Näitleja Peeter Oja rääkis Õpetajate Lehele, et juba koolipoisina ei suutnud ta jaburuste puhul tõsiseks jääda ega lollust tõe pähe võtta. Laulsin lapsena Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekooris ja suviti olid meil Kose-Uuemõisas poistekoori laagrid. Seal toimuski üks meelde jäänud seik.
Pärastlõunane ilm oli kaunikesti sant ning meie noor ja tore naiskasvataja viis umbes kümneaastased laulupoisid võimlasse. Eks ta soovis meie aega huvitavalt sisustada ja mõtles, et pakub poistele põnevat tegevust. Võimlas jagas kasvataja meid kahte rühma ja korraldas võistlusmängu. Mäng käis nii. Kasvataja laotas kommid võimla põrandale ja meie pidime neid seotud silmi maast üles korjama. Igal võistlejal oli kindel aeg möllamiseks. Mõlema võistkonna esimesed võistlejad alustasid. Silmad seoti kinni ja märguande peale tuli hakata pimesi kiiresti komme haarama – mida rohkem kumbki koguda jõudis, seda kasulikum võistkonnale. Seejärel läks järgmine paar, siis ülejärgmine. Hasart oli suur, hõiguti ja ergutati üksteist. Auhinnaks olid kogutud kommid, need oli loomulikult suureks stiimuliks, sest laagris saime kommi ainult külastuspäevadel, kui vanemad külla tulid.
Tuli minu kord. Mul seoti silmad kinni ja kasvataja hüüdis: „Start!” Mäletan, kuidas ma seal põrandal teise poisiga võidu komme kahmates tundsin, et see, millega me tegeleme, on sulaselge jaburus. Ma küll püüdsin tegutseda ja komme kätte saada, kuid hasardi asemel ajas kogu jant mind naerma. Ja mida rohkem ma põrandal kinniseotud silmadega rahmisin, seda enam see mind naerma ajas. Nägin ennast justkui kõrvalt ega saanud aru, miks ma siin vehin, miks ma seda tegema pean ning millal see lollus ometi lõpeb. Poisid röögivad, mina üritan „eesmärki saavutada”, kuid see ei taha kuidagi õnnestuda, sest kogu olukord tundub üha naeruväärsem. Praegu, tagantjärele oskan seda tunnet selgitada.
Igatahes, kui aeg otsa sai, olin suutnud „hankida” vaid üksikud kommid. Sain meeskonnakaaslaste siira vihavalingu osaliseks, sest polnud täitnud mulle pandud lootusi, olin nende mängu ära rikkunud ja üldse käitunud võistlusolukorras nagu lollakas. Kakluseks just ei läinud, aga solvumine ja viha oli suur. Neile läks see kõik väga korda.
Kui ma oma senisele elule tagasi vaatan, pean tunnistama, et olen samasugust tunnet kogenud korduvalt. Paljud asjad, mis teistele tunduvad tõsiseltvõetavad ja tekitavad neis hasarti, näivad mulle pigem pinnapealsed ja naeruväärsed. Piisab vaid võistlusmomendi leidmisest, kui hakkabki tööle saavutus- või enesekehtestamise vajadus. Justkui elu oleks muidu igav!
Küsimist, miks me seda teeme, peetakse pigem ebaterve maailmataju peegelduseks kui mõistusliku olendi tavaolekuks. Seepärast polegi imekspandav, kui paljud inimesed lollust tõe pähe võttes vihastuvad, kui nende üle naerdakse. Minu jaoks on küsimus, miks me midagi teeme, väga oluline.
Artikkel on pärit Õpetajate lehest