Armsad lugejad ning horoskoopidesse uskujad — nüüd toome teieni kogu tõe, kuidas horoskoobid sünnivad… Nimelt need mõeldakse välja! “Enamasti on nii, et kolmapäeva õhtul hakkan mõtisklema ja samal õhtul kirjutan horoskoobi ka valmis. Öö läbi see „laagerdub”, neljapäeva hommikul vaatan teksti uuesti üle, seejärel helistan Tenno Telvikule, kes kohapeal kaamerga toimetab, lepime aja kokku ja sõidame tavaliselt mere äärde. Tekst on peas ja sealt see tulebki,” paljastab Jaanus Kõrv Gossip.ee-le.

Jaanus Kõrv, teie sünnipäev ja sünnikodu? Millal ja kuidas teist Küla Karla sai, nagu Kanal 2- e vaatajad teid Reporterist tunnevad pühapäeviti horoskoopi lugedes?
Sündinud olen ma täpselt kolm päeva varem, kui meie president Tooma Hendrik Ilves. Nii et, võib siis arvata, kumb meist targem on… Aga kui tõsisemalt, siis 23. detsembril 1953 Haapsalus. Seal said mu hiidlastest vanemad kokku, abiellusid ja kui mina olin 3,5 aastane, kolis pere kodusele Hiiu saarele. Mu ema sugupuu ulatub 1636. aastasse ja Sõrule.

Küla Karla sai minust 1. juunil 2005, kui Kadi Raadios läks esimest korda eetrisse saade „Küla Karla mötleb…”. Nii on see saade igal laupäeva hommikul eetris tänini.

Küla Karla sai loodud Kärna Ärni (Sulev Nõmmiku, kes ka päritolult hiidlane) mälestuseks. Ja kuigi need kaks tegelast teineteisest paljuski erinevad, seob neid üks kindel joon – heatahtlik eluterve nali nalja pärast ja ei mingit ärapanemist ega ropendamist.

Kanal2-es on mind ristitud Kärna Ärni onupojaks ja kui esinemistel mööda Eestimaad tullakse ja patsutatakse õlale, et – tere, tere! Kärna Ärni järletulija – , siis on äraütlemata mõnus tunne!

Millal ja kuidas te Kanal 2-te nädala horoskoopi lugema sattusite?
See oli kaks aastat tagasi maikuu lõpus, kui üks mu hea tuttav ütles, et kaua sa ikka siin nokitsed, et ta läheb niikuinii Tallinna ja käib TV3-es ja Kanal2-es ära.

TV3-es ei pakkunud minu tegemine mingit huvi, aga Ivar Vigla, kes minust enne muidugi midagi kuulnud ei olnud, helistas ja küsis – kas vastab tõele, et ma inimesi parodeerin? Ütlesin, et vastab küll. Seejärel lasi ta mul mõnda poliitikut järele teha ja ütles – 31. mail ole Rocca al Mares, hakkame „Suvereporterit” tegema. Kuidas sealt horoskoobini jõudsime, seda ma täpselt ei mäletagi, aga nii see läks…

Millist ametit või ameteid te igapäevaselt peate?
Ega ma igapäevaselt mingeid ameteid ei peagi, olen vabakutseline. 2008. Aasta suvel kutsus mu hea sõber ja grupivend Raimo Aas oma „Aasi(j)a” tuurile kaasa ja sealt hakkasin tunnetama, et nüüd on õige aeg nö lavale minna. Eks kodakondseil olid juuksed püsti, sest oli ju masuaeg ja mina lõin kindlale töökohale käega. Kuid uskusin endasse ja selle üle on mul hea meel.

Tegelikult sai kunagi 90-ndatel koos Lembit Sibula ja Rein Tomingaga (kes pragu mõlemad manalamehed) Eestis tuuritatud ja meie spektaakel kandis nimetust „Ärtust ära”. Sealt oleks tulnud jätkata, aga ju siis vana jumal tahtis, et minust peab saama pea kümneks aastaks ajalehe „Hiiumaa” peatoimetaja ja selle töö kõrvalt tegin nö väiksid lupsusid kohapeal.

Kelleks te unistasite saada lapsepõlves?
Nii kummaline, kui see ka ei ole, tahatsin lapsepõlves saada kaugsõidu vanemtüürimeheks, mitte kapteniks. Miks just nii, ei oska öelda, võib-olla seepärast, et sõna „tüürimees” kõlas kuidagi romantilisemalt ja veenvamalt. Aga ei saanud minust meremeest ja kaugsõitu poleks ma kunagi näinud, sest onu elas mul New York´is ja tädi Inglismaal Bedfordis…

Millistes koolides te olete õppinud ja kus?
Lõpetasin Kärdla Keskkooli, ka Lastemuusikakooli klaverisklassis, seejärel Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal.

Huvialad?
Kui väga üldiselt iseloomustada, siis võib öelda, et töö ja hobi on nüüdseks kokku saanud. Tööga ei tohi hobi ära tappa. Aga poisikesest peale olen tegelnud fotograafiaga, käin õngitsemas ja lanti loopimas ning sügisel kisub kohe metsa seenele. Ja joonistamist ning ilukirja ei saa ka päris mainimata jätta, sest paar aastat sai kunstniku moodi tegelasena leiba teenitud. Ja siiani on nii, et kui kellelegi sünnipäevakaart vaja kirjutada, siis on selge, kes selle üleasande saab.

Kuidas valmib nädala horoskoop, kas panete teksti ise kokku ja loete monitori pealt maha?
Ei mingit monitori! Enamasti on nii, et kolmapäeva õhtul hakkan mõtisklema ja samal õhtul kirjutan horoskoobi ka valmis. Öö läbi see „laagerdub”, neljapäeva hommikul vaatan teksti uuesti üle, seejärel helistan Tenno Telvikule, kes kohapeal kaamerga toimetab, lepime aja kokku ja sõidame tavaliselt mere äärde. Tekst on peas ja sealt see tulebki. Kuna paljud on küsinud, kas kirjutan kõik ise või antakse mulle tekst ette, siis võin kätt südamele pannes öelda – kõik mis suust tuleb, on oma tehtud.

Teie perekond ja lapsed?
Mul on abikaasa Heli, kellega varsti 31 aastat koos elatud ja meil on kolm last: Tambet, Teele, Leemet. Esimesest abielust on tütar Annely. Olen kahekordne vanaisa.

Tulevikuplaanid?
Loodan sügisel valmis saada nö laulude põhjad, et Eesti lauljaid parodeerida. Kuu-pooleteist pärast peaks saama valmis topelt CD Küla Karla lugudega, praegu loen tekste sisse. Luulekogu on valmis, selle võiks juba trükki saata. Tuleval aastal tahaks valmis saada ka hiiu keelse lugemiku, mille kallal töö on toppama jäänud. Ja millalgi tahaks välja anda ka DVD paroodiatega.

Südamelt ära?
Kripeldab see, et Küla Karla võinuks ilmale tulla juba paarkümmend aastat tagasi, aga ju siis nii polnud säätud. Siia juurde võiks vast veel öelda, et ma ei salli pealekaebamist ja pugemist ning seda, kui sa pead oma juhmile käsuandjale kuuletuma.

Millist muusikat teile kuulata meeldib ja kes on teie lemmikud?
No kindlasti džäss ja Glenn Miller. Koolipõlvest on meeles, et kui tuli Leningradi diksiländi ansmbli esituses midagi tuli, olin kõrvupidi raadio küljes.  Heliloojatest Bach, Vivaldi, Eino Eller, Erkki Sven Tüür. Kindlasti Louis Armstrong, Tom Jones, Bonnie Tyler… Eesti estraadilt vanadest tegijatest Silvi Vrait, Anne Veski, Jaak Joala, Ivo Linna, Boris Lehtlaan, noorematest Birgit Varjun ja neid on kindlasti veel…

Millist raadiojaama te meelsasti kuulate?
Kuna nüüdseks on mõne aastaga kogunenud ca 120 erinevat esinemiskohta üle Eesti, siis mängib autos Elmar. Ega ma muul ajal raadiot kuulagi.

Millised telesaated kuuluvad lemmikute hulka ning milliseid saateid te mitte kunagi ei vaata?
Püüan ikka vaadata Foorumit, Vabriigi kodanikke, Osooni, Vladislav Koržetsi kalamehe saateid, Reporterit, Õnne13, C.S.I kriminaliste, Top Gear´i. Kunagi ei vaata mingeid Mehhiko või tont teab mis maa imalaid seebikaid.

Kas raamatuid ja lugeda armastate, milline on raamatutest ja kirjanikest lemmik?
Raamatuid lugesin vanasti kohutavalt palju, aga viimastel aastatel on huvi miskipärast kadunud. Lemmikkirjanik on Hermann Hesse ning tema „Stepihunt” ja „Klaaspärlimäng”. Veel meenub 70-ndatel loetud kogumik Norra novell, mis sügava mulje jättis.

Mida arvate selgeltnägijatest, ravitsejatest ja teistest taolistest tegijatest ning ehk on teil sel teemal mõni lõbus
lugu pajatada?
Ega need tegelased ju päris blufivennad kõik ka ei ole, kuigi neid nende hulgas on kindlasti ja mitte vähe. Tõele au andes olen isegi üht-teist ette näinud ja tunnetanud. Seepärast arvan, et igal inimesel on mingid sellised võimed olemas, oleneb muidugi sellest, kui palju ta ise neid märgata ja äratada oskab. Lõbusat lugu meelde ei tule… aga ise ma nägin ja hoiatasin küll ette ühe konkreetse asja toimumise eest, mis igasuguse loogika kohaselt toimuma poleks pidanud, aga juhtus see siiski ja kuigi mind kuulda ei võetud, lõppes kõik õnneks suhteliselt hästi.

Kuidas teile meeldib see, et härra Ilves tagasi meie Eesti Vabariigi presidendiks valiti?
Nojah… igas asjas annab ju kokku leppida. Eks ta rohkem ikka ameeriklane ole ja pehmelt öeldes kõrkust on selles mehes ehk liiga palju. Aga ega ju keegi Toompealt alla küsima tule, et keda tahate presidendiks.

Mida ütleksite meie riigivõimudele edasi, mida nad võiksid meie rahva heaks teha?
Kui laiemalt asjale vaadata, siis poleks ju ette heita midagi – masust tulime välja ja nagu Marju Lauristin tabavalt ütles: eestlaste kannatlikkus on meie trump ja needus. Aga kurb on, et inimest ei nähta. Eestlane on kõikvõimalike SKT tõusunumbrite ja tööpuuduse vähenemisprotsentide rägas üsnagi üksi jäetud. Siit tuleks alustada ja edasi minna.