Levinuim amet siinmail on endiselt „ootan nädalavahetust“. Ja kuidas teisiti saakski kui pead on tõstnud uus, trendikas ja märksa seksikam professioon – pidude korraldamine! Need kaks elukutset on ideaalsed ja lahutamatud partnerid. Üks aitab teist ja teine elatub esimesest.

On esmaspäeva hommikupoolik. Ei taha tõusta, aga pole valikut. Õieti ei saanudki magada. Unevõlad on suuremad kui Kreeka valitsuse omad, suu kuivab ja juhe on koos. Samaaegselt on nii palav kui jahe. Külm higi katab kogu keha.

Äkki pakub arvuti lohutust? Ja kui ma ütlen arvuti, siis mõtlen muidugi Facebook’i. Kuna pohmakas on arvestatav peaks vähemalt viis uut friend request’i olema. Ongi, normaalne. Tasapisi hakkavad viimase kolme päeva seiklused meenuma ja suule tekib isegi kerge muie. Ok, confirm-confirm. Kes see veel selline on? Sind ma küll ei mäleta, sinuga vaatab hiljem mis saab.

Nonii, sellega on korras, aga punasest „5-st“ mõne millimeetri võrra paremal on rasvane, punane „15“. Egas midagi, klikkab sellelegi. Kissitan silmi. Selgub, et mul on 15 uut peokutset. Nalja teete või? Juba jälle? Püha Peetrus! Mul on lausete formuleerimise ja mõtlemisegagi raskusi ja seda suuresti just sellepärast, et eelmine nädal sai taolistele kutsetele järgi antud. Ja juba te palute mind uuele ringile?

Viimane asi, millest ma praegu kuulda või mõelda tahan on inimeste massid, vali muusika ja meeletud alkoholi kogused. Sulgen läpaka valju plaksuga ja vean end vannituppa, mõeldes „on ikka inimestel seda entusiasmi ja energiat antud!“

Eriti huvitavaks teevad uue trendi peo korraldajate täiesti erinevad taustad. Kui ma õieti mäletan, siis see tüüp tegeles kinnisvaraga, mitte lounge’i avamisele masside kokku ajamisega. Ja tema oli ju ka lihtne kontorirott mitte promootor. See mees on ju üldse kergejõustiklane, mitte läbude vedaja? Ja kuidas küll temal on nelja väikse lapse kõrval aega ametlikke aftekaid korrldada?

Kõik on professionaalid, kui teemaks on pidude korraldamine. Pidude korraldamine ei küsi vanust ega hooli soost. Ei eelda kogemusi ega koolitust. On vaja ainult kuraasi ja Facebook’i. Isegi sõpru pole tarvis, lisa kõik vähegi tuttavad näod ja kutsu kohale. Elu on lill!

On kolmapäev. Päike paistab eredamalt ja mõte töötab täiel kiirusel. Ringi liigun sirge seljaga ja peeglisse vaadata pole enam sugugi nii valus kui paari päeva eest. Tööpäev on läbi ja nädalgi hakkab lõpu poole liikuma. On aeg külastada Facebook’i. Ohhooo, uute huvitavate pakkumiste laviin ei päädinud kaugeltki esmaspäeva hommikuga. Rõõmuga saan tõdeda, et mul on kolmapäevast pühapäevani igaks õhtuks vähemalt viis erinevat varianti üleliigsetest ajurakkudest vabanemiseks. Või äkki jääks see nädal koju ja tegeleks selle meeletu unevõla tasumisega. Ahh sitta kah, elan ju vaid korra…

Loe ka:
Mihkel Surva: Eesti tippmodelli head ja vead

Mihkel Surva: Mis on eestlasele omane?