkimiseks, sest kõik ju teavad, et meie ostujõud ei võimalda seda noorel tüdrukul osta ja ka vanemal tüdrukul,“ taunib Grete fake asjade kandmist.

„Mulle näib mõnikord, et meie ilusad, saledad (erinevalt näiteks Londoni samaealistest) üle 25stest neiudest tegelevad liiga palju ka sellega, et ennast liiga tugevalt üles lüüa. Meie naised võiks aru saada, et nad on niigi väga, väga ilusad,“ arvab Grete, et naised võiks rohkem rõhuda loomulikkusele.

Küsisime ka millised on andeka stilisti ja kunstniku tulevikuplaanid kuid Grete jäi tagasihoidlikuks ja teatas, et paarist huvitavast projektist ta veel rääkida ei julge. Küll aga tunnistas, et tema põhiprojektid on seotud muusik Evestusega kellele on Grete loonud kogu visuaali, stilistikast muusikavideoteni. „ Tulevik ongi seotud talle uute videode loomisega. Teeme uusi photoshoote, filmime Eestis ja Londonis, sügisel lähme paariks nädalaks temaga jälle Tokyosse, arvan, et tuleb väga põnev aasta,“ ootab Grete isegi põnevusega mis käesoleval aastal talle veel pakkuda on.

Grete lisab , et tema üheks unistusesks on mõne filmi juures stilisti või kostüümikunstnikuna kätt proovida.

Lõpetuseks jagab Grete Gossip.ee lugejatele paar suvist moenippi: “Moenipp oleks ilmselt loomulik turvaline päikesejume, naturaalsetest kangastest suveriided, palju värve ja palju värskeid maasikaid. Ilus naine on puhanud ja õnnelik naine!“

Grete Laus (Foto: Evestus)