“Kevad ja suvi mööduvad nagu viimastel aastatel juba tavaks saanud, suure töötegemise tähe all. Tänavu loodan veidi aga ka piiri taha kiigata,” pajatab oma plaanidest reporter Heiki Valner ning lisab: “Kui bossid oma õnnistuse annavad, siis võiks ju seal saarte vahel vähe tiirutada ja kohalike elust-olust ning vaatamisväärsustest mõned lood Reporterisse teha.”

Kanal 2- e reporter Heiki Valner, millised on teie lemmiksaated telerist?
Liikuvaid pilte näitav kast mu koduses elus suurt rolli ei mängi. Suvisel ajal võiks teleka vaatamise minu poolest aga kasvõi seadusega üldse ära keelata. Minge parem õue, vaadake kuidas päike loojub, kuulake mere häält või linnulaulu. Andku leivaisa mulle need sõnad andeks, aga igatahes on see mingi tobeda karbi jõllitamisest kordades etem. Sandi ilmaga või talvel näitab aga minu lustikummut reeglina kas Discovery, National Geographicu või History telekanali pilti. Kuigi päevauudistega viin end juba tööl olles kurssi, siis kodus vaatan ikka Aktuaalset Kaamerat. Lisaks heale saatele on siin oma osa muidugi ka nostalgial ja harjumusel. Lapsepõlvest saati on kell 9 just seda vaadatud ja see tekitab lisaks uudistelaksule ka sellise mõnusa tunde. See ei tähenda loomulikult seda, et „Reporter“ viletsam oleks. Iga vähegi haritud inimene teab, et „Reporter“ on kõikide uudistesaadete ema ja kui soovite siis ka vanaema!

Kas te päris oma autorisaate juhtimise-toimetamise peale televisioonis pole mõelnud?
Ühtegi saadet ma ise juhtida ei taha. See pole minu teema, aga toimetamine või produtseerimine kuskil kauges tulevikus võiks ju kõne alla tulla küll. Kui „Kodutunne“ alustas, siis Kirsti Timmer kutsus mind tekste kirjutama. Tõtt-öelda oli see üsna südamelähedane pakkumine, aga sedapuhku sai sellest aja puudusel siiski loobutud. Ka loomariigi tegemistest pajatava saatesarja mõte on tänaseks maha maetud. 2007-2009. aastal treisin väärkoheldud loomadest lugusid väga palju ja mõõt sai lihtsalt täis. Piinatud loomadest pole tore pajatada ja ega neid pole tore ka vaadata. Kui aga ühiskonnas sellised asjad juhtuvad, siis eks neid tuleb ka mingil määral kajastada. Reporteri formaat annab nn loomalugudeks igati hea võimaluse ja esialgu piirdun sellega.

Millist raadiojaama enim kuulata armastate?
See käib vastavalt tujule, aga enamasti olen Raadio 3, Vikerraadio ja Kuku lainepikkusel. Kukut kuulan rohkem siiski siis kui kuskile kaugemale sõidan – maanteel olles saab teemadesse süveneda ja pole kartust, et huvitav saade pooleli jääks. Vahetevahel kuulan aga nädalatekaupa autos ainult plaate – raadioreklaamid tüütavad nii ära, et ei taha kohe ühtki jaama kuulata. Kodus mängib mul raadio aga imeharva – ka vaikuse nautimine pärast mürarohket päeva on väga mõnus.
 
Mõni aeg tagasi teatasite Facebookis kurba uudist, et teie koer Max suri ootamatult, kas tahate sel teemal midagi südamelt ära öelda?
Lein on lein ja eks ka lemmikloomade lahkumised löövad elu samamoodi sassi nagu lähedase inimese surmgi. Max-poisi elu eest võitlemine lõppes öösel ja selle lahingu ma kaotasin. Vastu hommikut logisin unesegase ja kurvana suhtlusoprtaali Facebook. Kuigi ma polnud sinna kunagi varem midagi postitanud, siis sedapuhku tegin erandi ja püüdsin endas valitsevaid tundeid sõnadesse panna. Nendest ridadest haarati aga kinni ja tehti lausa üleriigiline uudis. Väga piinlik oli aga eks ma sain kogemuse võrra rikkamaks – internet pole koht kus hinge puistata!
 
Kas plaanite ka uut koera võtta oma majapidamisse valvuriks?
Ma pole iial ühtki koera valvamise pärast võtnud ning nad on eelkõige ikka sõbrad ja täieõiguslikud pereliikmed. Koer valvurina on tegelikult ka üsna ebatõhus, sest enamasti saab teda päris lihtsalt „välja lülitada“ ja elektrooniline valve on kordades mõjusam. Uut sõpra aga esialgu veel võtta ei kavatse. Koerapidamine nõuab pühendumist ja aega aga vat selle viimasega on mul väga-väga kitsas käes. Kui eluke natuke rahulikumad tuurid võtab, siis hakkan jälle kutsa soetamise peale mõtlema. Tõenäoliselt saab mu järgmiseks koeraks mõni varjupaigas virelev vahva krants.

Kuidas kommenteeriksite loomapiinajaks tituleeritud Marge Arumäega seonduvat, kelle koer Pärnus üpris kole välja nägi?
Marge Arumäe teema on minu jaoks ammendunud ja see ei vääri enam ei eetriaega ega trükimusta. Kui ehk vaid 30 sekundi pikkust lühiuudist kus kohtuotsus kiiresti ette vuristatakse. Oleks ta ise oma vigu tunnistanud ja võtnud sirge seljaga vastu mida saatus pakub, oleks asi ammu unustatud. Oma jonni ja lootusega paragrahvide rägastikust abi leida, saavutas ta aga pika kohtusaaga ning üleriigilise tuntuse. Võib-olla aga see ongi parim karistus – Marge Arumäe on muutunud paljude silmis kahepalgelisuse ja loomapiinaja musternäidiseks. Inimeste pahameel langeb praegu ainult pereemale. See on vale. Ka tema abikaasa on täpselt sama palju süüdi ja peaks kohtu ees seisma. Seadus on aga seadus ja vastutab see, kelle nimele koer on registreeritud. Juba 21 mail kell 10 algab Pärnu Maakohtus uus protsess. Marge Arumäe satub jälle meedia huviorbiiti ja saab taaskord oma punaste kaantega piiblit demonstreerida kui Claudiale tekitatud kannatusi õigustama hakkab. Show must go on! Mulle meenub aga Arumäede naabrite iseloomustus selle pere kohta: „Uhket autot pestakse päevas kaks korda, aga koera jaoks ei leita isegi söögiraha“. See peaks ütlema kõik ja ma soovin nendele variseridele mõistust loomi oma elamisse rohkem mitte võtta!

Mida arvate selgeltnägijatest ja ravitsejatest?
Minu arust on nad ühed parajad soolapuhujad, kes kergeusklikelt või meeleheitel inimestelt raha kröönivad. Igaüks muidugi ise teab keda ta usub ning kellele oma palga viib. Samas olen näinud ja lugenud üsna uskumatustest lugudest, mis vägisi panevad mõtlema sellele, et erivõimetega inimesed on siiski olemas ning kõike siin ilmas ei saa teaduse ja loogikaga seletada. Kuigi ma olen oma olemuselt paras skeptik, siis selle koha pealt kõigutab veidi mu meelekindlust kohtumine Vigala-Sassiga. Aleksandrit ma siiski imeravitsejaks ei pea, vaid minu arust on ta väga tark ja tähelepanelik mees, kes lisaks kõigele muule ka looduses toimuvaga kenasti kursis. Tema tähelepanelikkus ja soovitused suunasidki mu arstile. Tänapäeva meditsiin hoolitses aga juba ülejäänu eest ning ma olen nii Sassile kui kirurgidele oma elupäevade pikendamise eest ühe suure-suure tänu võlgu.
 
Mida põnevat toob teile kevad- suvi?
Kevad ja suvi mööduvad nagu viimastel aastatel juba tavaks saanud, suure töötegemise tähe all. Tänavu loodan veidi aga ka piiri taha kiigata. Viimati sai käidud Georgias siis kui vene väed sinna sisse tungisid. Pärast seda pole Maarjamaast kaugemal suurt asja olnud ja tõtt-öelda ega ma ole väga kippunudki. Kui sul on kodus ikka lemmikloomad, siis on igaven
e tegu kuhu neid jätta ja see seab omad piirangud. Praegu on mul aga ainult kass Evelin ja poeg lubas ta enda juurde võtta kui ära käia kavatsen. Seda võimalust lausa peab ära kasutama ja sel suvel loodan ka palju kirutud Kreekasse jõuda. Mu sõbrad korraldavad seal jahiga lõbusõite ja kutsusid külla. Kui bossid oma õnnistuse annavad, siis võiks ju seal saarte vahel vähe tiirutada ja kohalike elust-olust ning vaatamisväärsustest mõned lood Reporterisse teha. Vaatamata sellele, et kreeklased oma rahaasju ajada ei mõista, on nad siiski minu arust ühed sõbralikumad ja toredamad inimesed siin ilmas ning küllap oleks nende tegemisi ka telekast lahe vaadata.

Augustis on mul aga puhkus ja kui jumalad käru ei keera, siis möödub vähemalt pool sellest Hispaania päikese all. Fuengirola nimelises linnakeses on üks väike majake juba ootamas ja üle aastate kavatsen jalad seinale visata ning nö levist väljas olla. Paarikümne kilomeetri kaugusel asub seal aga ka üks hobuste varjupaik. Kogemuste saamiseks plaanin ka sealt kindlasti läbi astuda. Hobuse selga tahaks ka. Viimati ratsutasin lapsepõlves kui alles poisikeseohtu olin. Mu kappamistele tõmbas kriipsu peale aga hale kukkumine. Lamasin ristseliti maas, vaatasin pilvi ja hingata ei saanud. Päris jube tunne oli. Kui püsti sain, avastasin et olin kukkunud otse suure põllukivi kõrvale – napikas, vaid mõned sentimeetrid lahutasid võimalikust suurest õnnetusest. Kuigi ma viga ei saanud, siis rohkem pole hobuse selga istunud. Hirm jäi naha vahele. Äkki nüüd 37 aastat hiljem prooviks siis uuesti. Ma muidugi ei luba, et seda kindlapeale teen, aga see oleks vägev! Kirglikust ratsutajast sõbratar igatahes lubas, et ilma hobuse selga istumata ta mind koju tagasi ei lase. Eks näis mis sest välja tuleb. Plaane on ju ennegi tehtud aga saatusel on ju ikka omad riukad varuks ning need ei pruugi täituda.

[ot-gallery url=”gallery/reporter-heiki-valner-gossip-eele-internet-pole-koht-kus-hinge-puistata”]