“Mind on alati hämmastanud inimeste roosad mullid, mille sees elatakse. Ma ei mõtle siinkohal, et tibake naiivsust või ammugi siis õnnekookonis elamist igaühele ära ei kuluks, aga imestama paneb mind selline kõikehõlmav suutmatus oma elu muutumist ette aimata,” kirjutab Kadri Kaalep oma blogis.
“Kõige paremini ilmnes see minu jaoks siis, kui ma üksikemaks jäin.
Näiteks üks tuttav, kes alustas minuga vestlust vormis: “Issake, Sa oled nii tubli, mina küll ei suudaks” lihtsalt selle jaoks, et jõuda välja faktini – minu mees ei teeks nii mitte kunagi! See on esimene kord, mil ma mäletan end olemas nii hämmeldunud teiste roosamannasuse üle. Tütarlaps tõsimeeli arvas (arvab?) et tema elu kogu oma perfektsuses jääbki muutmatuks ning tal pole tarvilik astuda ühtegi sammu (hankida haridus, luua oma rahakott, mõelda tulevikule), et valmistada end ette halvaks stsenaariumiks. Sealjuures, hea küll, Sa oled nii heausklik, et Sa ei usu oma mehest halba, aga kuidas on selle joodikust autojuhiga, kelle sõiduki ette ta kogemata jääda võib? Nagu arvata on, siinkohal ka vestlus lõppes.”
“Sealjuures ma ei mäletagi, et me peale seda kunagi üldse maailma asju arutanud oleks. Ju ma kiirgan liialt suurt negatiivsust.”
“Muidugi oli ka neid, kes ennastunustavalt mulle üritasid selgeks teha, et selline eluviis on absoluutselt vale. Lapsel peab alati olema kaks vanemat, kõik tuleb alla neelata ning kui juba spiritualistlikus maailmas, kus me kõik elame (ilmselge ju) on laps valinud kaks inimest oma eostajateks, siis meil enam sõnaõigust polegi. Olgu. Ma olen alati arvanud, et usklikega ei tasu vaielda.”
“Kujutage nüüd ette mu hämmingut, kui avastasin järsku nende perepildilt hoopis uue mehe? Eelmine, see hingede poolt välja valitu, on kadunud piltidelt ja meeltest. Täisvõimsusel.”
Loe edasi Haldjapiigad.wordpress.com blogist