Osbourne’ide kurikuulus võsuke Kelly(24) on otsustanud suu avada ning rääkida oma pikaajalisest sõltuvusest, mille vältel ta lõpuks lausa 50 tabletti päevas suust sisse ajas ning nädalaid pesemata veetis.

Laulja ja telestaar Kelly Osbourne hakkas retseptiravimeid kurjasti tarvitama aastal 2002, mil tema emal Sharon Osbourne’il diagnoositi vähk. Sõltuvus erinevate tablettide järgi kasvas veelgi, kui tema isa Ozzy Osbourne sattus aasta hiljem raskesse mootorrattaõnnetusse. Kelly jutustas YoungHollywood-ile: “Üritasin olla tugev, niisiis manustasin alguses Vicodini, peitmaks seda kohutavat kurbust. Kiiresti saabusid päevad, mil ärkasin ja võtsin juba kuus Vicodini tabletti… mida aeg edasi, seda rohkem pille neelasin. Enamus inimesi saaks üledoosi juba kümne juures.” Kelly enda suurim võetud kogus oli tema väitel lausa 50!

Peagi käis Kelly Osbourne erinevates võõrutuskliinikutes ravil, kuid kõik katsed ebaõnnestusid. Niisiis otsustasid Ozzy ja Sharon saata tütre mainekasse UCLA võõrutuskliinikusse Los Angeleses, kus teda psühhiaatriahaiglas kinni hoiti. “Olin nii hirmul, sest see koht kubises hulludest, sõna otseses mõttes. Pidevalt keegi karjus, ma ei suutnud oma toast 5 päeva väljuda, sest see oli kõige õudsem asi, mille olen läbi elanud.” Võõrutus osutus edukaks ja neiu kolis Londonisse, kus tal õnnestus ravimitest hoiduda.

Siiski, aastal 2008 siirdus Kelly tagasi L.A.-sse, et filmida reality-show’d “The Osbournes Reloaded” ja kukkus samasse auku, lõpetades taas vana harjumuse küüsis. Tabletisõltuvus kujunes sel korral veelgi tõsisemaks ja lõpuks lukustas ta end oma tuppa nädalaiks, käies isegi mitte pesemas, rääkimata külaliste vastuvõtmisest. “Ma polnud oma allakäigutee kiiruseks üldse ette valmistunud, kõik toimus nii kiiresti. Kuu aega ei käinud ma duzi all ega pesnud hambaid, suhtlesin vaid pizzapoisiga. Ime, et ma surnud pole.” Jaanuaris 2009 suutis Kelly end kokku võtta ja läks uuesti võõrutusravile, olles nüüdseks tablettidest täielikult lahti öelnud.

“Iga päev on lahing. Mõeldes uuesti selle orgi otsa komistamisele, tahaksin nutta, olen realistlik. Esimest korda elus sain oma suurima õppetunni – on tõenäoline, et kunagi tuleb tagasilangus, kuid kuna ma sellest aru saan siis tunnen, et mul on jõudu sellega võitlemaks,” arvab ta nüüd.