Endine Den za Dnjom’i peatoimetaja ja praegune Riigikogu liige Yana Toom räägib Gossip.ee-le, et Eesti riigi märkimisväärne edu euroalas on saavutatud tavainimeste arvelt: “Nii toimetuleku, peretoetuste kui ka pensioni süsteem ei suuda täita neile pandud ülesandeid. Me ei taga oma inimestele väärikat elu, selles on probleem. Mõstagi, mõni asi toimib paremini ja mõni halvemini, aga üldine olukord sotsiaalvaldkonnas on siiski nukker.”

Yana Toom, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Olen sündinud 15. oktoobril 1966, nagu paljud minu eakaaslased, Eesti Panga hoones Sakala tänaval. Rikkaks, sellele vaatamata, pole saanud, see eest on mul lasterikas pere.
 
Te olite Venemaa kodanik, aga saite Eesti Kodakondsuse eriliste teenete eest, ehk räägite sellest täpsemalt?
1992. aastal sündis meie perre kolmas laps, aga minu Venemaalt pärit abikaasa, kellega koos õppisime Tartu Ülikoolis, ei saanud Eestis sissekirjutust vaatamata sellele, et meil vanematega oli suur korter, kuhu mahuks sisse registreerida veel kolm-neli inimest. Aga siis olid meeleolud riigis sellised. Ühesõnaga, ei saa sissekirjutust, ei saa ka tööd. Olime sunnitud sõitma Venemaale mehe kodulinna. Elasin seal kaks aastat ja esimesel võimalusel tulin lastega tagasi. See aga oli aasta 1994, mil kodakondsust lihtsustatud korras (mu ema on eestlane) enam ei antud.
 
Mis erilisi teeneid puudutab, vastavale käskkirjale on alla kirjutanud peaminister Andrus Ansip ja ammendav info on ka Riigiteatajas avaldatud. Lisan niipalju, et olen aastaid olnud suurima venekeelse nädalalehe Den za Dnjom peatoimetaja. Selle loetavus ületas tollal 100 000 ja meie integratsioonialased projektid, kus me tuvastasime Eesti ajalugu ja huvitavaid paikasid või siis korraldasime eesseede konkursse, olid ülipopulaarsed lugejate seas.
 
Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Baleriiniks. Küll aga selgus juba viieaastaselt, et olen väga pikk, nii et ballettikooli mind ei võetud. See eest sai baleriiniks mu tütar Varvara.
 
Millistes koolides te õppinud olete ja kus?
Tallinnas 26. keskkoolis (praegu on see Tallinna humanitaargümnaasium) ja Tartu Ülikoolis vene keelt ja kirjandust. Mõistagi on veel loetu arv kõikvõimalike täiendus- ja keelekursusi, aga ärme nendest pikalt räägi.
 
Milliseid ameteid te senise elu jooksul pidanud olete ning millist ametit te praegu peate?
Minu tööelu algas suhteliselt hilja, kuna lapsepuhkus kestis üle viie aasta. Aastal 1994 tulin ajalehte Molodjoz Estonii reporteriks, sealt läksin Den za Dnjomi, kus 1998. aastal sain peatoimetajaks. 2004. aastal läksin nädalalehte Vesti nedeli, samuti peatoimetaja kohale. 2006. aastal läksin dekreetpuhkusele ja sellel ajal need kaks nädalalehte ühendati. Minu jaoks tähendas see töötuks jäämist, kuna olin lapsepuhkusel. Kui väiksem poeg oli pooleteise aastane, tulin tööle Raepressi ja sealt sai alguse minu linnateenistus. Vedasin Stolitsa projekti, aastal 2009 sain abilinnapeaks, 2011 valimistel osutusin valituks Riigikokku.
 
Te olete Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige ja sotsiaalkomisjoni aseesimees, millised küsimused on hetkel kõige raskemad sotsiaalelu valdkonnas?
Ega meie sotsiaalvaldkonnas lihtsaid küsimusi polegi. Eesti riigi märkimisväärne edu euroalas on saavutatud tavainimeste arvelt, seega nii toimetuleku, peretoetuste kui ka pensioni süsteem ei suuda täita neile pandud ülesandeid. Me ei taga oma inimestele väärikat elu, selles on probleem. Mõstagi, mõni asi toimib paremini ja mõni halvemini, aga üldine olukord sotsiaalvaldkonnas on siiski nukker.
 
Kui aga prioriteedid paika panna, minu jaoks on selgelt number üks laste vaesuse vähendamine — see on probleem, millega ei saa aastaid oodata, sest lapse tulevik, tema tervis, tema ootused, võidud ja kaotused kodeeritakse sisse viie esimese eluaastaga. Ega see kodeerimine positiivseks ei õnnestu, kui need esimesed aastad elab laps vaesuses või isegi süvavaesuses. Tervisest rääkimata.
 
Väga kurb on see, et koalitsioon ei toetanud ettepanekut kolmekordistada lastetoetus. Praegu on lastetoetus 19 eurot 18 senti. Meile räägitakse, et koostamisel on Roheline raamat, kus kaardistatakse olukorda ja siis selle põhjal pakutakse ka lahendusi, sealhulgas selles valdkonnas, mis puudutab lastevaesust. Seni aga näiteks Tallinna linnas kasvab toimetulekutoetusest elavate laste arv võrreldes 2009. aastaga on see suurenenud rohkem kui kolm korda ja on selge, et toasooja hinnatõus kasvatab vaesust veelgi.
 
Kuidas on lood toimetulekutoetustega, kas see määr lähemal ajal on tõusmas ning kui suur on hetkel toimetulekutoetus?
Lood on nukrad. Toimetuleku määr on järgmisel aastal sama, mis tänavu. Kroonides 1200 esimese ja 80% sellest summast teiste pereliikmete jaoks (justkui teised liikmed söövad vähem). Sel teemal oleme tekitanud sotsiaalkomisjonis mitu korda arutelu, olen pärinud ka sotsiaalministrilt, kuid vastus oli alati see, et aastal 2012 pole võimalik ei tõsta toimetuleku piiri ega muuta seda 80% määra 100%ks. Enamgi veel — lapsetoetus arvestatakse sissetulekute hulka, mis tähendab seda, et toimetulekutoetuse saajate hulgaks kunstlikult surutakse välja lastega emad. Ka seda Hanno Pevkuri väitel ei anna lähiajal muuta — ootame pikisilmi Rohelise raamatu imerohtu.
 
Kui toimetulekutoetuse summat määratakse, siis mida võetakse selle aluseks ning kas on arvestatud kuidagi ka sellega või seda, et mida töötu saab endale selle määratud toetussumma eest kuus lubada?
Kipun arvama, et peale rahalisi võimalusi, ma pean silmas riigi rahalisi võimalusi, mis jäävad alles peale prioriteetide realiseerimist, ei põhine meie toimetulekumäär ei millelgi.
 
Kas see on teie arvates normaalne, et kui näiteks on perekonnas mitu pereliiget töötud ja elatuvad toimetulekutoetusest, et siis kõik töötud pereliikmed ei saa ühepalju toetust vaid iga järgmine pereliige järjest vähem toetus ning ehk täpsustate seda asja natukene täpsemalt?
See on kindlasti ebanormaalne.
 
Olete meedias öelnud sellise lause välja, et “Riik võiks teha suuri kampaaniaid ka lasterikaste perede väärtustamiseks”, ehk räägite sellest lähemalt?
Olen öelnud meedias otse vastupidist — võiks teha küll, aga andku parem kampaaniaks mõeldud raha nendele peredele. Lapsi kasvatav ema vajab lastele toitu, mitte tänavaplakateid. Samuti ei vaja me Rohelisi raamatuid, vaid lastetoetuse suurendamist.
 
Küsimus oli tollal lasterikaste perede imidži parandamisest, mille kohta ma ütlesin, et minu silmis naine, kes julgeb Eesti riigis sünnitada rohkem kui ühe lapse, väärib suurimat lugupidavust ja kindlasti ei vaja riigi abi, et ennast kehtestada. Kui juba kampaaniaid teha, siis pigem suunatud nendele, kes valivad mugavat elu ja loodavad, et tulevikus minu lapsed neile pensioni teenivad.
 
Huvialad?
Lugemine, teater, kokandus, kudumine.
 
Südamelt ära?
Mul on tunne, et Eesti ühiskond on viimasel ajal liikunud väga palju vastandamise suunas, ollakse vaid kas ühes või teises ääres, keskteed ja kokkuleppeid ei leita. Vastandatakse noori ja vanu, mehi ja naisi, rikkaid ja vaeseid, eestlasi ja venelasi. Me vajame väga seda keskklassi, mis hoiaks ühiskonda koos ja oleks tasakaalustavaks jõuks äärmuste vahel — nii saame hoida ära liigse vastandumise, mis võib tekitada viha ja vaenu.
 
Kirjeldage palun ühte oma tööpäeva, mida kõike sinna kuuluda võib?
Noh näiteks täna. Istungitevaba nädal, saabusin Toompeale kell 9.00. Vastasin Delfi küsimustele seoses Ühtse Venemaa kongressiga. Edasi vastan telefonikõnedele. Siis kohtun kahe kodanikuga, kellega olen vestluse ammu kokku leppinud. Loodetavasti saan nende mured lahendada — vähemalt ühe suhtes olen kindel, seal olen kõvasti kodutööd teinud. Vastan kirjadele, neid on mu lähetuse ajal paarkümmend kogunenud.
 
Töötan läbi järgmise sotsiaalkomisjoni materjalid ja panen kirja oma seisukohad, mis komisjonile tuleb edastada. Annan intervjuu AKle ja kirjutan arvamusloo, mida väljaanne ootab juba õhtuks.
 
Koostan eelmisel nädalal toimunud Vähemusrahvuste saadikute koosoleku memo ja valmistan ette järgmise koosoleku materjalid. Koostan kaks arupärimist — üks peaministrile ja teine Hanno Pevkurile. Sellega läheb aega, kuna on veel asju, mida täpsustada.
 
Õhtul on telesaate salvestus. Lapsele lubasin, et olen üheksaks kodus, loodetavasti ei peta.
 
Millist muusikat te kuulate ning kes on teie lemmikud?
Klassika meeldib mulle väga, aga kahtlemata esikohal on klassikalise balletti muusika. Kui seda veel vaadata saab, siis on nauding täiuslik.
 
Leonard Cohen on minu jaoks number üks.
 
Millist raadiojaama te meelsasti kuulate?
Erinevaid, peamiselt kuulan raadiost uudiseid.
 
Milliseid telesaateid te alati rõõmuga vaatate ning milliseid mitte kunagi?
Mul ei ole televiisorit.
 
Kas te raamatuid armastate lugeda ning kas on olemas ka raamatutest mõni lemmik ja kes kuulub kirjanikest lemmikute hulka?
Jah. Jah. Leegion on nende nimi. Lev Tolstoi Rahu ja sõda olen lugenud vähemalt kümme korda ja iga kord leian sealt midagi uut, mul on vahest selline tunne, et see romaan elab koos minuga ja koos minuga saab vanemaks ja targemaks. Sama tunne, muuseas, on ka teise suure saaga John Golsuorsi Fosyte’de puhul.
 
See eest ei loe ma Dostojevskit — noh ei meeldi mulle see must masendus. Kaasaegsetest vene kirjanikest lemmikute seas on Dina Rubina ja Ljudmilla Ulitskaja. Kui tahan meelelahutust, võtan riiulilt Sergei Lukjanenko või Veera Kapša.
 
Lisaks on mu lemmikud Arturo Perez-Reverte, Milorad Pavi?, Janush Leon Vishnevski, vanadest mainiks Francis Scott Fetzgeraldi. Ei loe selliseid moodsaid tegelasi, nagu näiteks Haruki Murakami või Paulo Coelho — need tunduvad mulle kuidagi lahjendatud head asjad.
 
Eesti kirjanikest hindan väga kõrgelt Tõnu Õnnepalut. Kaur Kenderist sain vist kunagi mürgituse — sattusin esimesest loetud raamatust vaimustusse ja neelasi korraga alla kolm romaani, mille tulemusena enam ma Kenderit ei loe. Ühesõnaga, see on eraldi intervjuu teema, ärme siia enam süvene.
 
Mis teid enim rõõmustab meid ümbritsevas elus ning mis vihastab või teeb nukraks?
Lapsed, loomad, päike, tuul, vihm. Lihtsad asjad, siirad inimesed.
 
Vihastab pigem enda jõuetus.
 
Kes te tähtkujult olete ja kuidas suhtute horoskoopidesse?
Kaalud. Horoskoope ei loe, aga enda tähtkujuga olen ikka rahul.
 
Kas te selgeltnägijaid ja ravitsejaid usute ning ehk on teil rääkida mõni huvitav lugu antud küsimuse juures?
Ei usu. Ju siis vedas, polnud põhjust nende abi otsida.
 
Tulevikuplaanid?
Olla inimene.
 
Kes on poliitikutest teie arvates Eestis kõige andekam?
Poliitikute puhul ei tahaks piirduda vaid andekuse dimensiooniga — sellest siin ei piisa. Peab veel olema eeskujulik inimene, peab omama empaatiat, julgust, haaret jne. Poliitik ei saa tegutseda vaid tänase päeva nimel, mistõttu peab olema julgust öelda välja ka tõde, mis esmapilgul masside toetust ei leia, kuid teenib rahva tuleviku arengut. Arvestades seda – Lennart Meri, Peeter Kreitzberg. Praegu tegutsevatest nimetan kahtlemata Edgar Savisaart ja Siim Kallast. Naistest Mailis Reps, Kadri Simson, Urve Palo. Naisi toon eraldi välja seetõttu, ei tunnen omal nahal et ega naisel poliitikuks olemine meie ühiskonnas kerge pole, seega väärivad naispoliitikud suurimat tunnustust. Kui veel mõelda, on see nimekiri pikemgi.