Gossip.ee toob teieni eksklusiivintervjuu Sindis elava vanamemm Martaga, kellel täitub 5.veebruaril juba 104. eluring!

Marta Jaagussaar, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Sündisin 05. veebruaril 1908. aastal Seliste vallas, Kõpu külas. Seega olen Issanda Päikest näinud juba 104. aastat!
 
Perekonnaseis ja lapsed?
Abiellusin 19.veebruaril 1940. aastal Eldur Jaagussaar’ega ning meie abielu registreeriti Tori Vallamajas. Mul on tütar Lilia, tütretütar Maarja ja tütre-tütre-tütar Dajana. Seega on meil naisliin edukalt esindatud vastukaaluks minu manalateed käiva mehe suguvõsa meesliinile, kus kasvas koos minu mehe Elduriga peres veel 3 venda. Mehevennad olid Arvi, Vello ja Tõnu. Kõik sitked ja ilusad noored mehed nagu tammed ja osavate kätega olid nad kõik… Vendadel oli oma külaorkester “Riisa Jazz”, mis oli alati pidudele mängima oodatud ja tolleses spordiühingus “Riisa Jõud” olid vennakesed kõik kibedad käed. Tõnu oli juba 6aastaselt külapeol lõõtsa tõmmanud nii, et rahvas selle järgi saand uhtuda jalga keerutada. Eks see olnud päritud isalt, kes neil olnud omal ajal parimaks küla lõõtsa tõmbajaks. Tänaseks oleme sängitanud mullarüppe minu abikaasa koos vendade Arvi ning Velloga. Elukäiku on veel jätkamas Tõnu.

Meele tuli ka selline naljakas asi, et tollel ajal elas Riisa külas üks selline vennike nagu Ott Vändrast – vähe rumalake teine ja too olla küsinud kord mehevend Arvilt, et kas sina oledki see Jaagussaare poiss? Et näe ma mõtsin jah, et sina see oled, et need Jaagussaare poisid kõik sellised “pikkade, kollaste ja kolijate nägudega”.
 
Õed – vennad?
Mul oli õde Helena Tamme, kes oli minust 5 aastat vanem ja kelle elutee viis raskeil sõja-aastail ära Rootsi. Rootsimaa muld sai ka tema viimaseks pelgupaigaks.
 
Millistes koolides te õppinud olete ja kus?
Koolipinki olen kulutanud Kõpu algkoolis nõnna palju, kui selleks aega ja võimalust leiti kibedate talutööde ja minu ema higi-vaeva kõrvalt meie kahe lapse üksi kasvatamisel. Isa jäi kadunuks Ilmasõja ajal, kui mina olin 5aastane. Isa oli oma otsa leidnud Saksamaal laagris sõjavangina. Mäletan, et minu ema sai temalt kirja, kus isa oli kirjutanud, et istub Poolamaal õunapuuaias ja parandab katkiläinud uuri… Koolitöö polnud tol ajal väikese inimese põhitööks, kuid siiski sain minagi 5 aastat kirjatarkust õppida.
 
Milliseid ameteid te olete oma pika elu jooksul pidanud?
Koduses Taltsi-Rummu talus sai kätte võetud ja ära tehtud kõik talutööd, mis tollel ajal tegemist nõudsid – hätta ei jäänud ma millegagi. Talvel, kui tubasem ja pimedam periood käsil oli, siis sai näputööd tehtud; kedratud, kootud, tikitud, ka kalavõrke-mõrdasid valmistatud. Eks see käsitöö ole mul senini üheks lemmiktegevuseks jäänud. Talu-teenijaks olin Toris Raudsepa talus, kus saatus mind ka tulevase kaasa Elmariga kokku juhatas. Peale abielu tuli asuda perenaise kohustusse Riisa külas – Jaagussaare talus, mis tollel ajal oma suuruses ja uhkuses andis ära majandada ja talitada. Sinna siis need minu tööaastad läinud ongi vaeva ja valu, rõõmu ja armastusega. Juba A. H. Tammsaare ütles, et tee tööd, siis tuleb ka armastus!
 
Huvialad?
Mes huvialasid sa hing ikka sealt kibeda töö kõrvalt oled saanud teha või olla. Natukse krutskeid ja nalja. Aga käsitöö on senini veel üheks minu lemmiktegevuseks. Just kudumine ja heegeldamine. Tänaseks on silmanägemisega lood väga viletsad, aga sokid-kindad teen veel praeguseni oma perele valmis, kui päikselisemad ja valgemad ilmad juhtuvad olema. Mustrit ei näe enam sisse kududa, aga eks need ühevärvilised anna samapalju sooja, kui sinna südamesoojust ja head tahet sisse kootud. Paar aastat tagasi näe käisin veel silmaoperatsioonilgi ära Pärnu uues uhkes haiglas. Alguses läks nägemine nagu paremaks, aga siis üks öösi lõi sellise valu silma ja põletiku takka traavi ja nüüd olen veel pimedama silmaga, kui enne.
 
Millega abikaasa Eldur Jaagussaar tegeles?
Tema ikka ka oli maast-madalast koduse talutööga rakkes. Neil poistel oli selline karm isa olnu, kes ei lubanud poistel kodust linna “leegutama” minna, omas talus pidavat tema sõnade kohaselt tööd küll kõigile jätkuma. Näe vend Arvil oli olnud nii hea kaasasündinud kunstniku käsi, et oleks tollal ilma eksamiteta võetud tollasesse Tartus asunud Pallase Kunstikooli, aga ei lubanud isa. Jaagussaare talu oma hiilgeaegadel. Maalinud Vello Jaagussaar Rootsis. JAANUAR 2007 11kõrgemat koolitarkust tahtnud omandada kõik vennakesed, aga õnnestus see lõpuks vaid Tõnul, kelle avitanud Õisu Põllumajanduskooli vanaisa – Määranõmme Papa, kes poisi oma kulu ja kirjadega sinna saatnud…

Poiste isa olnud Vene usku ja ema Lutheri usku ning pojad kõik ristinud ära vene papp, kes andnud neile ilusad poisslapse nimed: Ilja, Arseeni, Filipp ja Deonissi, kelledest siis eestistamise käigus saanud omakorda nimevahetuse läbi Eldur (Ilja), Arvi (Arseeni), Vello (Filipp) ja Tõnu (Deonissi).

Kevadeti käis Eldur palke parvetamas. Samuti oli ta kõva kalamees. Kuna Eldur oli peres vanim poeg, siis vanaaja kommete ja seaduste kohaselt pidi vanim jääma kodutallu peremeheks. Kui aga valitsus muutus ja vene võim pitsitama hakkas, siis minu õde, õemees pojaga pagesid suure tormiga ja paadiga Rootsimaa randa ja palusid minul abikaasaga kolida nende Rummu kodutallu, et see mitte ajahamba ja röövlite saagiks ei langeks. Nii me siis sinna oma elujärjega jõudsime ja sealsed põllud, metsad, loomad ära talitasime. Muidugi, kui kohale jõudsime oli maja ja laut heast-paremast juba puhtaks jõutud varastada ja omastada. Kurb ja kohatu oli näha, kuidas omad inimesed kohe “haavatud talu kõrikallale olid tormanud”… Aga tollel ajal kehtisid “hundisedused” ja “sõber murdis sõpra”. Sovhooside võidukäigul läksime Lavassaare turbarappa tööle, kus olime mõned aastad ning siis kutsusid südamed taas Tori kanti tagasi. Eldur sai Karusekosele metsavahi koha ning meie asusime metsavahi majakesse 6 aastaks elama ja toimetama.
 
Palun meenutage mõnda põnevat seika ka oma senisest elust?
Tollel “hallil ajal”, kui elasime Karusekosel, siis kuulus külaelu juurde ikka puskari kodune pruulimine ja oma tarbeks kasutamine, mis oli muidugi juba tollase vali korra ajal kangeste keelatud. Aga riigikuulekatest vennikestest mustas kõikjal, kes kõike keelatut seadusemeestele ette kandmas käisid kannuste teenimise pühal eesmärgil ja siis juhtuski selline asjalugu, et Karusekosel rippsillaga hiilanud majakese peremehe Joosepi õuepeale ilmunud miilitsaülem isiklikult koos alluvatega otse Vändrast puskari kaebust kontrollima. Läinud see asi aga sedapidi, et mõnusa jutuga Joosep ning “lihast ja luust” maiad miilitsaonud leidnud ühise keele koduse tammise laua taga soojas tares lahke pererahva manu ja ikka klaasikese puskarimärjukese ja k
illukese seapeki taga… Kui mehed kõik kenasti “karuumme” olnud pargitud, siis õhta sõidutas lahke pererahvas ka “külalised” lootsikuga üle vee teisele kaldale tagasi kodumanu kulgemiseks.

Ei miilitsaülemad ja -alamad jõudnudki kuiva nahaga kaldale – enne olla nad ikka saand tipaka lootsiku ümmer kallutada ja supelnud nagu morsad kaladega võidu. Ei õnnestunudki siis peremehel “kallitest külalistest” enne lahti saada, kui viind teised taresse tagasi kuivama ja kosuma – annud isegi omad vatid vennikestele seniks selga.

Aga ühest südamelähedasest loost tahaksin veel pajatada. Olen siin ikka kodusel voodiserval omi päevi õhtapoole saates igatsenud veel Jaagussaare talukohta kaeda. Tütretütar on seal ikka askeldanu ja kohta veepeal hoida püüdnud. Ja näe noored võtsidki kätte ja viisid mu veel 98aastasena minu kodukohta. Nad tahtsid mind kanda toolis paati ja paadist koduõue, aga minul oli suurest taaskohtumise rõõmust suisa “sada paari jalgu all” ja panin noorte toetavate käte najal mäest alla paati ja mäest üles mööda nooruspõlve radasid – nagu “Raja Teele vudinal Kabelimõisa mäest üles”. Kõik oli niipalju muutunud, et eksisin ära. Jäin väga rahule sellega, mida nägin ja, mis noorrahvas oli vana talumaja heaks ära teinud.
 
Kas on olemas ka mingi retsept, et kuidas elada nii kõrge eani?
Peab julgema elule otse silma vaadata ja kõik läbi tegema, mis elu ette veeretab! Elule meeldib julgus ja visadus. Tuleb süüa puhast maatõugu toitu ja kõvasti tööd teha värskes õhus. Süda peab olema õiges kohas ning puhas ja õiglane, siis kurjusehammas põrub tagasi. Suitsetada ei tasu. Kuigi omale meenub küll, kuidas karjas käies proovisin järgi kuivatatud lepalehtedest keeratud plotski, aga see ei istunud mitte – oli kibe ja läks silma. Sinnapaika see minu suitsuproov jäigi. Ja veel asi, mida mina ei mõista on see uuema aja haigus – depressioon? Mis too on või kus tuleb, aga väga palju ja raskelt toda põetakse ja nimetatakse. Ei mina pole küll oma elu jooksul midagi sellist põdenud. Kui vaja, siis nutsin ja, kui hing tundis tahtmist, siis naersin.
 
Kas on olemas ka mõni hea ravim, mis aitab kui tervis vahel vigureid teeb?
Mind ikka aitab isevalmistatud pealemäärimisrohi kase-hiirekõrvadest ja viinast ning sisse võtan valude puhul “TREO´d”, mis peaks olema hea kange lahustuv aspiriin, mida aga siinsetest apteekidest leida pole. Selle hää kraamiga varustas mind kallis õepoeg Eduard Rootsist, kes mul sageli külas käis.

Milliseid toite te süüa armastate ning milline jook lemmikute hulka kuulub?
Lemmiksöögid on sellised konkreetsed ja puhtad toidud nagu liha ja kartul ja hapukapsas. Ei mina neist segi keeratud toitudest arvata oska – kõiksugused kartuli- ja makaronisalatid ja pastaroad! Jookidest meeldib morss ja igahommikune piima ja ohtra suhkruga kohv. Kui see minu lugu peaks sattuma Riisaküla kanti lugeda, siis tahan kindlasti hea sõnaga ja austusega meeles pidad koduküla kalleid inimesi: Richard Riismanni – minu ristipoega ja tema abikaasat Tiiut. Ning toredat prouat Jaksi Millat, kes olnud minu tütre Lilia õpetajaks. Küll tema on ikka ettevõtlik vanaproua, kes on palju ja kaua üritanud alles hoida Riisa küla hinge ja vaimu!

Gossip.ee toimetus tänab Martat sisuka ja huvitava intervjuu eest ning soovib palju õnne nii kõrgesse ikka jõudmise puhul!


Marta Jaagussaar (Gossip.ee)