Olin oma Phuketi kodust eemal olnud ligi kaks nädalat ja rüpperaali ma viimasel ajal ringi reisides kaasas pole kandnud. Kuni eilseni ei olnud ma ligi pool aastat ka ainsatki ajalehte-ajakirja lugenud. Kuid et Singapuri korteri laual seisva Time’i esikaanel oli ülistiilne mustvalge foto Hillary Clintonist ja tagakaanel peaaegu sama stiilne Louis Vuittoni reklaam üsnagi äratuntava Angelina Joliega pildistatuna Kambodzas, siis avasin ajakirja.

Eelmine kord, kui Times’i lugesin, oli kaanel keegi kõigisõber Feissbukk (edaspidi FB) isiklikult, nii et mõneks ajaks jätsin selle lehe ostmata. Mitte, et antud kaanelugu oleks kehv olnud — üldsegi mitte! Seal äratoodud faktid olid lihtsalt niivõrd silmiavavad, et mul ei olnud tarvis midagi pool aastat ajakirjast lugeda. Ma ei peatu siin sellel artiklil pikemalt kui et mainin ära — võimaluse korral hangi endale kuskilt see number, eriti juhul kui sul on konto FB’s. Lisaks ütlen, et Time ei ole anti FB’i kampaanialeht. Ajaliselt kusagil samas kandis oli selle portaali asutaja sama väljaande kaanepoiss.  

Kui ma ei olnud veel virtuaalses eita või mitte — ülemaailmses suurimas tutvumisportaalis, siis peeti mind imelikuks. Reisides tuleb ikka ette, et näiteks juuksuris istudes kõrvaltoolis keegi tsikk Londonist küsib absoluutselt loomulikult kohe peale nime mitte, et kust kandist sa pärit oled või mis sind parasjagu jala all olevasse riiki toob hoopistükis küsimuse — ”what’s your FB?” või annab küsivalt märku: ‘‘let’s become friends on FB!?”. Niisiis peale paari sellist aastat ja selliseid küsijaid liitusin minagi selle niiöelda näoraamatuga. Kui sa oled nagu mina ja tahad sellest asjast veidi muud kasu ka saada peale selle, et kogu maailm teab, mis soenguga parasjagu ringi liigud või mis pargis ja kus linnas parasjagu jalgu puhkad ja näiteks oma professionaalset poolt veidi reklaamida mõtled, siis läheb asi keeruliseks. Kui ma oleksin soovinud selles portaalis kontot omada ainult sõprade tarvis, nagu paljud inimesed FB’s elamise vabanduseks toovad, siis minu puhul see ei oleks mõeldav sel lihtsal põhjusel, et oma sõbrad loen üles mõne käe sõrmedel. Seega mõtlesin, et hea küll, tükki ta ikka küljest ära ei võta — tegin konto. Nädala pärast kustutasin ära, sest ma ei saanud selle kasulikkusele pihta. Mõni minut hiljem tuli toonane siinne nabrinna Saksamaalt uurima, et kas mul on kõik ikka okei. Eem… Kuidas palun?

Kusagil pool aastat hiljem alustasin DJ tööga. Sellega seoses tuli küsimust, et ”mis su FB on?” ette päevas umbes paarkümmend korda. Kui see jutt, et vaata imelikku uut DJ-d Estooniast- tal ei olegi FB’i- selle klubi, kus esimesena plaate keerutasin omanikuni jõudis ei suutnud ta ära imestada. ”Mis moodi sa karjääri mõtled teha, tüdruk?” oli tüübil tulnud tuli takus minuni joosta ja tähtis koosolek kontoris sinna paika jätta. Ta selgitas, et nad teevad 80% klubi reklaamist just nimelt selles portaalis. Sinna pannakse üles kõik flaierid ja plakatid, millel on loogiliselt esiplaanil just DJ nimi või nimi ja nägu. Minu puhul kasutati üldiselt viimast varianti, sest ega kaugemal Kuressaarest kellelegi nimi ”Triin” ei ütle, kas on tegemist poiste- või naisterahvaga. Ühesõnaga, oli vitaalne, et taasavan konto selles toredas portaalis, millest olen enam kui kindel, isegi naaberplaneetidel juba teatakse. Ega igaüks ei leia ennast Times’ i kaanelt.

Muidugi ei võtnud teisel katsel kaua aega, et aru saada, kuidas see süsteem toimib. Kirjutad ”oma seinale”, mis su peas parasjagu toimub ja veel etem kui lisad ka mingi eriti meelierutava pildi näiteks oma töistest tegemistest kuskil eksootilises rannaklubis plaate keerutades ja voila! — nädala töö tehtud, järgmisele üritusele publik garanteeritud. Duubelgarantii annab see, kui keegi on lisaks oma nutitelefoniga ürituse melu lindistanud ja siis selle lingi veel kommentaariumisse postitanud. Minust sai paari kuuga absoluutne feissbukigeenius. Ma oleksin võinud sel alal lektüüre kirjutada. See oli sõna otseses ja tõsises mõttes osa minu tööst. FB oli minu jaoks tasuta reklaamiagentuur — RSVP list — isiklik DJ ajakiri. Ülikasulik.

Kõik toimis, kuid ühel hetkel sai mul villand. Kõik need Türgi tüübid saavad seal sinuga isiklikult suhelda, nii et portaali postkasti pole lõpuks üldse mõtet vaadata. Samas ei taha sa ju nende sõbrakutsele eitavalt ka vastata, sest kes teab, äkki just tema on Abu Dhabi kõige popima klubi promootor ja tahab sind sinna esinema kutsuda. Ilma naljata, minu profiil oli mulle tööalaselt niivõrd kasulik, et elades Tais lendasin ma iga kuu regulaarselt peamiselt Singapuri, Jakarta ja Hong Kongi vahet, rääkimata tööst kodusaarel. Kes ei tea, siis Phuket ei ole väike saar kahe palmi, kolme bangalo ja neljakümne merekarbiga. Siin on meeletult palju kohti, kus plaate mängida. Kolm aastat täis tööd tänu FB’le. Imeline. Tänuväärne. Aga need Türgi tüübid saavad seal sinuga ka vestlust alustada. Teeme siinkohal väikese hingamispausi. Teate, ma olen kohanud inimesi, kellele selline asi meeldib ja kohe väga. Mina ei ole selline inimene. Et asi minu jaoks toimiks, oleks mul vaja isiklikku FB’i assistenti, kes tegeleks mulle mitte olulisega, nii et mina saaksin tegeleda endale kasulikuga.

Niisiis, kusagil pool aastat tagasi otsustasin, et kustutan konto ära. Nii kui sellega hakkama olin saanud — ma ei hakka siin pikemalt kirjeldama, kui kaua võtab aega FB’i konto kustutamine, tee ise proovi kui julged — saabusid minu telefoniaparaati arvutud sõnumid sisuga ”Kas sinuga on kõik korras?”, ”Kas sinuga on ikka kindlasti kõik korras?” ja ”Miks sa oma FB ära kustutasid?”. Siinkohal ütlen ma vaid, et väide  ”kui sind ei ole FB’s, siis ei ole sind olemas” on meie ühiskonnas tõde. Ma ei soovigi olla kõigi jaoks olemas. Kui sa just vatitupsu sees ei ela, siis oled ehk märganud, missuguseid inimesi sinu ümbruses leidub? Kas sa oled kindel, et sa tahad, et need inimesed teaksid sinu asukohta põhimõtteliselt igal su sammul?

”Kas sinuga on ikka kõik korras?” ei ole küsimus, mida inimesele meeldib kuulda. Paratamatult kõlab see väitena, et sul on midagi viga. Samas, kui mul on midagi viga selle pärast, et mind ei ole selle portaali nimekirjas, siis kerkib ju küsimus, et kas see on ikka päris tõsiseltvõetav ja funkav ajuaparaat, mis esialgse küsimuse üleüldse tekitas ja siis veel nii kaugele viis, et mõtte eosest sai valjult välja öeldud või SMS-iks trükitud küsimus?

Võib järeldada, et tänu FB’i konto kustutamisele võidakse sind, mind või kedagi kolmandat pidada üheks alljärgnevatest:

a) siit ilmast lahkunuks
b) haigeks
c) metsa puu otsa kolinuks, maailmamõistes nupust nikastanuks
d) rahaliselt nii vaeseks jäänuks, et ei suuda rahvusvahelise virtuaalse võrgustiku arveid tasuda
e) kõik variandid üheskoos

Kui praeguseks momendiks pea pool aastat tagasi taas Taisse lendasin, tegin lennukis plaane, et kellega millal ja kus oleks tore kohtuda. Ma polnud oma siinsete tuttavatega mitu kuud trefanud. Nad kõik olid muidugi märganud, et mind ei ole enam FB’i nimekirjas. Ja nad kõik väitsd, et on samuti mõelnud oma konto ära kustutada või siis vähemalt seda üüratut FB’s elamisele kulutatud aega piirata. Siiani on konto ära kustutanud minule teadaolevalt neist üks.

FB’i fopaa seisneb selles, et ei ole arvestatud lihtsa faktiga — paljud inimesed ei oska piiri pidada. Või
ehk vastupidi — sellega on arvestatud, et paljud inimesed ei oska piiri pidada. Sel juhul ei ole fopaa üldsegi mitte FB’i kanda.

FB oleks päris kena portaal ja seal saaks rahulikult ning ülitulusalt äri ajada kui inimesed selle ja oma elu vahele võrdusmärki ei kirjutaks. Ma ei tee nalja — kasutajad loovad seal suhteid ja lähevad seal lahku. Või on see normaalne? Vist on. Toon näite. Mõni aeg tagasi rääkisin ühe ammuse sõbrannaga Skypes juttu ja järsku helises tema mobiiltelefon. Toru otsas oli tema teine sõbranna, kes oli hüsteeriasse langemas. Keegi meesterahvas oli ennast FB’s suhtesse märkinud.

Oh ei.
Ideaalne ekside järele luuramise koht.
Luurekas.
Näe kirjutatut kui vaatlust mitte kriitikat.

Triin
blogi vol 1
07:01:12