“Arvan, et suhtutakse väga hästi. Oma elu jooksul pole kogenud kordagi, et keegi ütleks midagi halvasti minu aadressil puhtalt seetõttu, et olen venelane. Ma täielikult ühinen nendega, kes ei salli agressivseid ja impeeriumimeelseid venelasi, kes on kinni jäänud nõukogude nostalgiasse. Kuid nende osakaal ühiskonnas on väike ja see number väheneb iga aasta,” räägib Sergei Metlev Gossip.ee-le.

Sergei Metlev, te olete sündinud Eesti Taasiseseisvumispäeval, 20. augustil 1991. aastal. Mida teile sellest päevast või ajast on vanemate poolt räägitud?
Kuna ema oli lapseootel ning mõtles ainult selle peale (nagu ka isa) siis väga palju poliitilis-ühiskondlikust vaatevinklist räägitud ei ole. Ema jutustas, kuidas ta lamades juba haiglas 18.augustil kuulas murelikult teiste tulevaste emadega raadiot. Sealt tulid teated sõjaväekolonni liikumisest Tallinna suunas. Keegi ju ei teadnud, kas linnas tulevad rahutused ja kuidas nõukogude sõdurid hakkavad käituma. Piisas ju ühest lasust, et olukord väljuks kontrolli alt. Mul on raske ette kujutada, milline tunne oli sel hetkel valmistuda sünnitamiseks. Ema alati ütles, et ma pean tundma rõõmu, et mu silmad ei näinud seda halli nõukogude aega, kus olid pikad järjekorrad poodide ees ning keeld oma arvamus vabalt välja öelda.
 
Olen mitu korda mõelnud sellele numbrite maagiale. Võib ju öelda, et lihtsalt kokkusattumus, kuid minu jaoks see on väga sümboolne, eriti arvestades minu elukäiguga, mis viis mind väga aktiivse ühiskondliku tegevuseni.
 
Kus asub teie sünnikodu, millega tegelevad teie vanemad ning kas teil õdesid-vendi ka on?
Olen sündinud ja kogu elu elanud Tallinnas Mustamäel. Väga armastan oma linnaosa, kuna betoondžunglite kõrval on palju rohelust nin tänavad on alati olnud rahulikud ja turvalised. Käin tihti metsas jalutamas, mõtteid korrastamas. Ema on viimased 15 aastat töötanud jaemüügis, isa mitu aastat tagasi lahkus meie seast. Mul on vend, kes elab Keila linnas ning on juba loonud perekonna – tal on kaks last ja imetore abikaasa.
 
Kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Algkoolist saadik oli kindel soov saada politseinikuks. Alguses arvasin, et see on lihtsalt tüüpiline lapse unistus. Kelleks ikka tahetakse saada? Peamiselt politseinikuks, päästjaks, arstiks. Mul aga see huvi politsei vastu arenes ja süvenes ning mingi hetk kaalusin tõsiselt Sisekaitseakadeemiasse astumist. Kuid elu tegi pöörde, hakkasin tundma tõsisist huvi ühiskonnaasjade ja poliitika vastu ning asusin õppima hoopis juurat Tartu Ülikoolis. Novembris otsustasin siiski oma lapsepõlveunistuse ellu viia. Viisin politseisse dokumendid, et saad abipolitseinikuks ja aidata vabast ajast meie ühiskonna turvalisust tagada. Kui usute ja unistate, siis leiate alati teed. Peamine on – ärge lõpetage unistamist!
 
Millistes koolides te olete õppinud ja kus?
Lõpetasin Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi. Selline väga tavaline vene kool. Hetkel õpin õigusteadust Tartu Ülikoolis.
 
Te olete Eesti ühiskonnategelane ning olite ka õpilasesinduste Assamblee peasekretär aastatel 2009/2010. Mida põnevat sellest ajast meenutate?
Mäletan väga hästi oma esimesi tõsisemaid esinemisi ning tohutult palju rõõmu korraldatud üritustest ja põnevatest ettevõtmistest. Kui oled õpilane, siis sa veel ei oska asju õigesti teha, kuid samal aja on sul ülitugev kirg ja idealisti prillid. Tegelikult, kirg ja prillid on ka pragu täiesti olemas, lihtsalt ümber tekkis suur kogemus. See oli tore aeg ja ma arvan, et suutsin päris palju ära teha, et äratada ellu magavaid õpilasesindusi. Sõitsin mitu korda kolleegidega ka Narvasse, Sillamäele ja Jõhvisse, et korraldada õpilastele koolitusi ja foorumeid. Ida-Virumaa vajab minu meelest erilist tähelepanu, Eesti keel ja meel peavad olema seal esindatud.
 
Muidugi alatiseks jääb meelde konflikt oma kooliga pärast seda, kui kritiseerisin Assamblee peasekretärina Venemaa suursaadiku avadusi. Härra suursaadik väitis, et keeleinspektsioon viib vene koolides läbi massipuhastusi ning vene lastel keelatakse emakeeles suhtlemist. See oli otsene mustamine ja Assamblee leidis, et peab reageerima. Pärast seda tuli laimukampaania vene meedias, raske õhustik koolis ja nii edasi. Aga ma sain hakkama, jäin oma arvamuse juurde ja kaitsesin organisatsiooni seisukohti nii, nagu oskasin. 17-aastasena sain teada, mida tähendab selles maailmas julge sõna ja selle sõna eest seismine.
 
Te kuulute ka MTÜ Avatud Vabariik juhatusse, millega see MTÜ täpsemalt tegeleb?
Meil on väga mitmekülgne tegevus. Peamiselt Eesti ühiskonna ja Euroopa lõimumine, vähemusrahvuste haridus ning rahvusvaheline kodanikuühiskonnaalane koostöö. Eesmärgiga aidata kaasa lõimumisele korraldame me pidevalt seminare ja foorumeid, mida pühendame noorte jaoks tähtsatele teemadele. Tegeleme vähemusrahvuste hariduse monitooringuga, juba mitu aastat teeme koostööd Haridus- ja teadusministeeriumiga. Viimased suuremad ettevõtmised on olnud näiteks esimese Valgevene riigipea Šuškevitši visiit Eestisse. Toimus tema diskussioon kaitseminister Mart Laariga. Avatud Vabariik on valgevene toetusgrupi aktiivne liige. Järgmisel aastal on plaanis korraldada üle Eesti ajalooteemalisi seminare, essekonkursse, välispoliitilisi debatte noortele ning palju muud. Meie missioon: ühtne ja demokraatlik Eesti ühiskond, kus noored on aktiivselt kaasatud otsustamisprotsessidesse.
 
Rahvuslased on teid nimetanud estofiiliks, aga kohalik venekeelne meedia integrastiks, kuidas seda kommenteeriksite?
Ma olen estofiil ning integrast nende sõnade kõige paremas tähenduses. Estofiil, sest ma armastan Eestit ja kogu aeg püüan meie kodumaad paremaks muuta. Teen seda siiralt ning usun, et meil on suur tulevik, kui suudame lõpuks ühiskonda konsolideerida ühiste väärtuste ümber. Usun, et meie väärtusteks peavad alati olema iseseisev ja demokraatlik Eesti Vabariik; salliv, avatud ja moraalne ühiskond ning eesti kultuur, ajalugu ja keel.
 
Integrast on sõna, mille mõtlesid välja kremlimeelsed aktivistid, kes soovivad takistada intergatsiooni Eestis ja jätkata sisepingete üleskruvimist. Sisuliselt, integrastiks nimetatakse Eesti Vabariigile lojaalseid ning edumeelseid venelasi, kes näevad ennast Eesti ühiskonna osana, osakavad riigikeelt ja suhtlevad vabalt Eestlastega. Arvestades neid tunnusjooni võin öelda, et olen 100% integrast. Keegi väga soovib, et venekeelsed inimesed Eestis oleksid jätkuvalt mass, mis vaevleb identideedikriisis. Selleks on vaja aktiivsemaid ja vabalt mõtlevaid
tembeldala ja eraldada. Las unistavad edasi, olen veendunud, et absoluutne enamik inimestest tahab siin väikses Eestis rahulikult koos elada. Et kogu see jama lõpeks, on meil vaja viia loogilise lõpuni vene gümnaasiumide keelereform, et tulemusena vene ja eesti keelt emakeelena kõnelevad noored õpiksid koos. See tagab vajalikud sotsiaalsed kontaktid ning likvideerib stereotüüpe.
 
Kuidas kommenteerite toimunud niinimetatud “Pronksiööd”?
Mulle meeldib ajalugu. Üks minu hea tuttav, kes uurib ajalugu professionaalset ütles, et mõtiskluste käigus tuli ta järeldusele, et ajalool on tsükliline iseloom, mitte lineaarne. 1.detsembril 1924 grupp relvastatud kommuniste ründas Eesti riigiasutusi ning liiklussõlmi. Kõik oli koordineeritud Venemaalt, kogu varustus ja rel
vastus oli ka Venemaalt toodud. Kuid noor Eesti Vabariik suutis ennast kaitsta, mäss suruti maha ja kurjategijaid karistati. Tuttav stsenaarium, eksole?
 
Pronksiöö on katse kukutada Eesti Vabariiki, vähemalt provotseerida erakordselt sügavat ebastabiilsust. Sellele viitab läbimõeldud  laimukampaania vene meedias ning Öise Vahtkonna provokatsioonid. Mängus oli inimeste ajalooline emotsionaalne mälu, mida Venemaa kasutas ära. Eesti jaoks oli see õigluse taastamine. Suur asi, et tulime sellest lahingust väärikalt välja ning käitusime rahulikult. Kord aastas, Euroopa päeval, külastan pronkssõdurit. Sõjaväekalmistul on ta muutunud tõesti hukkunud sõdurite mälestusmärgiks.
 
Kuidas venelastesse suhtutakse Eestis teie arvates?
Arvan, et suhtutakse väga hästi. Oma elu jooksul pole kogenud kordagi, et keegi ütleks midagi halvasti minu aadressil puhtalt seetõttu, et olen venelane. Ma täielikult ühinen nendega, kes ei salli agressivseid ja impeeriumimeelseid venelasi, kes on kinni jäänud nõukogude nostalgiasse. Kuid nende osakaal ühiskonnas on väike ja see number väheneb iga aasta.
 
Millised on teie tulevikuplaanid?
Oma kuulsas kõnes nüüdseks meie seast lahkunud Steve Jobs ütles, et pole võimalik näha ette, mis juhtub mitme aasta pärast. Kuid on võimalik siduda punkte, jäädes truuks oma veendumustele ja väärtustele. Ma tean, et veel kindlasti õpin juurat ning võtan aktiivselt sõna ühiskonnas. Edasi juba vaatab, kus on see järgmine punkt, millega eelmist siduda.
 
Milline sõnum oleks teil öelda Eesti Vabariigi Valitsusele?
Valijana ütlen ma, et jätkake samas vaimus! Võlgadega maadleva Euroopa taustal oleme me väike edumeelne riik, kes oskab elada teenitud raha, mitte võõra eest. Samas mulle meeldib, et valitsus püüab läbi viia väärtuspõhist välispoliitikat, tõstes maailmas esiplaanile Venemaal ja Valgevenes toimuvaid inimõiguste rikkumisi. Noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse liikmena soovitaks ma valitususel tõsiselt kaaluda intergratsiooni koordineerimise ümberkorraldamist. Hetkel tegelevad selle tähtsa valdkonnaga erinevate ministeeriumide ametnikud oma teiste ülesannete kõrvalt. See põhjustab segadust. On vaja üht struktuuri, mis tegeleks integratsiooniprotsesside koordineerimisega ja koosneks asjatundjatest. See võiks olla näiteks integratsioonibüroo peaministri otseses alluvuses.
 
Keda te Eesti poliitikutest enim hindate ning kes neist on teie silmis kõige suurem autoriteet?
Minu jaoks on vaieldamatu autoriteet president Lennart Meri, kes jääb igavaseks meie rahva ajalukku. Tema asetas Eesti maailmakaardile. Minu lugupidamine kuulub ka praegusele Eesti Vabariigi presidendile Toomas-Hendrik Ilvesele. Väga sümpaatne on tema läänelik suhtumine presidendiametisse, kaalutletud sõnumid avalikkusele ning tugev toetus demokraatlikele väärtustele nii Eestis kui välismaal.
 
Huvialad?
Minu peamine huviala on noorteühing Avatud Vabariik. See on kahtlemata ka meeldiv töö. See on eneseteostuse viis, mis annab mulle võimaluse tegelda väga põnevate projektidega, motiveerib osalema ühiskondlikes debattides ja aruteludes. Viimane suur projekt, mille edukalt lõpule viisin kandis nimetust „Viisteist tundi Eesti ajaloost“. Mitmes koolis üle Eesti toimusid kuulsate ajaloouurijate loengud valulikel ajalooteemadel. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis võin uue asjana proovida lumelauaga sõitmist. Mitu head sõpra harrastavad seda ning loodetavasti aitavad ala omandada.
 
Millist muusikat te kuulata armastate ning kes on teie lemmikud?
Lemmikuid mul ei ole. Kuulan igast žanrist lugusid, mis lihtsalt meeldivad. Esmamulje põhjal. Olen kindlasti melomaan, bussis või trollis alati kõrvaklappidega. Muusika mõjub mulle maagiliselt – kui on vaja tuju tõsta, kahtlusi kõrvale tõrjuda või lõdvestuda, leian alati oma pikast listist sobiva loo. Viimasel ajal olen hakanud rohkem ja rohkem avastama eesti pop-muusikat ning olen meeldivalt üllatunud. Tase on täiesti olemas.
 
Millist raadiojaama enim kuulate?
Pean tunnistama, et olen rohkem lugeja. Loen reguraarselt huvitavate raadiosaadete kokkuvõtteid. Lemmikute hulka kuuluvad Vikerraadio ja KUKU raadio.
 
Millised telesaated kuuluvad lemmikute hulka ning milliseid saateid te kunagi ei vaata?
Televisiooni ei vaata umbes 3 aastat. Mul lihtsalt ei ole selleks aega. Kui midagi huvitab, siis vaatan internetist järgi. Üldiselt, meeldivad erinevad jutusaated nagu ETV „Vabariigi Kodanikud“ või TV3 „Kolmeraudne“. Ma ei vaata kunagi PBK propagandasaateid, mida finantseerib Keskerakond Tallinna eelarvest.
 
Milliseid raamatuid te lugeda armastate?
Väga meeldivad erinevad mälestuste raamatud ning elulookirjeldused. Sellistes raamatutes peegelduvad ajaloolised sündmused konkreetsete inimeste eludes ja seda on erakordselt põnev lugeda. Esile võiks tuua näiteks Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“ või Tarmo Vahtra „Lennart Meri: kolmat põlve poliitik“. Muidugi loen ka ilukirjandust, vene autoritest meeldivad Bulgakov ja välismaistest Orwell. Kuna aega pikaks lugemiseks alati ei piisa, püüan olla kursis heade publitsistide kirjutistega.
 
Kuidas suhtute selgeltnägijatesse ja ravitsejatesse ning kas usute neisse?
Ei ole kunagi põrganud kokku selgeltnägijatega ega ravitsejatega. Eelistan enda intuitsiooni ning klassikalist meditsiini. Küll aga on minu hea tuttav mitu korda selgeltnägijat külastanud ning tema väitel oli prognoos täpne. Kui ma kunagi läheks sellise tegelase juurde, siis ainult huvist kasutatavate psühholoogiliste võtete vastu.
 
Kui juba rääkida sel teemal üldisemalt, siis ma arvan, et on olemas ka midagi muud, kui meie maailm, võib-olla ka parralleelmaailm. Me ei saa olla siin universumis ainukesed arenenud organismid. Kui oleme, siis ma olen tõsiselt pettunud!
 
Kas te horoskoope usute ning kes te ise tähtkujult olete?
Olen Lõvi. Kuid horoskoope eriti ei usu, ei tea fakte, mis tõestaks nende kasulikkust. See on pigem nagu twitteri lõpmatu sirvimine – kui muid tegevusi ei ole, siis saab niisama vaadata. Küll aga üks minu elu põhimõtetest on alati olnud seotud lõviga: „Parem on olla halvim lõvide seas, kui parim šaakalitest“.
 
Mida head ja ka ebameeldivat meenutate lõppevast aastast?
Positiivne oli kindlasti üleminek eurole. Nagu ütles president, oleme nüüd kõige intergeeritum riik Euroopas. Ebameeldiv oli kindlasti projekti
 „Tallinn – Kultuuripealinn 2011“ läbikukkumine ning rida skandaale seoses poliitikute amoraalse tegevusega.
 
Kuidas ja kus veedate oma Jõulupühad ja aastavahetuse?
Veedan neid Tallinnas kõige kallimate sõprade ja sugulastega. Muidugi, on olemas kaks osa: traditsiooniline õhtusöök kodus ning n
oortekas kuskil kesklinnas.
 
Milline oleks teie uusaastasoov?
Ma sooviks, et masu poolt tekitatud üldine ebakindlus lõppeks. Liiga palju ükskõiksust ja tõrksust on meil viimasel ajal. Las uus aasta toob meie kodudesse rohkem jõukust ja meie südametesse rohkem valgust!


Sergei Metlev (erakogu)


Sergei Metlev (erakogu)

[ot-gallery url=”gallery/sergei-metlev-gossip-ee-le-v%c3%b5lgadega-maadleva-euroopa-taustal-oleme-me-v%c3%a4ike-edumeelne-riik-kes-oskab-elada-teenitud-raha-mitte-v%c3%b5%c3%b5ra-eest”]