Saatest “Peremees otsib perenaist” tuntuks saanud Sulo Hermlin räägib Gossip.ee-le, millised naised talle meeldivad ning millised jooned talle naistes ei meeldi. Samuti räägime hobidest, huvidest, tegemistest ja isegi poliitikast.

Sulo Hermlin, teie sünnipäev ja sünnikodu?
24.02.1977, Hargla.
 
Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Enam täpselt ei mäleta, aga eks ennekõike ikka inimeseks, tõenäoliselt elektroonikuks ja saatejuhiks raadios.

Millistes koolides olete õppinud ja kus?
Hargla Põhikool, Karksi-Nuia Keskkool, Rannu Keskkool, Tartu Toidutööstus- ja Teeninduskool.

Huvialad?
Muusika, laulmine, lugemine, matkamine, ujumine, kalapüük, paadisõit, motosport, lennundus elektroonika, arvutid ja arvutivõrgud, grillimine ja ka muidu kokandus, uued põnevad väljakutsed, meditsiin, ilusad autod ja ka muud sõidukid, ilusad naised ka muidugi.
 
Kui noorelt tekkis huvi muusika ja laulmise vastu ning milline oli teie esimene laul, mis avalikult kõlas?
Eks mind vist 9-aastasena poistekoori sokutati, arvata võib, et mingit joru sai ikka varem ka aetud. Minu esimene laul? Heh, seda täpselt küll enam ei mäleta, bändi ajastust oli vist esimene arvestatav “Unistus”, kuid eks miskit sai ikka varem ka proovitud, mäletan, et kutseka ajal ühikas sai mingi lõbumaja teemaline laul leiutatud, kuid see ei kannatanud eriti avalikult esitamist ja kuulus hävitamisele…
 
Kuidas ja millal tekkis huvi luua oma ansambel “Light in Darkness”?
 Eks ikka siis, kui sõbra Karol Kolk’iga koos olles tuli tuju väheke asjalikum pill osta, kui enne seda olnud “Pille”. Esimeseks pilliks oli “Thompsonic TS-38” , maksis miskit 980.- EEK ja tegi juba päris asjalikku häält, mis sest, et lastepill. Vaatasime ka “Yamaha PSS-26” pilli, mis maksis 1500.- EEK, kuid rahapuudusel jäi esialgu ostmata, selle ostsin mõned aastad hiljem. Eks me selleks ansambli lõime, et esitada vanu häid tuntud lugusid, mis ajapikku kippusid teiste poolt unarusse jääma ja loomulikult oli endilgi nii mõndagi meelel mõlkumas, mis helikeelde panemist nõudis.
 
Teid on segi aetud ka laulja Sulo Tintsega, kuidas seda juhtumit kommenteeriksite?
Eks igal linnul ole oma laul ja hea meelega ütleks veel midagi… Vähegi teadlik inimene meid sassi ei aja, kuid paraku isikliku tähelepaneku põhjal on meie elukäik nii mõnetigi sarnane olnud, mõtlen ennast ja Tintset… Eks ma oska mõnda selle teise Sulo repertuaaris olevat lugu ikka ka, kuid ennast temana pole ma kuskil tutvustanud, ikka vastupidi…
 
Millal tekkis huvi osaleda Kairit Tuhkaneni juhitavas tutvussaates “Peremees otsib perenaist”? Kui palju naistelt kirju tuli?
Eks ikka siis, kui seda saadet reklaamima hakati – kevadel ja valikuks oli kirju ikka piisavalt.
 
Kuidas iseloomustaksite Kairit Tuhkaneni, kuidas ta meeldib saatejuhina ja kuidas ta meeldib teile lauljana?
Olen täielik Kairiti fänn – ta teeb kõike väga hästi ja kelmikalt… Tal lihtsalt on selliste asjade peale annet…Ta on väga särav isiksus ja tal on selline hääl, mis mind tõsiselt kadedaks teeb. Ilus on ta ka, igatahes!
 
Milline on olnud siiani kõige naljakam seik saate salvestamisest, ehk saate rääkida sellest?
No vast juba võib – eks neid oli mitmeid, kuid erilist huvi paistis pakkuvat saatetegijatele mu õhupüss, kui Kairit seda esimest korda nägi, siis ütles ta “Oi, sul on püss seinal!” Kairiti järel tuli sisse produtsent Raivo Lugima, kes umbes samamoodi hüüatas, mille peale Kairit naerma hakkas ja ütles Raivole, et “Sa oled nagu naine!”. See oli ka üsna lõbus, kui Raimo Kummer mööda mu murulaugupeenart ringi tatsas, ise sellest aru saamatagi, enne kui ütlesin…
 
Kuidas te iseloomustaksite oma tulevast naist, milline ta peaks olema ja millised omadusi te hindate naises?
Eks ta võiks olla umbes minuvanune, kuskil 60-65 kg kandis, soovitavalt pikajuukseline brünett, sõbralik, abivalmis, mõistev, parajalt hea suhtleja, hakkaja mitmel rindel – lühidalt, peaks teadma, milleks on ühel keskmisel Eesti mehel perenaist vaja… Ja veel, et maaelu, loodust ja lemmikloomi ei põlgaks ja ei arvaks, et raha tekib kuidagi ise pangaarvele ja taskusse. Pereväärtustest peaks ka ikka lugu pidama, mitte et kui tuleb tuju, siis läheb ära ja teised vaadaku ise, mismoodi edaspidi hakkama saavad – kompromisside leidmise oskus on ka ikka teretulnud, teisiti on raske koos elada.
 
Mida teie tulevane naine kindlasti ei tohiks teha?
Alkoholi rohkem tarbida kui ma ise, seega praktiliselt üldse mitte. Ja kindlasti ei tohiks ta olla varas, petis, usalduse kuritarvitaja ning mahhinaator.
 
Südamelt ära?
Polegi nagu midagi eriti südamel, vahest see, et päris sellist Eestit ma siiski ei tahtnud, nagu see praegune on, kus kodaniku tähtsus on praktiliselt olematu – kõikjal valitseb vaesus, korralagedus ja hoolimatus inimeste vastu – vaadaku ise, kas ja kuidas hakkama saavad. Saade “Südamelt ära” oli “Kuku Raadios” omal ajal päris tore asi, sai sinna ju isegi tunnuslugu kirjutatud ja esitatud. Nüüd on see saade kahjuks ajalugu. Nalja ja huumorit on rahvale rohkem vaja, kui tuju on hea, siis tundub ka ülejäänud elu ilusamana.
 
Tulevikuplaanid?
Erilisi plaane ei julgegi nagu teha, saaks pere-elu ja sissetulekud korda ja eluaseme ka, siis oleks seegi juba suur asi, elame-näeme, tasapisi saab plaane seada, korraga ei tasu liiga palju plaanima hakata. Mingisugust 4×4 ATV-d tahaks kangesti kunagi muretseda, kuid millal selleks raha üle jääb, ei oska praegu küll unistadagi, planeerimisest rääkimata…
 
Kas millalgi on ka teie lauludega plaati loota ning kas olete mõne plaadi juba välja andnud?
Eks see plaadi teema on vaikselt ilmet võtmas küll, asjaga tegeletakse… Poest pole veel minu teada meie lugusid leida.
 
Kes on teie enda lemmikmuusikud, millist muusikat teile kuulata meeldib?
“Niki” meeldib kindlasti ja “Smilers” ka, kuid egas need nüüd ainukesed ka pole, neid, kes meeldivad, on päris palju. Kuulan seda, mis on hea ja sobib mingisse olukorda, nõmedaid lugusid ja esitajaid ei salli, no näiteks Arnold Oksmaad, Maie Parrikut ja muid sellelaadseid tegelasi – ja liiga ülbikuid ka, kes arvavad, et nemad on maailma nabad ja kuulajad viimane kõnts.
 
Millist raadiojaama enim kuulate?
 Paistab, et viimasel ajal “Elmarit”.
 
Lemmiksaated telerist ning milliseid saateid te mitte iial ei vaata?
“Peremees otsib perenaist”, “Võsareporter”, “Ühikarotid”, “Saladused”, “Krimi”, “Stop”, erinevad uudistesaated, “Osoon”, vahel “Pealtnägija”, reisi ja loodussaated, “Top Gear”, “Kutsuge Cobra 11”, “Tuvikesed” ka kindlasti ja veel nii mõndagi. Ei vaata seebikaid ja enamikke telemänge, suhtedraamasid ja hädiseid odavaid komöödiaid, mis pole naermist väärt, vestlussaateid ka reeglina ei vaata.
 
Kes on teie lemmikkirjanik, mis on lemmikraamat?
Mõni lemmikraamat ikka on, näiteks “Agu Sihvka annab aru”, “Naksitrallid”, “Taastatud logiraamat”, “Diogenese latern”, “Valgekihv”… Kirjanikest Mark Twain, Jules Verne, vennad Strugatskid ja veel paljud teisedki…
 
Kuidas suhtute selgeltnägijate
sse ja ravitsejatesse ning ehk on teil antud küsimuse juures mõni põnev lugugi jutustada?
Eks selles selgeltnägemises ja parapsühholoogias ole kindlasti oma tõde ja iva sees, mina suhtun sellesse asja mõistvalt, paljutki on meie ümber sellist, mida alati ei suuda või ei taha mõista, kuid mis sellegipoolest on olemas ja kellelegi võib-olla ülim tõde. Elu pole vaid must ja valge… Endal erilist kokkupuudet antud teemaga siiski pole.
 
Kuidas jäite rahule, et härra Ilves valiti taas meie Vabariigi presidendiks ning mida arvate Indrek Tarandist?
Ega just väga rahule ei jäänud, teised tahavad ka võimalust saada, olgu siis kasvõi Indrek Tarandki… Pole just parim lahendus, et üks inimene järjest pikalt riiki valitseb – mujalt maailmast on ju palju näiteid võtta, kuidas riigijuhtidest on lõpuks diktaatorid saanud, kes riigile lõppkokkuvõttes ainult kahju on toonud ja demokraatia arengut takistanud.

President on siiski eelkõige esindusisik, Ilvestel seda esinduslikkust paraku napib, selles suhtes oli minu lemmik Arnold Rüütel oma abikaasa Ingridiga. Arnoldi jutt oli küll sageli nii segane ja raskesti hoomatav, et kui selle ära kuulasid, jäi vahel selline tunne, et ega aru suurt just ei saanudki, mis ta lõppkokkuvõttes ütles või öelda tahtis, kuid see asjaolu kummatigi nagu ei häirinudki! See-eest oli ta ilus ja soliidne president, nagu üks president olema peakski! Olen Arnold Rüütlile ise ka terekätt ulatada saanud ja Ingridile ka – nad on siiski toredad inimesed, võib-olla mõni arvab teisiti, kuid mis siis.
 
Mida ütleksite Vabariigi Valitsusele edasi, kas on mõni asi, mis vajaks sõna sekka ütlemist teie arvates?
Ütleksin seda, et pidage meeles, Teie juhtida on riik, mis ei ole mingi abstraktne termin, vaid elusad inimesed oma erinevate saatustega, soovide, arvamuste ja vajadustega. Teie otsused mõjutavad nii Teid endid kui ka neid, keda Te kunagi näinud pole ja kelle eksistentsist ei pruugi Teil aimugi olla.

Eesti riik ei piirdu vaid Tallinna linna ja Harjumaaga, vaid Eesti on ka Paganamaa kaugeimate soppide hurtsikutes ja kodutute räbaldunud ja haisvate riiete all… Eesti on merekaldal ja paksu põlismetsa sees, lindude laulus ja lillede õites, puhtas looduses ja laste naerus meie ümber, inimeste silmis, kes Teile otsa vaatavad ja Teie otsuste järgi peavad elama… Elu on niigi raske ja keeruline, seadusi ei pea selleks tegema, et keegi niiöelda punkti kirja saaks, vaid ikka selleks, et elada oleks kergem ja lihtsam, et inimeste seas oleks vähem ebavõrdsust ja hoolimatut suhtumist teiste vastu, et riik oleks toeks kodanikule, kui tal seda vaja on, mitte ei võtaks talt viimast hinge tagant ja ei saadaks ükskõikselt ukse taha, kui temalt enam midagi välja pole pigistada. Ebavõrdsus, vaesus ja nälg tekitavad palju probleeme ja vihkamist kaaskodanike vastu, kes vahel on selle ära teeninud ja vahel mitte.

Erinevate kuritegude põhjuseid peaks rohkem analüüsima ja ühiskonnas rohkem selgitustööd tegema, mitte iga eksimuse eest kohe karmilt karistama, arm aitab enam, kui hirm, nagu “Nukitsamehe” filmis lauldakse… Kange alkohol tuleks üldse ära keelata, see on üks suur erinevate hädade põhjus. Pereprobleemidele peaks rohkem tähelepanu pöörama, aitama suhteprobleemides siis, kui need on tekkinud, mitte tegelema tagajärgedega siis, kui juba hilja… Politsei peaks olema rohkem abistava kui karistava funktsiooniga, selles suhtes oleks Inglismaalt paljutki õppida, miinimumpalk peaks olema selline, mis võimaldaks inimesel mitte ainult kuidagi, vaevalt-vaevalt ära elada, vaid ka ennast harida, meelt lahutada, maailma näha, oma eluaset korras hoida ja lapsi koolitada, mitte nagu praegu, kus keskmine inimene endale peale kehvapoolse kõhutäie ja ulualuse eriti muud lubada ei saagi, sest tema tööd ei taheta vääriliselt hinnata või pole tal üldse mingit tööd võtta – vaadaku ise, kuidas elus püsib. Aga valimiste eel on küll kõik inimesed, või siiski ainult nende hääled, olulised…

Kuidas inimene valimiste vahepealse aja hakkama peab saama, see kiputakse sageli unustama või tahaplaanile lükkama. Võib-olla oleks õiglane variant seaduste vastuvõtmiseks see, kui eelnõud pannakse avalikule hääletusele, kus iga kodanik saab otsustada, kas tal on sellist seadust vaja või mitte ja kas ei peaks see seadus ehk natuke teistmoodi välja nägema. Riigikogu sellisel kujul ei saa olla kõigis asjades piisavalt pädev, et määrata iga isiku vajadused, õigused ja kohustused, see ei ole demokraatlikus ühiskonnas just kõige demokraatlikum lähenemine riigi kui terviku heaolule ja toimimisele.

Pidage riiki juhtides meeles, et Te ei tee seda tööd selleks, et ainult oma pangaarvet kasvatada, vaid ikka selleks, et meil kõigil oleks koht päikese all, millele mõeldes uhkustunne südames oleks. Et iga meie riigi kodanik võiks sirgel seljal ja särasilmil öelda “Ma olen Eestlane ja armastan oma kodumaad!”