“Ikka, kes ei tahaks. Seni pole peatoimetaja ameti kõrvalt selleks aega olnud, kui nüüd reporterina on mitmeid asju hingel, mida tahaks ära teha. Mingeid konkreetseid lubadusi enda ei taha, aga hammas on verel,” räägib ettevõtlik Sven Soiver Gossip.ee’le.

Sven Soiver, teie sünnipäev ja sünnikodu?
15. märts 1977. Sündinud ja elanud Tallinnas, kuid südames tunnen sümpaatiat ja Jõgevamaa suhtes. Seal on pärit mu ema ja lapsepõlves veetsin kõik suvel Palamuse lähedal vanaema juures. Seega, kui kuskil on Jõgevamaast juttu, siis tunnen, nagu oleks „minu“ kohast juttu, aga reaalsed sidemed on nüüdseks kahjuks jäänud nõrgemaks.
 
Kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Kõlab ehk liiga magusalt isegi, aga teletööd olen tahtnud kogu aeg teha. Mul on meeles isegi foto, kus ma 10-aastasena telediktorit mängisin. Puupakust meisterdatud kaameraga olen lapsepõlves vanaema intervjueerinud ja muud sellist teinud. Eks vahepeal on muidugi kõik poisilikud unistused ka läbi käinud kosmonaudist rongijuhi ja lendurini.
 
Millistes koolides te olete õppinud ja kus?
Kõigepealt oli nüüdseks kadunud 8., hilisem Sõle gümnaasium. Keskkool oli juba Lasnamäel 60. Keskkoolis (praegune Lasnamäe Üldgümnaasium). Seal olin juba tele- ja raadioajakirjanduskallakuga klassis, praktika toimus ETV ja Eesti Raadios ning siiamaani olen tänulik juhendajatele Silvia Karrole ja Ulvi Funkile, tänu kellele hakkasin vaikselt ka asju tegema. Ülikoolis käimine otseselt ajakirjandusega seotud ei olnud, kuid minu mõlemad magistrikraadid – haldusjuhtimises ja kommunikatsioonis – on praeguses töös küll väga abiks tulnud.
 
Milliseid ameteid te olete siiani pidanud?
Ma olen suhteliselt igavalt vähe erinevaid ameteid pidanud. Küll erinevate ametipostide peal ja mõnevõrra ka erinevates firmades eluea jooksul, aga ikkagi kogu aeg ajakirjanik. Ainus kõrvalepõige oli ka viis aastat, ja imeliku kokkusattumusena päevapealt viis aastat, pressiesindaja tööd Riigikontrollis.
 
Meenutage palun mõnda naljakat seika teletööga seoses. Näiteks mõnda apsakat otseeetris?
Eks mingeid koperdisi on eetris ikka olnud, aga tagantjärele koomilise hetkena on meeles üks uudistesaade, millele järgnema pidanud seriaal polnud aga väljastuspulti veel toodudki. Oli teada, et TV3 poole on küll üks mees kassetiga teel ja juba lähedal, aga sel hetkel oli kogu lootus uudistesaate otse-eetri peal. Nii saimegi saate lõpuminutitel käsu venitada. Kuna kõik ettevalmistatud lood olid näidatud, siis ei jäänud mul muud üle, kui saate lõpus öelda: „Ja saate lõpetuseks midagi erilist…“ ning jutustada peast päeval loetud uudist kurioosumite rubriigist. Seejärel lugesin veel pikalt ette kogu õhtu saatekava, mille ajal ka kassett kohale jõudis ning eetri üle võttis. Vaatajale jäin ma ilmselt suure lobamokana meelde.
 
Juba aastaid on TV3- e eetris olnud aastalõpul “Eestimaa uhkuse” gala mida juhite koos Annely Adermanniga. Mida põnevat te selle galaga seoses meenutate?
Selle saatega polegi peamiselt üldse põnevad asjad meeles, vaid teistsugused hetked. Ühel hooajal kirjutasin mina neid lugusid kokku ja see oli emotsionaalselt raske. Ikka ja jälle pidin tegema väikese pausi, et toibuda kõigist probleemidest ja õnnetustest, mis inimesi tabavad. Ma olen selline inimene, et ma elan ka väga kaasa ning meeleliigutus oli kerge tulema. Nii ka Eestimaa Uhkuse galat juhtides. Üks aasta oli minul tekst, kus ma pidin kirjeldama ühte inimest tabanud õnnetuste lainet ja seda, kuidas ta sellest üle sai. No ei suuda, loed ja loed harjumiseks lava taga uuesti ja uuesti ning ei saa kuidagi ilma pisarateta lõpuni. Lava peal oli lõpuks sama lugu. Nii minul ja Annelyl on mõnedki kohad seal saates tulnud vägagi läbi meeleliigutuspisarate.
 
Millist telekanalit ja telesaadet te ise meelsasti vaatate?
Töö tõttu püüan küll ära vist kõik uudistesaated ja jutusaated, kohati küll edasi kerides ja tihti mitte niivõrd sisu pärast, vaid vaatamiseks, kuidas üks või teine reporter on oma loo lahendanud. Mis sellest ülejäävat aega puudutab, siis salvestan paljusid krimiseriaale erinevatelt kanalitelt ja vaatan neid enne magamajäämist vaatamiseks. Aga salvestan neid rohkem, kui vaadata jõuan ja vaatan seda, mille jaoks parasjagu tuju on.
 
Millist raadiojaama te meelsasti kuulate?
Ma kuulan üldse raadiot vähe. Kuni viimase ajani polnud meid kodus raadiot üldse ning raadiole kuulus vaid see aeg, mis ma tööle sõitsin. Seal saab kanaleid vahetada rooli pealt väga kiiresti ja nagu mingi lugu või reklaam või jututeema ei meeldi, vajutan järgmisele kanalile. Lõpptulemusena ei oskagi öelda, mis selle veerandtunni jooksul kõige rohkem mängida jõuab.
 
Kas te oma juhitavast saatest olete ka unistanud?
Ikka, kes ei tahaks. Seni pole peatoimetaja ameti kõrvalt selleks aega olnud, kui nüüd reporterina on mitmeid asju hingel, mida tahaks ära teha. Mingeid konkreetseid lubadusi enda ei taha, aga hammas on verel.