“Näen iga päev, kuidas vanematel on oma laste jaoks vähe aega, kuidas laste probleemide ärakuulamist lükatakse edasi ja kuidas need jäävadki kuulamata ja laps vanematepoolse nõuandeta. Muretsen, kui teismelisel ei ole oma esimesest armumisest rääkida kellelegi, sest vanem teenib raha välisriigis ja saabub koju vaid kord kuus,” räägib tunnustatud lastearst ning Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametis töötav Ene Tomberg Gossip.ee-le.

Ene Tomberg, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Olen sündinud pere teise lapsena ilusal maikuu hommikul, 03. mail 1940 aastal. Minu sünnikodu oli Tallinnas, Graniidi tänaval. 14. juuni 1941. aasta varahommikul sisenesid korterisse sõdurid, kes andsid emale-isale aega 2 tundi, et hädavajalikud asjad pakkida. Kuna jutt oli venekeelne, mida minu intelligentsed vanemad ei osanud, siis kiiruga pandi kohvritesse kättejuhtuvad asjad. Oli esimeste maasikate aeg, minul tekkis maasikate söömisest allergiline nahalööve, seepärast viidi vend paar päeva varem sarlakite nakkuse kartusel Viljandisse vanaisa-vanaema ja tädi hoolde – see oli tema saatus, et ta sai jääda Eestisse. Mina emaga sõitsime mõõtmatu Siberi poole ühes rongis, isa teises. Nii lahutati teineteisest väga armastavad vanemad. Mul on säilinud isa postkaardid emale metsatööde laagrist, kuhu tema sattus ja kolm aastat hiljem noore mehena ka suri. Neid lugeda on alati raske ja ometi on mul jäänud meelde isa sõbralik soovitus emale: „Õpeta meie Kullatäpike päikest ja soojust hindama“. 6-aastaselt tõid head inimesed mind koos 11 väljasaadetu lapsega Eestisse. Millist vaeva nõudis aastal 1946 tulla sellise lasterühmaga loomavagunis läbi mõõtmatu Venemaa… Mulle on palju räägitud mu isa tarkusest, huumorimeelest, kahjuks ei ole ma teadlikus elus temaga kohtunud.
 
Kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Lapsepõlves tahtsin saada õpetajaks, mängisin sageli kooli, tegin paberitükkidest vihikud ja panin hindeid. Pelgasin verd, mistõttu tahe saada arstiks tuli päris keskkooli lõpul. Siis oli kaalukausil ka vastavatud kiudainete tehnoloogia osakond Tallinna Polütehnilises Instituudis, aga Tartu vaim võitis.

Millistes koolides te olete õppinud ja kus?
Viljandis õppisin I keskkoolis, mis minu kooliajal nimetati ümber C. R. Jakobsoni nim. Viljandi I Keskkooliks, abituriendina lugesin aktusel kooli vilistlase Minni Nurme selle sündmuse auks kirjutatud luuletust. Kahju, et seda armast kooli ootab nüüd sulgemine, sest gümnaasiumiõpe korraldatakse ringi. Kui papa Jakobson oleks saanud oma loodud kooli kaitsta ka tänapäeval!

Jõudsin lõpetada ka Viljandi Muusikakooli klaveri erialal, mis minu hilisemale muusikaarmastusele andis palju juurde. Järgnes Tartu Ülikooli Arstiteaduskond, mille lõpetasin raviarstina. Kolme viimase õppeaasta jooksul saime pealelõunase õppe kaudu lisaks ka lastearsti kutse. Kõikidest koolidest olen kaasa võtnud siira tänutunde oma õpetajate vastu – nende armastusega tehtud töö on õpilastesse kõrvuti teadmistega jätnud õiged väärtushinnangud, tahte teha tööd ja hinnata inimesi.
 
Teie perekond ja lapsed ning milliseid ameteid nemad peavad?
Minu abikaasa on ehitusinseneri diplomiga TPI-st, töötab projektibüroos. Samast ülikoolist sai oma ehitusinseneri diplomi noorem poeg Herki, kes töötab täna Sadolin-Eestis. Vanem poeg Hanno on diplomeeritud ajakirjanik ja seisab hea raadio ja televisiooni saadete kavandamise eest.

Kuidas ja millal tutvusite oma abikaasaga ning ehk meenub teile midagi põnevat ka oma pulmapäevast?
Olen alati naerdes selgitanud, et abikaasa sain enesele oma ameti kaudu, sest minu esimestel tööaastatel tuli üks noor ehitusinsener haiglasse vaatama praktikanti, kes ehitusel oli tellingutelt kukkunud. Hoolas insener tuli ja jäi haiglas käima ka peale praktikandi paranemist.
Pulmapäev on noorte elus ikka ilus sündmus, mil eriti pruut püüab näha välja kõige, kõige ilusam. Minul tuli aga pulma eelõhtul silma esimest ja siiani viimast korda odraiva, mida siis hõõrusin kuldsõrmuse ja piiritusega. Hommikul olingi oma mehe arvates kaunim kõigist!
 
Kui noorelt tekkis teil huvi arstiameti vastu ning milliseid ameteid te oma senise elu jooksul pidanud olete?
Ilmselt on mulle alati olnud südamelähedane aidata väiksemaid, vaesemaid, õnnetumaid. Nii ma lastearsti ametini jõudsingi. Ülikooli suunamiskomisjonis võtsin vastu Märjamaa haigla lastearsti koha, kuigi võinuksin tulla Tallinna ravivõrku. Aastad selles väikeses haiglas andsid teadmisi, suurendasid otsustusvõimet ja õpetasid suhtlemist nii kolleegide kui patsientidega. Inimese mure, eriti tervisemure oma lapse pärast on alati suur ja nii tuleb sellele ka arstina reageerida. Tallinnasse tulime juba kahe lapsega, asusin tööle tollasesse Nõmme lastepolikliinikusse, sealt edasi Tallinna I Lastehaiglasse ja siis 17 aastaks tervishoiuministeeriumi. See oli võrratu kogemus töötada tollaste meditsiini korüfeedega, teada mitte ainult kõikide linnade ja rajoonihaiglate peaarste, vaid pidevalt käia kohtadel ja näha tegelikku olukorda. Sel ajal töötasin ka tollase Tallinna Keskhaigla lasteosakonnas ordinaatorina. Tänases tervishoiusüstemis tunnen puudust tollastest ministeeriumi kolleegiumitest, kus võeti vastu tõsiseid otsuseid ja terve vabariik järgis neid otsuseid. Kollegiaalsuse olulisuse mõiste pärinebki neist aastatest. Sotsiaalministeerium, mis koondas enesesse töö, sotsiaal- ja tervishoiu poole pööras kõikidele külgedele võrdset tähelepanu, aga minu meelest tervishoid jäi kannatajaks pooleks ja tuli aeg lahkuda. Viimased 16aastat olen töötanud Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametis püüdes aidata kaasa linnaelanike tervisekäitumise kujundamisele ja nende abistamisele vajadusel.

Kui kaua te olite Rahvaliidu liige ning miks te otsustasite sealt minna üle Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda?
Rahvaliidu liige olin 10 aastat, see andis võimaluse enam tunnetada maarahva probleeme ja vajadusi. 2010. aastal leidime aga paljude mõttekaaslastega, et tammume paigal ning pakkusime edasiminekuks ühinemist sotsiaaldemokraatidega. Ilmselt polnud aeg veel küps nii oluliseks muutuseks ja jäime ühinemishääletusel vähemusse. Täna oleksid tulemused kindlasti olnud teised. Oma missioonilt ja eesmärkidelt tundus Sotsiaaldemokraatlik erakond olevat minu mõttemaailmale sobivaim.
 
Olite ka 2001. aastal üks algseid presidendi kandidaate, mida sellest ajast meenutate?
Loomulikult oli see algne partei juhatuse ettepanek lausa utoopiline – Arnold Rüütli kõrval kandideerida presidendi kohale. Selge oli, et sobival momendil taandan oma kandidatuuri, aga loomulikult oli selline usaldus erakonnakaaslaste poolt meeldiv ja erinevad debatid huvitavad.

Ühiskonnas peetakse loomulikus seda, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, aga samas on loodud meie ühiskonda ka gayd ja lesbid ja nemad soovivad ka oma armusuhet ametlikult kinnitada näiteks abielu näol. Teie olete selle vastu, miks?
Olen palju suhelnud ja koos töötanud gayde ja lesbidega, see koostöö on sujunud ja sujub praegugi. Kahtlemata on sellise valiku teinud inimestel õigus kooselule. Samas mõtlen laste peale, kuidas neile õpetada sellises „peres“ ema ja isa rolli. Üks hea kolleeg on mulle pannud pähe mõtte, kas ongi vaja õpetada mingeid rolle? Ilmselt tulebki ühiskonnas
enam koos mõelda, milline see tuleviku pereelu olema peaks või võiks. Nõus alati arutlema.
 
Milline oleks teie sõnum Eesti Vabariigi Valitsusele?
Meie väike Eestimaa on imekaunis ja soe koht elamiseks. Hoolitsege, et selle väikese rahva igal liikmel oleks oma koht ja töö tagatud.
 
Olete tuntud lastearst, millised on mured ja probleemid?
Näen iga päev, kuidas vanematel on oma laste jaoks vähe aega, kuidas laste probleemide ärakuulamist lükatakse edasi ja kuidas need jäävadki kuulamata ja laps vanematepoolse nõuandeta. Muretsen, kui teismelisel ei ole oma esimesest armumisest rääkida kellelegi, sest vanem teenib raha välisriigis ja saabub koju vaid kord kuus.

Huvialad?
Muusika, teater, raamatud, nokitsemine oma aias. Kunagi ei ole küllalt aega selle kõigega tegelemiseks. Küll püüan paar korda nädalas käia aeroobikatunnis.

Südamelt ära?
Märkame kõrvalseisjat, ärme oleme ükskõiksed ja ülbikud, sest tänane positsioon võib kergelt kaduda ja kust siis leida toetust?
 
Millist muusikat te kuulata armastate ning kes on teie lemmikud?
Meeldib klassikaline muusika, paar päeva tagasi vaimustusin kuulates Heli Veskust ja Carlo Barricellit ooperis „Manon Lescaut“. Estraadil meeldib mulle Maarja-Liis Ilus nii oma hääle ilu, hingestatud esinemiste kui ka väärikuse pärast igal esinemisel. Kuulan meelsasti Stingi ja Elton Johni.

Millist raadiojaama teile enim kuulata meeldib?
Hommikul ja õhtul Vikerraadiot, kust saan kogu info päevasündmustest, mõned toredad arutelud ja huvitavad reisimuljed.

Millised on teie lemmiksaated telerist?
Meelsasti vaatan „Vabariigi kodanikke“ ja „Foorumit“, mis aitavad end hoida kursis päevasündmustega.
 
Milliseid saateid teile üldse vaadata ei meeldi?
Ebarealistlikke ja targutavaid saateid.
 
Kas te arstina selgeltnägijatesse ja ravitsejatesse usute ning kes on teie arvates tuntumatest ravitsejatest omal alal tegija teie arvates?
Püüan meedikuna olla realistlikul positsioonil ja erilistesse imedesse ei usu. Kahetsen, et rahvameditsiinist on siiski nii palju vajunud unustusehõlma või sootuks kadunud. Kergest ülemiste hingamisteede katarrist saan võitu ikka soojade sokkide, mee, tee ja sooja salliga kaelas. Parim ravim on uni.
 
Kas teile raamatuid meeldib lugeda ning milline raamat kuulub teie lemmikute hulka ning ehk on teil olemas ka kirjanikest mõni lemmik?
Raamatuid meeldib mulle väga lugeda, kahju ainult, et aega selleks on nii vähe. Eesti klassikutelt olen palju õppinud, Tammsaare on jätkuvalt minu lemmik.
 
Milliseid ravimtaimi loodusest te soovitaksite korjata, et raviteed teha?
Kindlasti kummelit, pärnaõisi, islandi samblikku – need aitavad alati, ainult korjata tuleb õigel ajal ja õigest kohast.
 
Millised haigused on lastel kõige sagedamini esinevad?
Kindlasti erinevad hingamisteede katarrid, mis ravita jätmisel või lapse eest vähesel hoolitsemisel (siia kuulub ka nohuse lapse lasteaeda viimine) võivad anda raskeid haigusseisundeid. Muretsen väga laste kõrge vigastushaigestumuse pärast, seejuures ca 50% nn olmetraumadest juhtub lapse turvalisemas paigas – oma kodus.

Meenutage palun mõnda naljakat või lõbusat seika oma elust või tööga seoses?
Elust meenub, kuidas mu noorem poeg 3-aastasena ei tahtnud minna lasteaeda ja karjus teel sinna. Püüdsin teda rahustada öeldes, et teised lapsed ju ei nuta. Tema vastas läbi nutu,“ Neil pole nii head ema“ – loomulikult olime seejärel mõlemad pisarais.  Haiglas töötamise ajal oli suurim rõõm, kui mõni väga haige laps ühel hommikul tegi oma säravad silmad lahti ja palus süüa.