“Siin on karm konkurents, ahnusel ei ole piire ja suuremad ärid on enamuses seotud poliitikutega. Poliitikud istuvad ametites ja detailplaneeringud ning ehitusload on nende otsustada. Paljud suurte laenude saajad rahastavad poliitikuid ning on nendega seotud,” räägib Elmar Lepp Gossip.ee’le ärimaailma põhisaladustest, mida iga noor lugeja peaks teadma.

Elmar Lepp, teie sünnipäev?
Minu sünnipäev on 08.03.1955.
 
Kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Lapsepõlves unistasin nagu enamuses saada kosmonaudiks või autojuhiks. Loomult olin suur organisaator, kuid ettevõtlus oli tol ajal keelatud ja kristatav. Eks ettevõtlikumad, kellel oli võimalus, riigitöö kõrvalt teenisid vaikselt ikka midagi, laohoidja amet oli muidugi kuldaväärt, aga autojuhtidelgi oli võimalusi palju, ikka mõni koorem siia-sinna. Tean, et käis üks suur spidomeetri kerimine, kuna normid olid nii suureks aetud, et aus mees jäi pere toitmisel hätta kuna ei saanudki palka. Kui vaatasid mõnda isekallutaja spidomeetrit, siis kiiruse seier oli isegi seistes 20–ne peal, kuna kerimisega juba nii välja veninud. Kaasnevalt jäi kütust üle, paljud müüsid selle soodsalt maha, laisemad kallasid kraavi, kuna ei olnud kuhugi panna. Ehitustelt veeti materjale laiali, ehitati ju terved eramajade rajoonid, kuid ehitusmaterjalide kauplused puudusid. See oli see aeg kui koolis küsiti laste käest, et kellena töötavad teie vanemad, siis üks ütles et laohidja – kõik plaksutasid, teine ütles, et autojuhina – kõik plaksutasid aga selle peale kui kolmas ütles, et tema isa on insener, siis kogu klass hakkas naerma. Mille peale siis õpetaja ütles, et lapsed, olge viisakad, inimesel on perekonnas õnnetus ja teie naerate.
 
Millistes koolides te olete õppinud ja kus?
Õppinud olen kõige rohkem elus praktikast. Kuna oli looduse poolt kaasa antud ettevõtja ja organisaatori anne, siis ei olnud vajadust kulutada pikalt koolipinki. Sündisin Pärnus kuid varases lapsepõlves vanemad kolisid Lavasaarde ja seal käisin ka algkoolis. Jätkasin Jõõpre koolis, seal elasid mu vanaisa ja onu, kes pidasid loomi. Mulle töö meeldis ja suved veetsin neid abistades talutöödel. Mäletan, et isegi lehmalüpsmine noore poisina läks mul ladusalt ja korraga lüpsin 12 lehma. Ma ei tea, kas sellest aga tissid mul tänaseni meeldivad. Seejärel juba suundusin Tallinna. Iga amet on kasuks ning valisin kutsekeskkooli kus sain lisaks haridusele ka ehitus ja viimistlustööd selgeks. Praktikal käisin Tallinnas, kus mitmeid maju viimistlemas sai käidud. Hiljem tuligi ametist kasu, kuna olen rajanud paljusid objekte. Olin ka suur peoloom, kõik nädala lõpud sai pidudel käidud ja ka kolmapäevased SOS-i klubi tantsuõhtud ning peod naiste koolides ei jäänud käimata. Restoranides käies aga tutvusin paljude äripartneritega. Kuna olin suur organisaator, tegutseja ja jätkus loovust, siis vatamata sellele, et omandasin kõike kiirelt, otsustasin mitte õpinguid jätkata ja selle peale aega raisata. Luues meeskonda võid ju valida vastavalt vajadusele väga hea haridusega inimesed. Parima kooli ja palju kiiremini saab ikka reaalselt ärimaailmaga äriasju ajades ja mööda maailma ringi liikudes.

Pärast kooli lõpetamist suunati Pärnu MEK-i, kus ehitasin Haapsalu kultuurimaja, Kilingi Nõmme postkontorit jne. Kaasnevalt loomulikult tegelesin enda hobiga, ostsin, müüsin, vahetasin. Olin ka suur tehnikahuviline ning seejärel tekkis võimalus autorooli istuda, seega sain rattad alla. Ei pääsenud ka Nõukogude armeest ning autojuhi amet tuli kasuks, kuna sattusin aega teenima Valgevensesse, kus ehitasime lennuvälju. Kui tööd ei olnud, siis ei konutanud niisama vaid leidsin kiirelt külarahva abistamisel rakendust, vedasin heinu ja puid. Kolhooside tehnikapark oli väga nigel ning oma poolhaagisega olin kõva tegija. Kui töö maht läks suuremaks ja et rohkem vabamad käed oleks, siis pakkusin ülemusele välja, et mul on külarahva abistamiseks plaan ja pool teenitud rahast tooks talle. Järgmine hommik küsis ülemus, rabota jest, ütlesin, et jest ja seepeale ütles, sõida. Teenistuse üle ei saanud kurta ja kui teised ootasid ainult kodust pakke, siis mina saatsin mingi defitsiidiga pakke ka siiapoole. Koju tagasi tulles tuli peolõvil naist kosima hakata. Valik oli suur aga tuli leida see oma ja õige. Tallinnast tõin ära Pärnusse juba ammu silma jäänud iluvõimleja Virve, kellega vahelduva eduga juba varem käidud. Elasime esialgu üürikorterites ja ämma juures, kelle ka Pärnusse ära tõime, kuid järgmise sammuna oli vaja noorel perel korter ja autoostuluba saada, seega pidin järgmise äriplani käivitama ja selleks oli töökoht rajooni täitevkomitees, kus istusin musta Volga rooli.
 
Milliseid ameteid te olete oma senise elu jooksul pidanud?
Minu üks ja ainus amet on ettevõtja ning seda naudin ka hetkel. Esimene ametlik eraettevõte oli mul koos äripartnerite, Enn ja Ülle Kaljumä‘ega Pärnu rannas rajatud Videosalong 1986 aasta kevadel, mis oli terves Nõukogude liidus esimene eraettevõte ja tõi meile kuulsust. See oli väga julge ettevõtmine ja risk sest keegi ei osanud loota, et Eesti vabaks saab ja piirid lahti lähevad. Oli ju risk, et meid pannakse taas esimese rongi peale ja minema. Ei olnud ju siis ei aktsiaseltsi, osaühingut ega kooperatiivi, vaid mingi lepinguline vorm number 2, mis Tallinnast ministeeriumist anti. Meid avastas Moskvast pärit ajakirja Krokodil korrespondent, kes Pärnus puhkas. Pärast loo avaldamist tuli palju uudisatjaid ja meediat nii venemaalt kui välismaalt. Tuldi parteikomiteede suunamisel venemaa kaugematest paikadest õppima, kuidas teha. Pärast seda Rootsi ajakirjanikud nimetasidki mind esimeseks kapitalistiks. Olime väga populaarsed, ehitasime ranna ruumidesse sisse kütte, tantsupõranda, päeval näitasime lastele multikaid ning õhtuti sai baaris aega viita ning tantsida. Millegipärast ei pikendatud meil enam pärast kolme aasta möödumist rendilepingut, ning seejärel ehitasin järgmise sammuna kõrvale ruumidesse SKY baari, mis samuti muutus kiirelt väga populaarseks.

Lisaks võtsin enda peale kogu rannateeninduse, ehitasime päevaseid kohvikuid, õllebaari ning riietehoiud koos dušširuumidega rannarahvale. Mulle meeldis organiseerida ja paljusid töid ise teha. Tänu sellele oli ka kiire areng, kuna see aeg mis teised koosolekuid pidasid, sain mina tegutseda. Järgmisena tegin ühe linna esimestest erakauplustest Hüsteeria, Pikale tänavale. Esialgu sain pool sellest Pikk 12 majas linna käest rendile ja hakkasin kohe vana laohoonet ümber ehitama. Kõigepealt kohvik, siis kauplus, ehitasin peale teise korruse kus tegin endale firma kontori. Siis tuli see aeg, kui kõik hakkasid linna ja riigi vara erastama ja ärastama, mina aga ostsin linnalt enampakkumisega selle hoone ära. Riia maaantee ääres, kus nüüd on Maxima, olid vanad Vene sõjaväe garaazid, sinna ehitasin endale hulgilaod. Tõin kõike, mis rahval puudu oli, suhkrit, kohvi, maiustusi ja tean, et mõnes kuus müüsin küpsiseid isegi 300 tonni. Paljude välispartneritega olid head sõbrasuhted, käisin pidevalt messidel, Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja ärireisidel oma lemmikmaal Tais. Paljud äripartnerid ja sõbrad käisid meil külas Pärnus, kus pidevalt organiseerisin kõiksug
u üritusi. Järgmisena ehitasin Komandandi Keldri, mis oli taas paljude lemmik söögikoht. See oli see aeg, kui eraettevõtjatele pakuti keldreid ja pööninguid, paremad ruumid olid ju nii öelda omadele. Seejärel pakuti peatänaval mulle kauplusi, võtsin Kunagise Liviko esinduskaupluse ja ehitasin kapitaalselt uueks, tellisin saksamaalt kumerad välisklaasid ja panin uued aknad, uksed. Jaak Saarniit oli linnapea ja ütles, et nimeks peab tulema Lepa äri, mitte mingi välismaine imlik nimi. Tõin kanadast ja saksamaalt norskavaid jõuluvanasid mis lastele kaupluse vaateaknal suurelt rõõmu valmistasid. Lepa Ärile lisandus Rüütli tänaval kauplus Kannike, mis ka täielikult uue kuue sai. Sisekujunduse projekti tegi Edda Soolep.

Mul on vedanud, kuna minu töö ja hobi on sama. Ei ole kunagi teinud midagi tuima raha teenimise eesmärgil vaid ikka naudinguks. Minu äri on kaunistanud alati kenad daamid ja ilu. Kui paljud teenisid raha, metalli, puidu, masuudi jne alal siis minule meeldis parfümeeria, kosmeetika, naiste pesu, veinid itaaliast, maiustused kogu euroopast ja veel palju naudingut pakkuvat. Kanadast tõime Wonderbra pesu ja peokleite, Prantsusmaalt luksuslikku Simone Perele ekslusiivset pesu, samuti Prantsusmaalt Jaguari parfümeeriat ning meigisarju, Itaaliast Trussardi, Police ja palju muud. Lemmiktegevus on ka kinnisvara. Olen maailmas ringi liikudes palju õppinud, ikka huvitavatest objektidest fotosid teinud ja mõelnud, mida võiks meil Eestis kaunimaks teha, et midagi atraktiivsemaks muuta või mõne lagunenud vareme asemele uus kaunis hoone ehitada. Tavaliselt on eesmaärk kõik kiirelt maha müüa, oli ka vanad saunahooned Tallinna ärimeestele maha müüdud ja Veetorn soomlastele. Mina aga ostsin need tagasi, et need korda teha ja linna lisaväärtust luua. Kõik äriideed olen enne ostmist põhjalikult läbi kaalunud ja seega on olnud ainult linna parimates asukohtades, kuna kinnisvaraarendustel on 3 esimest punkti asukoht, siis alles tulevad teised tegurid. Mingit põldudel kinnisvaraarendusi ei ole kunagi rajanud. Mulle meeldib see ala. Tänu sellele tekkis ka Kaasaegse City rajamise idee koos paari kõrghoone ja linnaväljakuga Pärnu südalinna. See oleks teinud linnasüdame kaugvaatest nähtavaks, oleks täiendanud vanalinna ning oleks toonud linna palju ettevõtlikke investerimisvõimelisi inimesi. See seltskond mõistab, mis on miljoni dollari vaade ja oleks ennast ära sidunud Pärnuga, ostes endale planeeritud kõrghoones korteri või büroo. Oli see ju parim aeg antud ideega välja tulla, kuna Pärnu oli väga kiirelt arenev linn ning seetõttu populaarne. Paar kõrghoonet oleks ka tõstnud südalinna ehitusliku taseme kõrgele ja ei oleks võimaldanud enam lihtsaid plekist ja betoonist kaste rajada. Kui paar maja oleks püsti ehitanud,siis ei oleks mingit vajadust ka inetu parkimismaja järele, kuna oleks jäänud ruumi ka parkimiseks, oli ju mul plaan rajada linnaväljak, kuhu pidi all tulema poolmaaalune parkla, sarnaselt Tallinnas Vabaduse väljakuga. Olen enda ärid alati põhjalikult läbi kaalunud ja arutanud ning enne ehituse alustamist alati uurinud nõudlust ja äripindadele eelnevalt leidnud rentnikud. Ka selle kõrghoone ideega enne linnavolikokku viimist käisin läbi paljud tippametnikud. City idee ja kõrghoone rajamise minu kinnistule kiitsid heaks tolleaegne linnaarhitekt Tanel Tuhal ning Martti Preem, samuti linnapea Einar Kelder ning enamuses linnas tegutsevatest arhitektidest. Volikogus oli ainukesena vastu ja pidas tõelise lahingu Isamaaliit. Pärast 6 tunnist punnitamist jõudsime päevakorra 17-st punktist läbi võtta ainult esimesed kaks. Vaatamata Isamaaliidu võetud venitamistaktikale, kus võeti kümneid ja võib olla sadu vaheaegu ja tehti muud tsirkust, andis volikogu enne suve viimasel istungil 2001 aastal kõrghoone ideele rohelise tule. Miks siis ikkagi oli Isamaaliidul nii tõsine hirm selle projekti ees? Kuna iga seltskond on enda juhi nägu siis imekombel oli saanud Isamaaliidu piirkonna juhiks kunagise parteikomitee taustaga Viljo Vetik, kes varem oli olnud Pärnu Kommertspanga juht ning pärast selle põhjalaskmist paar aastat peidus redutas, siis uuesti välja ilmus ning äripartneritega Port Artur’i kaubamaja ehitama hakkas Lepa Pikk 12 ärihoone kõrvale. Seega oli hirm naabri tegevuse ees.

Ei ole ju mingi saladus, et erakondadel on väljund meedias kui ka pankades, kus istuvad juhatustes tipppoliitikud. Esialgu kui hakkasin kaubamaja ehitama, tegid need naabri kõiksugu kaebekirjade alusel käivad kontrollid nalja, küll masuudi reostust uurimas, küll tuli politsei kohale, et töömehed tuleks vana masuudihoidla katuselt alla ja ei tohi lammutada, kuna naabrimees oli kaevanud, et puudub lammutusluba jne. Meedias moonutati mul nägu kõveraks, kuna meelitan rentnikke ära ja üldse paha inimene. Põhjuseks oli aga hirm konkurendi ees, kuna pakkusin rentnikele paremaid tingimusi ja poole soodsamat renti, kui naabrimees. Linnavalitsus sai omakorda tohtult kirju, kus naabrimees soovis minu maal hakata peldikut pidama, eesmärk aga takistada hoonete juurde kuuluva maa erastamist, et siis takistada ehitamist. Vaatamata kaebekirjadele saime ikkagi hoonete juurde kuuluva maa ära vormistada kinnistuks. Olen äris ettenägelik ja olin juba enne hoonete ostmist käinud maaameti juhataja juures, kus lasin kinnituseks punase joonega kinnitada hoonete juurde kuuluva maa piirid, mis olid ostumüügi lepingus. Kuna masuudihoidlas asus üldkasutatav WC, mida hooldas kommunaalamet, siis käisin ära ka kommmunaalameti juhataja juures ja leppisin kokku hoone lammutamise osas kuna ehitan enda keskusesse uued nõuetekohased WC-d. Hiljem aga tuli ilmsiks, et kommunaalameti juhataja oli turupidajast erakonnakaaslasele soperdanud mingi halduslepingu, mille alusel muidugi sooviti linnalt peldiku juurde kuuluvat maad erastama hakata. WC ei olnud üldse hooneregistris kirjas ja ei saa ka mingit maad rendilepingu alusel erastada. Nii see jahumine käis, kuni liitus turupidajaga tuntud kohalik poliitik ja endine peaprokurör Ahti Kõo, kes oli advokaadina kirjutanud kokku mingi mulli, ning tänu sellele leiti kohtunikuabi, kes pani kinnistusraamatusse märke ja hakkas kinni hoidma kaubamaja ehituse käigus tehinguid.

Vaidlustati linnavalitsuse otsus, millega erastati mulle hoonete juurde kuuluv ärimaa. Juba see oli nahhalsus, et vaidlustamiseks oli antud üks kuu, vaie esitati ja märge seati aga mitu kuud hiljem, kui tähtaeg ammu möödas. Ei lastud seada hüpoteeki, seega keerati ehituse käigus kinni laenud ning muutus võimatuks ühisfirma loomine kanada äripatrneriga. Advokaat ütles, et kohtunikuabi Mahta Vühner rikub seadust, käis vestlemas, käisin ka mina mitmeid kordi kuid tutkit, Ahti Kõo skeem töötas. Seniks kuni ühisfirma loodud, pidi minu suur hulgifirma Neptun ehitustöid korraldama, see ka toimis, kuid nüüd läksid käiku suure firma käiberahad. Keegi ei teadnud kui kaua kavatseb kohtunikuabi tehinguid kinni hoida. Finantseerimise lõpetas ka Kanada äripartner. Kuna äris on reegel, et kõiki mune ühes korvis ei hoita, siis oli võimalik tõmmata summasid teistest äride
st, loobusin enda panga aktsiatest ja piisas ka käiberahast edasi ehitamiseks. Oli ju Neptun alustanud tühjalt kohalt ja tõusnud Pärnu top-is kolmandale kohale, töötas ligi sada inimest ning juba siis oli käive ligi sada miljonit krooni. Tallinnas oli esindus Pronksi tänaval, suur esinduskauplus Pärnu maantee 76, hulgiladu ning kokku 6 kauplust. Palga ja muud kulud ühes kuus olid miljon ja riigile maksis firma igas kuus üle miljoni krooni makse. Kuna tehinguid hoiti kinni ligi aasta ja võibolla oleks veelgi hoitud aga advokaat valmistas ette kaebuse kaitsepolitseisse ja seejärel imekombel lõpetas kohtunikuabi tehingute kinnihoidmise, olgugi, et märge kinnistusraamatus ilutses veel aasta. Naabrimees oli venitanud kohtupidamist kuni riigikohtuni, kaotas kõik astmed, aga avalduse märke mahavõtmiseks kirjutas veel mitmeid kuid hiljem kuna see häiris pankadega suhtlemisel. Vahepeal oli aga Erich Rannu Pärnu mängudest tüdinenud ja investering muutus ebahuvitavaks. Olgugi, et austusest äripartneri vastu olin andnud enda isikliku käenduse, ei olnud ta enam nõus ootama ning Pärnu mängudes kindel ja nõudis kohtu kaudu sama käenduse alusel ehitusse investeeritud rahad tagasi. Seega oli väga keeruline aeg, tegin kõik, mis suutsin, et kaubamaja ikkagi valmis saaks. Sai ka, aga ei suutnud päästa enam suure tekkinud kahjumi tõttu Neptunit. Ogugi meedias käis tugev laim, kirjutati, justnagu Lepp käiks kohut turupidajaga, kuid tegelikult käis mees kohut linnavalitsusega ja mina olin kannataja. Tavaliselt ükski pank ei kaasa ennast projekti kui on pooleli mingid kohtuvaidlused, siis tookord, tänu ka äripartneri abile, Ühispank, mille suurklient ja aktsionär algusest peale olin, võimaldas mul Optiva pangast üle minna. Maksin partnerile ehitusse investeeritud 3.7 miljonit krooni tagasi, lisaks veel 1,5 miljonit krooni. Paljud head plaanid jäid realiseerimata, kuid Lepa kaubamaja sai valmis. Sinna tuli linna esimene eskalaator, lastele pallimeri, mõtlesin välja perepäevad, isegi oma ajaleht, Lepa leht ilmus. Kuna suur kaebaja naabrimees oli enda energia kulutanud valede asjade peale ja turg nägi välja nagu Tsetseenia sõjapõgenike laager ning puudus isegi kasutusluba, siis tarbijakaitse soovis selle kinni panna. Oli vaja kiirelt turu säilitamiseks sama asukohas midagi ette võtta ja otsustasin enda kinnistule kaubamaja kõrvale rajada turuhoone.

Olen kiire otsustaja ning lasin teha projekti ja ehitus läks käima. Pinda oli 1000 ruutmeetrit entnikke oli tunduvalt rohkem kui pinda. Naabrimees aga oli jõudnud viia avalduse kaitsepolitseisse, soovis uurida kuidas see võimalik oli, kuna oli ju teinud kõik, et mind ära hävitada kuid ikkagi sain kaubamaja valmis.Teda saatis edu, oli ju mees Isamaaliidu juhatuses tegija kuna tookord ka siseminister samas juhatuses ja oma. Avalduse alusel alustati uurimist, ning mind peedistati taas kaks aastat, kaasnevalt maksuameti revisjonid ja dokumentide vedamine ning tõestamine kuni lõpetati tulemusteta, nagu nende väljamõeldud kohtuvaidluski, mis venitati riigikohtuni välja
 
Millist ametit te praegu peate?
Mina teen hetkel ainult seda mis meeldib ja tegelen jätkuvalt ettevõtlusega. Olin küll järjest neli korda valitud Pärnu Linnavolikokku, kui see ei olnud minu ala, lihtsalt sõber Mark Soosaar meelitas mind kui häältepüüdjat sellesse seltskonda. Juhuslikult sain Pärnus kõige rohkem hääli, ning pidin mängu kaasa tegema, kuid kunagi ei ole nautinud seda seltskonda ja poliitikas kasutatavaid ebaausaid võtteid. Ma olin maailmaparandaja ja soovisin midagi muuta, seoses sellega aga ma segasin mõningaid ahneid tegelasi. Olin alati olnud edukas, ka valimistulemused näitasid seda, kuid edukus tekitab alati vaenlasi. Mulle ei olnud meelt mööda see linna ja riigivara omadele kiire mahamüümine. Selle asemel oleks tulnud konkursi korras valida korralikud juhid ja vara püsitulu teenima panna. Nüüd on tulemus näha, linna parimad tehased ja vabrikud müüdi kiirelt maha nii öelda linnast pärit lipsuga meestele, kes said pankadest lihtsalt laenu ja tootmise jätkamise asemel on kogu tööstus seisatud ning planeeritud paljude tootmishoonete asemele korterid. See on aga väga lühinägelik tegevus, sest kellele sa neid kortereid ehitad, kui kogu tootmine on lõpetatud ja töökohti ei jätku ning paljud üldse lahkuvad, et tööd mujalt või välisriikidest otsida.

Pea paar aastat tagasi otsustasin et lõpetan Pärnus enda tegemised ja tulin tagasi Tallinna, ka abikaasa saab nautida nüüd sünnilinnas elamist. See poliitika ja konkurentide ahnus läks lõpuks nii liiale, et ei olnud mõtet enam enda tervist rikkuda sellises närvipinges. Kuigi sain Pärnus palju ära teha ja linnarahvale alati midagi uut ja huvitavat pakkuda, palju sai töökohti loodud kuid tänu sellele räpasele poliitikale jäid ka mitmed head ideed ellu viimata. Ise ei ole endale ehitanud suuri 1000 ruutmeetriseid villasid kuna inimene ei vaja elamiseks nii palju. Kunagi pakuti ikka villasid Hispaaniasse aga mul küll ei ole püsivust seal lihtsalt konutada, kuna ei ole ka suur päikesevõtja. Toetasin kultuuri, sporti, puudega inimesi ning noori õpingutel. Käisin koos teatriga kaasas Kanadas, Ameerika ja Austraalias, autospordi sponsori ja fännina tihti elasin kaasa ka raja ääres nii meil kui ka Euroopa radade ääres, kui Tõnis Kasemets ja Rain Pilve vormeli roolis kihutasid. Kultuuriministeerium andis mulle isegi tänukirja märkimisväärse kultuuri toetamise eest. Lepa Keskuses sai 10 aastane leping läbi Konsumi toidukauplusega ja Rimi tegi parema pakkumise ning sõlmisin 25 aastase lepingu Rimiga, et kesklinna tuua uus suurem toidukauplus. Kui olin kõik lepingud nii Rimiga, arhitektiga ja ehitajaga sõlminud ja eelnevalt kooskõlastanud Swedpangaga, selgus, et mind seati järjekordselt lõksu, kuna pank keeldus pärast kooskõlastusi ehitust finantseeruimast. Tegemist oli ainult 7 miljoni krooniga, kuid järelikult jõudsid poliitikud järele, kuna sellistel puhkudel ei ole tegemist pangandusega vaid poliitikaga. Seda enam, et Lepal oli kaubakeskus Karja 4, ostetud lisaks veel kaks kõrvalkinnistut ja veel kesklinnas parimates asukohtades 2 arendust, plaanitatava kõrghoone asukoht Pikk 12 ja veel Hans H. Luigega ühisarendus, veetorni Äri-elamuhoone, pangalaen ainult 38 miljonit krooni, millele oleks siis vajalik saada Rimi kaupluse tarbeks 7 miljonit krooni.

Järelikut oli paaniline hirm Lepa ees taas oma töö teinud ja selge, et kesklinnas ei soovitud näha uut suuremat toidukauplust. Võitlesin kaua, ehitasin oma jõududega edasi Rimile pindasid, tõin uusi rentnikke kuid siis vahetati välja suurima võlausaldaja Swedpanga nõudel pankrotihaldur ja isegi kohtunik, kes mõistis, et soovitakse kõrvaldada konkurent ja jäeti ehitus lihtsalt seisma. Aastaid edukalt toiminud keskus lihtsalt lõhuti laiali. Ilma toidukaupluseta läheks iga keskus hingusele. Siin võib veel võrdluseks tuua mõned numbrid: Vähemal kui 500 meetrit asuvatele kesklinna keskustele, Port Artur 2-le anti pankade poolt ligi 200 miljonit krediiti, olgugi, et paljud ehitatavatest pindadest on tühjad. Pärnu Keskuse pankroti teemalistest
artiklitest võib lugeda, et keskusele anti pankade poolt ehituseks 300 miljonit laenu, olgugi, et äripinda on samas mahus, mis Lepa Keskuses.

Mis teid Pärnus enim pahandab ja mis enim rõõmustab?
Kuna Pärnus püütakse alandada neid, kes linnarahvast pidevalt millegi uuega rõõmustavad ja abistavad paljusid abivajajaid, siis jätsin enda Pärnu ärid kõik sinnapaika ja kolisin ära Tallinna. Minu nägemus Pärnu tulevasest Cityst oli veidi teistsugune, kui hetkel, kus südalinna on rajatud odavad plekist ja betoonist madalad kastid. Nii võib välja näha rohkem äärelinna või elamurajooni keskus, mitte City. City peab välja nägema esinduslik ja minu plaanitud paar vertikaalset aktsenti ja linnaväljak oleks ideaalselt sobinud. Pärnu suuruses linnas oli suur rumalus rajada mingit parkimismaja. See oli surnult sündinud idee, kuna kui saja meetri kaugusel on tasuta parkimine, siis kunagi ei hakka see projekt teenima. Üllatav oli veel see, et pangad olid selle rumalusega kaasa läinud ja võlad olid sellel betoonist kastil pankrotistumise järel 140 miljonit krooni. Selliste summade juures tundub küll, et mõned objektid sarnanevad allveelaevale Kursk, kus enamuses ehitusest ei ole pealt näha.
 
Pärnu õnnetuseks ongi see, et arhitektide asemel hakkasid linna planeerima Isamaaliitu kuuluvad muinsuskaitsjad. Lepa naabrid kõrghoone kõrval olid Port Arturi tegelased ja Lepa Keskuse kõrval samasse kampa kuuluv turupidaja pugesid aga kuidagi isamaaliidu juhatusse, esimene oli Pärnu piirkonna juht ja teine vabariiklikus juhatuses, siis kogu Pärnu poliitika seisneski konkurentide hävitamises. Volikogus toimus kogu meeskonna poolt tõeline tsirkus Lepa projektide vastu ja mõeldi välja kõiksugu kohtuvaidlusi ning esitati avaldusi politseisse. Et kümme aastat vastu pidasin, siis peaks ikka medali andma.
 
Kes Pärnu linnapeadest on olnud teie arvates kõige asjalikum?
Pärnus oli kõige asjalikumaks linnapeaks Jaak Saarniit ja Rein Kask, samuti Vello Järvesalu. Need olid rahvamehed, ei seisnud mingi kitsa huvigrupi eest, vaid laia haardega vaatasid kogu linna arengut. See poliitiline kitsarinnaliste mäng teebki murelikuks, seoses sellega pandi müüki ka Mark Soosaare Chaplini keskus, kuna mees segas neid tegelasi. Nüüd on tegutseva keskuse asemel veel üks tühi hoone. Südalinnas soovitasin Isamaaliitu kuuluval muinsuskaitsjal, Eduard Rajaril, kes oli üks tulihingelisemaid kõrghoone vastaseid, süüdata hingedepäeval küünla sea porisel alal, kus Lepp soovis rajada City ja kõrghooned kuid mille muinsuskaitsjad maha matsid.

Pärnul on kõik olemas, mis ühel linnal vaja — meri, supelrand, jõgi ja kahju, et see suur areng mingite poliitiliste mängude tõttu hävitati. Linna peavad planeerima ikka arhitektid, nii emnamuses kohalikest kui ka vabariiklikult tuntud arhitektid viisid läbi kõrghoone arhitektuurikonkursse, kiitsid minu ideed heaks kuid kui nende arvamust ja linnavolikogu otsuseid ei peeta millekski ning linna planeerivad ajaloolased j muinsuskaitsjad, siis on tulemus näha. Olen pidevalt loovusega silma hakanud, olnud avaliku elu tegelane ja hetkel naudin veidi seda rahu. Mind ei väsitanud need tegemised, vaid need lollused, mis hirmunud konkurendid välja mõtlesid takistuseks. Kõiksugu alusetud kohtuvaidlused ja avaldused politseisse olid küllaltki väsitavad. Emanuses ametnikud olid targemad ja mõistsid millega tegu aga oli ka neid kes oma võimu ära kasutasid ja püüdsid igati alandada. Kõige tähtsam on perekond, kui see kokku hoiab, on igast raskusest võimalik üle saada.
 
Tulevikuplaanid?
Tulevikuplaane on palju, aga olen hakanud nautima seda rahu, kus ei ole vaja kella peale minna kuhugile volikokku, komisjoni, nõukogusse või koosolekule. Oli ju Lepp see kes igas missivalimiste züriis istus ja üritustest pidi osa võtma kuna kõikjale kutsuti. Suhtlen ainult meeldivate inimestega, kes annavad juurde energiat enda heatahtlikkusega. Olen palju suuri projekte rajanud ja sellega harjunud, ka nüüd olen mõned ette valmistanud, kuid võtnud veidi aja maha, et jätta rohkem aega perekonnale.

Millist muusiakt te kuulata armastate ning kes on teie lemmikud?
Armastan väga eesti artiste ja naudin paljusid. Lemmikud on Ivo Linna, Anne Veski, Karl Madis.

Millist raadiojaama te enim kuulata armastate?
Raadio on Elmar, kuna on väga ilus nimi ja lahe igati.
 
Teie sõnum Vabariigi Valitsusele?
Valitsusele soovitan rahvast mitte võõranduda, meid on vähe ja peame kokku hoidma.
 
Kas teil pole olnud soovi Riigikogusse kandideerida?
Riigkogusse meelitas Mark Soosaar mind ka kandideerima. Lootsin, et sellest piisab kui kohalikus volikogus enim hääli sain ja linna elus kaasa rääkisin. See oli tugev töö, et mind nõusse saadi, kuid aga ime kombel see sama konkurentide jõuk suutis mind välja puksida ja turupidaja naise asemele sokutada. Muidugi tehti seekord Mõõdukatele teene, kuna Soosaar ütles, et tema sõpra üksi ei jäta ja loobus ka kandideerimast, ning minu ettepaneku peale kandideerisime üksikkandidaatidena. Sain muidugi vabariigis üksikkandidaatidest kõige rohkem hääli, rohkem kui paljud väikesed valimisliidud, kuid seadus on ju tehtud nii, et üksikud ei segaks. Kohalikus volikogus istusin aga neli korda järjest, nägin neid konkurentide poliitilisi mänge ja sain linna arengus veidi kaasa rääkida, mõned lollused ära hoida, nagu näiteks Port Arturi omanike soovil algatati detailplaneering kus bussijaam sooviti kesklinnast ära viia Port Arturi kaubamaja taha. Samuti olin nende plaani vastu, ehitada täis Pikk tänav, mis tuleb teatri juurest bussijaamani, et siis suunata liiklus nende kaubamaja taha. Suutsin ka ennast veidi paremini kaitsta kuna nägin neid poliitilisi mänge. Järgmine kord olin ka häältepüüdja riigikogu Reformierekonna nimekirjas, taas palju hääli, eesmärk sama mis Hannes Võrnol. Arvan, et minust on rohkem kasu, kui töökohti loon ja midagi põnevat loon, paigal istumiseks ja paberites tuhnimiseks ei piisa püsivust.
 
Milliseid saateid te telerist vaadata armastate ning kas ja mis raamatuid teile lugeda meeldib?
Ma ei ole suur teleri vaataja ega lugeja, rohkem see mees kes rajab uut rada, teeb midagi sellist, et ise raamatut kirjutada.
 
Mida arvate selgeltnägijatest, kas usute neisse?
Selgeltnägijad on huvitavad inimesed, meeldib nendest saateid vaadata aga puhta kullana ei võta.
 
Südamelt ära?
Ei käi ka jõusaalides vaid meeldib kõike ise teha. Ka kaubamajas või mõnel teisel objektil, nagu veetorn käisin ise katusel, saagisin puid lühemaks, panin Eesti lipu üles lehvima, vahetasin kraane ja tegin palju muud ise ära. Seega olid kogemused suured, laenud väikesed ja konkurendid kartsid. Ei ole ühtegi vale äri teinud. Kinnisvaraarendused ainult kesklinna parimates kohtades ja õige ajastus. E
nne ehituse alustamist alati uurisin nõudlust ja sõlmisin rentnikega lepingud.

Mingit masu minu äritegemistes ei ole olnud vaid kõige rohkem teevad muret seadust rikkuvad ametnikud, kellel on karistamatuse tunne. Suurim karistus nendele on noomitus. Olen pidanud neli korda vahetama panka, kõikjale jõusid poliitikud järgi. Kuigi olen äris ettenägelik ja eelnevalt sõlmin rendilepingud, kinnistud on ainult linna parimates asukohtades, siis ikkagi on leitud võimalus, kuidas ehituse käigus laenud kinni keerata. Ettevõtlik inimene loob pidevalt midagi uut, ei korja raha, vaid pidevalt investeerib ning suuremate projektide puhul kaasatakse pankasid. Nii käib see terves maailmas, aga kui on olemas heas asukohas kinnistu, olemas ka eelnevalt rentnikud ja siis pank millegipärast keeldub, on tegemist poliitikaga, mitte äriga. Ei ole kuulnud, et ükski suurem objekt on valminud panga abita, pigem on antud nii suured summad, et ülejääkidega võimalik toetada ka erakondi.

Lepa kaubamaja ehituse takistamisel kasutati labast mängu aga juba turuhoone ehitusel, kus oli ka rentnikke tunduvalt rohkem kui ehitatavat pinda tekitati tõrge Tallinnast, kuna kõik suuremad summad otsustati pealinnast. Pärnu Ühispanga juht Mati Tiimus oli vahva mees, ütles, et tema neid ei karda ja läheb ajab Tallinnas laenukomitees asja korda, kuid võitlus ei andnud tulemust ja tekitati probleemid, isegi tuli käsk, et pean Pikk 12 kinnistu, kuhu olin ehitanud ärihoone ja plaanisin kõrghoonet, maha müüma ja anti ette ka summa. Et olukorrast välja tulla ja turuhoone valmis saaks ning rentnikud saaksid sisse kolida, otsustas sama Mati Tiimus kohapealses laenukomitees ja andis otse ehitajale laenu, et siis juba valmis hoone renditulust makstud saaks. Järgmiseks objektiks oli uus ärimaja ja kuna eelmisest pangast oli tekkinud rahastamisel tõrge, siis pidin valima uue rahastaja.Olen olnud kaua äris, oskan alati analüüsida ametnike poolse mingi arusaamatu vastuseisu põhjusi ja näen ära kes kellega käib, kes on nõukogude ajal koos parteikomitees töötanud, kes mängib kellega tennist, kelle naised koos käivad või on kusagil poliitilises erakonnas. Ka Ühispanga tõrke tekkimine läks juhuslikult ajaliselt kokku Port Arturi ülekolimisega Hansapangast Ühispanka, kus hakati finatseerima Port Artur 2 ehitust. Nordea pank laienes Pärnusse ning võttis mind rõõmuga vastu, olid ju väga atraktiivsed projektid, Pikk 12 toimiv ärihoone, mille asemele jätkuvalt käis võitlus, ehitada kõrghoone, Veetorni kaunis projekt Suur-Sepa 13 A, mis oli asukohalt väga hea, toimiv kaubamaja ja turg, Väike Kuke 9 ning vaatamata kõiksugustele poliitikust konkurentide väljamõeldud takistustele olin ostnud veel naaberkinnistud Karja 4 kuhu plaanisin ehitada vana räämas kortermaja asemele uue kauni ärimaja, kus ka rentnikud ootamas ning teise kinnistu Väike Kuke 7, kuhu oli plaanis Lepa Kaubakeskusel kortermaja ümber ehitada majutusasutuseks.Sinna oli plaanis majutada puhkajaid, kelle toitlustamine pidi toimuma uues Chaplini restoranis, kus toimusid ka nädala lõppudes varietee programmid.

Lisaks oli plaanis neid puhkajaid viia suvel merele purjetamist nautima või purjetamist õppima, kuna oli meil ju tuntud noor meeskond, kes tegid kaubamajale reklaami ja võisteldi edukalt purjetamisvõistlustel nii meil kui ka välismaal. Nordea kohaliku juhtkonna arvates olin nende parim klient, kogu laen ainult ligi miljon eurot, seega praktiliselt olematu võrreldes konkurentigega ja Karja 4 kinnistu arenduseks anti ka miljon krooni lisaraha. Kõik sujus hästi, sõlmisime ära uue ärimaja eellepingud, postkontor, apteek, kauplused, ilusalongid ja teisele korrusele soovisid pinda kaks restoranipidajat ja tantsuklubi Revalia. Kaubamaja juhataja Garri Suuk valis ehitajaks enda sõbra ja erakonnakaaslase Indrek Ranna juhitava firma, ning sõlmis ära ehituslepingu 20 miljoni krooni peale. Ehitustööd käivitusid ja kõik tundus sujuvat. Siis aga tekkis taas Tallinnast tõrge ja ei tulnud otsust laenukomiteest. Küsiti kõiksugu lisaküsimusi, seejärel vahetati vist välja haldur, kes alustas taas otsast küsimustega. Noor vahva juhataja Keili Kund sõitis pidevalt Tallinna vahet ja lootis, et suudab asjad korda ajada, kuid ma sain aru, et järelikult on poliitikud taas mängu tulnud. Nägin kui piinlik oli noorel juhatajal kes võitles enda parima kliendi eest, kuid tulemusteta. Kestis see mäng kolm kuud, leiti ikka põhjuseid, et ehitaja on liialt väike, eelmise aasta käive ainult 5,4 miljonit ja ei suuda seda 20 miljonilist objekti valmis ehitada jne. Seejäel keelduti aga rahastamast, ning pidime taas panka vahetama, sest ehitustöö käisid ning rentnikud ootasid. Võtsime pakkumisi ja Hansapank võttis meid enda kliendiks. Et nüüd üle minna, nõudis Nordea pank lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest trahvi miljon krooni, olgugi, et kogu laen oli ainult alla ühe miljoni euro. See röövimine näitas äärmist pahatahtlikkust. Mis selle võis põhjustada, on selgusetu, kuid juhuslikult vahetus Tallinnas juhataja ja uus juhataja oli pärit poliitikute ringkonnast. Et ehitus ei seiskuks, tuli appi äripartner Hans H. Luik, kes andis mitmeid kordi laenu vastavalt ehituse vajadustele. Luigega saime väga hästi läbi ja ta oli nõus Pärnusse investeerima kui kutsusin partneriks veetorni äriprojekti ehitusel. Luik oli suur Isamaaliidu toetaja ja seega lootsin ka jagu saada Isamaaliidu vastuseisust. Need aga ei taltunud, volikogus kestis ikka vastuseis veetorni projektile ja hoiti kinni ehitusluba. Sweco Architects oli teinud väga kauni projekti aga pidevalt mõeldi välja uusi põhjusi, et mitte väljastada ehitusluba. Olime Luigega investeerinud sinna 5 miljonit krooni ja see jant käis juba 5 aastat, kus pidin pidevalt hooldama kinnistut, katusele kasvanud puid ära saagima. Torni osas ei olnud küsimust, see tuli uueks ehitada samas mahus, aga juurdeehitus oli detailplaneeringuga lubatud 16 meetrit kõrge ja nii ka arhitektid tegid.

Hiljem aga nõuti, et 16 meetrit kõrge, aga tehke projekt ümber ja viie korruse asemel 4 korrust. Selle täpsustamiseks saatis Suuk selle eelnõu volikokku, kus siis isamaaliit kaks tundi protestis ja aega raiskas. Nende juhtidega vesteldes ei osanud nad muud öelda, kui, et see ongi poliitika. Eks see poliitika on tõesti peen värk ja muidu ei öelda, et see on veel peenem kui sääse riist ning need kes seal ei ole olnud, ei pruugi sellest üldse aru saada. Veetorni kõrvalkinnistule oli aga antud ehitusfirmale Eston, kes kuulus nagu omade hulka, sama detailplaneeringuga alale 16 meetrit kõrgele ehitusele 6 korrusele ehitusluba. Ehitati ilma naabrilt nõusolekut küsimatta, kohe meie kinnistu piirile ja kui endine soomlasest omanik selle seaduserikkumise tõttu kohtusse põõrdus, siis kuulsin, et saadeti peale kui ametnike maffia, kes karistama, kes igasuguste sanktsioonidega. Kõrvalhoone sai ka kasutusloa, kus tulekaitsemüüris on aknad, mis on mõeldamatu. Seadus peaks kehtima kõigile aga tutkit. Tänu nendele akendele aga ässitati naabrid vaidlustama veetorni projekti, kuna see varjavat nende tulekaitsemüüris asuvatest akendest vaadet. Põhiliselt
aga asus objekti vastu võitlema poliitik Vambu Talu, kes oli tekkinud sinna naabriks, kuna leidis sealt elukaaslase. Blokeeris abilinnapeana eelnõu volikokku saatmist.
 
Mind on varem juba kutsutud Pärnust ära, kunagine ülemus, kes kutsuti ära ministeeriumisse ministri asetäitjaks, kutsus mind kaasa, sõbrad on kutsunud, kuna väitsid, miks enda närve seal Pärnus rikun. Mart Laar isiklikult käis kunagi kohtumas, samuti Edgar Savisaar, kes kutsus erakonda ja ütles, et aitab leida Tallinnas maad ja saan sinna kaubamaja ehitada, kuna näeb, et Pärnus see isamaaliit niikuinii ei lase mul midagi teha. Savisaar omasid hoiab ja arvan, et oleks igati kaasa aidanud kuid mina ei ole loomult poliitik ning olin Pärnu patrioot ja võitlesin edasi, ärimehel peab olema riskijulgust ja visadust. Lõpuks läks ikka väga inetuks ja ju siis nüüd oli õige aeg ära tulla ja tegutseda edasi Tallinnas. Selle vastu aga on raske saada, kui tipppoliitikud istuvad panga nõukogudes palgal ja kisuvad pangad enda poliitilistesse mängudesse. Olen ikka meedia kaudu Pärnu tegemistega kursis, näha on, et Pärnu Keskuse plaanitud Maxima vasatu on Port Arturil sama mäng ja oli kaasatud taas Ahti Kõo, tehti kõik, et kesklinnas ei saaks avada teist toidukauplust. Tean ka seda, et Port Artur 2-le ile anti ehitusluba kolmele korrusele aga detailplaneering nägi ette kaks korrust, omanike erakonnakaaslasest ehitusjärelevalve juhataja sai aga selle eest ainult noomituse. Tegemist oli mitme tuhande ruutmeetri pinnaga, samas aga näidati poliitilist võimu Delfine juures, kus oli tegemist vist 12 ruutmeetriga, mis lammutati. Nüüd kiitleb Port Artur meedias, et teeb vanas majas remonti ja pank finatseerib 1,5 miljoni euroga, aga kui kasutada sama võtet, mis Lepa juures ja pärast lepingute sõlmimist projekteerijate ning ehitajatega aga keeldutakse finantseerimisest, kuna puuduvad ju ehitatavatel pindadel rentnikud. Siis oleks ju vahva lõks ja tore Pärnu postimehes kirjutada, et ärimeestel said rahad otsa ning Port Artur läks pankrotti. Nii lihtne see ongi.

Arvan, et seda mis Pärnus toimub, ei tohi hoida saladuses vaid investorid peaksid teadma, kui nad soovivad oma rahasid linna paigutada. Ainuüksi mul on ära hävitatud mitmed investorid, Kanada äripartner investeeris Saaremaale ja ehitas sinna kaubakeskuse. Noored aga kes õpivad ja soovivad suunduda ärimaailma, siis peavad ka teadma, et tegelik elu on veidi teistsugune. Siin on karm konkurents, ahnusel ei ole piire ja suuremad ärid on enamuses seotud poliitikutega. Poliitikud istuvad ametites ja detailplaneeringud ning ehitusload on nende otsustada. Paljud suurte laenude saajad rahastavad poliitikuid ning on nendega seotud. Nagu näete hiljutisest Pärnu poliitikute rahastamise skandaalist, siis ei kuulu Lepp nende rahastajate hulka ja seega ei oma ka poliitilist katust.

 

Kõigil intervjuust läbi jooksnud isikutel on võimalus Gossip.ee’s samas mahus omapoolne seisukoht/vastulause avaldada.

TÄHELEPANU! Tekstist on jõuga välja lõigatud juristi nõudel Ain Pajo’t puudutav info.


Elmar Lepp


Elmar Lepp prouaga


Elmar Lepp