Advokaadibüroo Glikman & Partnerid üks omanikke ja vandeadvokaadi Leon Glikmani isa Aleksander Glikman, kes reedel sai 80. aastaseks, räägib intervjuus Äripäevale, advokaadi rollist läbi aegade.
Kui tegev te hetkel olete?
Väga vähe tegev. Advokaadi praktikaga tegelen väga vähe ja minu peamine töö on büroosiseselt keeruliste küsimuste arutamisel osaleda, noorematele nõu anda ja neid juhendada. Uusi ülesandeid ma enam vastu ei võta.
Kuidas on muutunud advokaadi roll ajas?
Märkimisväärselt. Lähtudes sellest, et turumajanduslikus ühiskonnas on tsiviilsuhted väga keerukad. Nende kujundajad on ju suuremalt jaolt advokaadid. Aktsiaseltside ja suuremate ettevõtetes puhul ei ole üldse mõeldavgi, et mingisugune õigustoiming tehakse ilma juristita. Inimesed on hakanud järjest rohkem aru saama, et tuleb ka õiguslikult aru saada sellest, mida tehakse. Advokaaditöö roll ühiskonnas suureneb. Tõsi küll, advokaate ei armastata kuskil. Juba nõukogude ajal oli advokaat täiesti võõrkeha. Ilmselt rahvusvahelise renomee huvides pidi süsteem taluma, et meil olid advokaadid.
Kuidas teile tundub, kas ajakirjandus on liiga palju ja ennatlikult hakanud sekkuma kohtuprotsessidesse, soovides neid kajastada ning küsides hinnanguid? Kas siin on osaliselt süüd ka advokaatidel endil, kes on andnud infot ajakirjanikele?
Leian küll, et ajakirjandus on ennatlikult ja tendentslikult suhtunud mõningatesse kaasustesse. Tekitanud ühiskonnas suurt tähelepanu. See on mitmeti halb, kuna see on tavaliselt seotud isiku ennatlikult, tinglikult öeldes süüdi tunnistamisega, mis rikub ka süütuse presumptsiooni. Kust ajakirjandus saab oma infot, on mul väga raske ütelda. Kuid seda ma olen küll tähele pannud, et see info on sageli sattunud ajakirjandusse enne, kui advokaat on üldse selle asja juurde pääsenud. Prokuratuur on küll alati neid advokaate süüdistanud info lekitamises, kuid mul on natuke raske aru saada, mis huvi peaks advokaadil olema, et lekitada mingisugused andmed ajakirjandusse, mis tavaliselt on ju nende kliendi vastased. Mina arvan, et nii advokaat kui ka teised menetlusosalised ei peaks üldse mitte mingisugust infot andma enne, kui asi on jõudnud avaliku kohtuistungini. Kindlasti on ka mõni kolleeg selle vastu eksinud. Olen täiesti veendunud, et peamine info saabub ajakirjandusse mitte advokaatidelt. Mul ei ole ühtki tõendit, aga see on minu isiklik arvamus.
Ega ajakirjandust ei saa ka keelata, kui keegi on vahistatud vmt, aga ei tohiks laskuda üksikasjadesse. Mul on tulnud ka mõni aeg olla pressinõukogus, nii et oleme neid asju seal ka arutanud. Muidugi see on mitmetahuline küsimus ja seda ei saa must-valgelt lahendada. Selge see, et ühiskond tahab infot. Infosulgu teha ei saa.
Kuivõrd suudab meedias avaldatu, näiteks kommentaarid erinevate kohtujuhtumite kohta, mis puudutavad just kõrgeid riigiametnikke, poliitikuid või ärimehi, mõjutada kohtunikke nende otsuste langetamisel?
See on täiesti võimalik. Üldtunnustatud Euroopa õigusruumis on nimelt olemas mitmed Euroopa inimõiguste kohtulahendid, kus on koguni leitud, et ajakirjanduse niivõrd intensiivne sekkumine menetlusse on viinud selleni, et kohtuotsus ja kohtulahend ei ole enam õiglased. Õiguse mõistmine mitte ei pea olema õiglane ja sõltumatu, vaid peab ka näima õiglasena. Ka meie riigikohus on mõnes lahendis möönnud, et ajakirjanduse intensiivne sekkumine õiguse mõistmisse võib seada kahtluse alla ka otsuse õiguspärasuse. Fakt on see, et kohtunikud on inimesed, kes ei ela väljaspool ühiskonda.
Refereeritud artikli täisteksti loe Äripäevast