“Huvi muusika on olnud tegelikult mul maast-madalast. Laulmisega põhjalikumalt puutusin kokku Tartu Poistekooris. Ligi seitsme aasta jooksul, mil ma seal teist sopranit laulsin, sai esinetud kõikvõimalikel laulupidudel, kontsertidel, võistlustel jne jne,” räägib Võsalaulul osalenud Andres Niinemäe Gossip.ee-le.

Andres Niinemäe, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Sünnipäev saabub peagi – 28. oktoobril. Sünnikoduks on ülikoolilinn Tartu. Kuigi olen elanud pikemat või lühemat aega ka Võrus, Viljandis ja Tallinnas, olen lõpuks ennast praeguseks sisse seadnud külmalinnas Jõgeval.

Teie perekond ja lapsed?
Nagu tänapäeval kombeks, olen ka mina vabaabielus. Perekonda kuuluvad ka lapsed: Angeliisa ja Kevin. Ehk siis, kui videot meelde tuletate, oli Angeliisa see, kes enne video muusikaosa võsapetsi käest noris, et “noh, millal telekasse siis saame” ja Kevin see, kellega video lõpus lumesõda teeme.

Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Lapsepõlv möödus mul niiöelda raudses ajas. Ehk siis, kui oli veel sügav nõukaaeg. No ja ega siis neid unistusi kellekski saada toona just väga palju ei olnudki. Nagu poistel alati – kui mööda kihutas tuletõrjeauto, tahtsid kõik saada tuletõrjujateks. Kui aga rongi või bussiga kuhugile sõideti, sooviti saada tulevikus selle juhiks. Siiski-siiski, lapsepõlvekodu Tartu asus mul aga suure sõjaväelennuvälja ääres ning seega rändasid unistused lapsepõlves vägagi sageli just aerodroomile.

Kui pikalt on kestnud teie huvi muusika vastu?
Huvi muusika on olnud tegelikult mul maast-madalast. Laulmisega põhjalikumalt puutusin kokku Tartu Poistekooris. Ligi seitsme aasta jooksul, mil ma seal teist sopranit laulsin, sai esinetud kõikvõimalikel laulupidudel, kontsertidel, võistlustel jne jne. Mul on head mälestused sellest ajast, kuna lisaks kõvale tööle oli oma osa ka reisidel. Toona ju veel ei pääsenud naljalt keegi raudest eesriidest (enne 1990 aastaid) läbi sellistesse maadesse nagu Soome, Saksamaa, Iirimaa jne. Sellest vägagi kõva tasemega koorist on sirgunud ka näiteks Rumal Noorkuu liikmed.

Otse loomulikult kaasnes laulmisega ka pillimäng. Nii viis ema mind väikesena käekõrval Tartu I Muusikakooli, kus õppisin sellist pilli nagu klarnet.

Laulmisest ja esinemisest ei pääsenud ma ka koolis, kus siis entusiastlikud muusikaõpetajad mind kõikvõimalikele aktustele ja võistlustele esinema panid. Ega ma nüüd väga tahtnud seda ja püüdsin igal võimalikul juhul ära viilida, aga ometigi sai nii mõnigi esikoht just sealsetel konkursidel välja lauldud.

Miks otsustasite kandideerida “Võsalaulu” konkursil?
Ma arvan, et rahvas vajab sellist laulukonkurssi. Samamoodi vajab sellist võistlust esinejaskond. No milleks minna kuhugile superstaari saatesse – kakelda, saada sõimata ja mõnitada ning teha tont teab mida, et pääseda edasi? Milleks? Tee hoopis ise korralik laul nii nagu oskad ja vähemalt 300 000 inimest näeb seda ja annab oma ausa arvamuse. Pooled “Võsalaulus” osalejad ju ei teadnud oma loo teles avaldamise ajal isegi seda, mis on auhindadeks.

Kuidas ja millal sai alguse mõte võtta osa “Võsalaulust” lauluga “Lähme kelgumäele” ning kuidas see sündis?
Laul tekkis nagu heale laulule ikka omaselt – täiesti ootamatult ning iseenesest. Nimelt kohas, kus filmiti ka video (Kassinurme mäed Jõgevamaal), käisime koos töökaaslaste ning nende peredega pidevalt kelgutamas ja talvepiknikku pidamas. Möllasime seal pimedani välja – kelgutasime, trallisime lumes. Kui külm hakkas, jõime kuuma teed ning nosisime saiakesi. Vot ja ühest sellest mõnusast päevast tekkis selline energia, mis lõigi laulu.

Kui veel mäel olime, hakkas meloodia kummitama ja kui koju jõudsime, olid sõnad ka juba välja mõeldud. Õhtuks oli arvutis fono tehtud ning lugu sisse laulud. Kuidagi sujus kõik iseenesest.

Miks just see laul ja sellele konkursile?
No tegelikult on ju Võsareporter selline saade, mis kajastab erinevaid ühiskondlikke intriige. Ja nii saatest saatesse ja aastast aastasse. Aga sellest, et lihtsalt rõõmu tunda ja positiivsust veidi sellesse pooltundi tuua, oli see “Lähme Kelgumäele” lugu ju täpselt sobiv. Selle asemel, et naabriga kakkuda, võtke oma lapsed ja kaasad ning tehke midagi, mis kosutab hinge ja keha. Eks võibolla sellise alatooniga saigi see lugu just Võsalaulu saadetud.

Rääkige lähemalt laulule video tegemisest, seal käib trall lumes ning kas need on teie enda lapsed kes kaasa tegid videos?
Kuigi meie lugu läks avalauluna eetrisse, ei salvestatud see sugugi esimesena. Kui saate toimetaja Jaan Toomingas ühel kaunil talvepäeval helistas, et teeme sellele heale laulule nüüd video ka ära, paukus parasjagu õues pea kolmekümnekraadine pakane. Kartuses, et me kõik kelguloo salvestamise ajal kringliks külmume, lükkasime filmimist lõpuks kolm korda edasi. Ja siis saabus vähe soojem ilmastik, temperatuuri oli “vaid” miinus seitse kraadi ning saate tiim asuski Jõgeva poole teele.

Laulu video esimese poolega ei tekkinud üldse raskusi ja probleeme. Midagi ei pidanud ka kunstlikult esitlema, kuna samasugune trall ja jooksmine käib meil kodus ka. Lapsed tundsid ennast vabalt ja ega kaamerameeski end tagasi hoidnud, et kõik mõnus ka linti saada.

Seevastu kelgumäele jõudnud, hakkasid hädad peale. Sellel aastal oli ju tohutult paksu lumega talv. Nii osutus juba see 50 meetri läbimine, et autodest mäeni jõuda, parajaks katsumuseks. Seda enam veel kaameramehele, kes kõike eemalt tahtis filmida ja pidi iga sammuga lume sisse ära uppuma.

Kui pooled lumekaadrid tehtud, lõdises mokassiinidega kelgumäele astunud Peeter Võsa külmast juba niimoodi, et kui intervjuu salvestatud, pages ta kelgumäe parklasse sooja autosse. Sinna läksid talle riburada pidi järele kõik plikad, kes siis varbaid soojendades üheskoos tulevase riigikogulasega oma poliitilisi- ja maailmavaateid jagasid.

Igatahes kelgutatud ja möllatud sai tollel päeval viimse võhmani. Kui ma mõne päeva pärast oma naisperele entusiastlikult kelgutamisettepaneku tegin, urises seevastu aga igaüks omas nurgas.

Kuidas läks Mustlas “Võsalaulu” üritus, meenutage tähtsamat sealt kontserdilt?
Mulle tohutult avaldab muljet selle aasta võsalaulus osalejate üksmeel ja koostöö. Mustla kontsert toimus ka just tänu sellele, et me otsustasime kõik ühiselt koos seda teostada. Hästi sujuv meeskonnatöö on olnud alati edu alus ja see kord ei olnud erand.

Suhtleme iga päev omavahel ning mõte konkreetselt kontserdiks tekkis suve alguses. Eks loomulikult oli erinevatel teemadel vaidlusi ka, aga lõpuks otsustasime ühiselt esimese kontserdi teha Tiia Padu kodukohas – Mustla laululaval. Siiski nagu igas meepotis on tilk tõrva, nii ka meil – ei olnud näiteks kontserdist kuidagimoodi huvitatud “VõsaReporter” ise.

Üritus ise möödus aga nagu valatult! Kulges see meil kronoloogiliselt – õhtut alustas Stevie – „Võõõsa lauluga“ ning programmi lõpetas laulukonkursi võitnud Margus „Jaaniöö neiuga“.

Ise plaanisin üles astuda kahe lauluga – “Lähme kelgumäele” ja “Petetud
lootus”. Kui mõlemad laulud olid mõnuga ära lauldud, läks aga ootamatult uuesti kelgumäe lugu kordusesse ja Mustlas kokkutulnud pealtvaatajad soojenesid selle käigus kohe silmnähtavalt! Kõik hüüdsid loo keskel olevaid “Jeeee…”-sid kaasa ning kogu seda mürglit oli kuulda vist väga väga kaugele…

Mõnusaid hetki oli palju. Kõigepealt soe ja kaasaelav publik. Siis jäi mulle eriliselt meelde näiteks järgnev. Istusime koos teiste esinejatega mõnusalt laululava sees olevas ruumis. Samal ajal esines laval Dj Footon, ehk Mart Aomets. Kui muidu suutis publik ennast kuidagigi vaos hoida, siis hittlugu „Mis tegi haiget“ päädis sellega, et läbi paksude lavaseinte ei olnud kuulda enam mitte Mardi häält, vaid laste ja meeste mitmehäälset koori, kes südantlõhestavalt loo refrääni valjult kaasa laulsid. Uskuge, see kuuldu oleks ka kõige kalgima koduperenaise südame murdnud… :)

Ja nagu heale peole tüüpiline, ei suutnud keegi kuidagi leppida, kui pidu juhtinud DJ peale keskööd lõppenud peo ära lõpetas ja pillid kotti pakkis. Rahvast täis lava lihtsalt soovis veel ja veel ja veel kuumaks muutunud pidu nautida.

Kindlasti ei jää Mustlas toimunud avapidu meil mitte teps viimaseks ja praegu tasapisi kõikide võsalaululistega uurimegi võimalusi veel võimsalt kontserte anda.

Kas olete mõelnud ka plaadi tegemise peale, et päris aktiivselt muusikaga tegelema hakata?
Ikka on see mõte peas mõlkunud jah, kuid ma arvan, et minu lugudega plaat ei oleks niivõrd müügihitt, kuivõrd hea just livelt esinedes.

Samas ei ole ma püüdnud lugusid teha vaid enesekeskselt. Juba pikka aega olen vaikselt otsinud sellist energilist ja julget noortegruppi, kellega koostöös sünniks midagi Vanilla Ninja või A-Teens taolist. Üks asi ongi see, et kusagil stuudio vaikuses laule laulda ning siis uhkelt plaat müüki panna; teine – raskem kuid põnevam hoopis see, kui harjutada ja tehagi täispikk haarav lavashow.

Huvialad?
Jah, üks huviala ongi muusika. Seda juba maast madalast peale. Lisaks laulmisele teen ka muusikat ning see pisik haaras mind ka juba ammu – põhikoolis. Sellest ajast saadik olen ma arvutiinimene olnud ning ladunud noote ritta kõikvõimalike programmide ja tarkvaradega.

Tüüpilise mehena ei saa ma mainimata jätta ka selliseid huvialasid nagu motosport, tehnika ja reisimine. Kuigi sellel suvel pole veel Nuustakulegi jõudnud, rääkimata kaugematest kohtadest.

Kindlasti üheks põhilisemaks huviks on mul hoopis köögis kokkamine. Reeglina istub naispere õhtuti mõnusasti teleri ees samal ajal, kui ma köögis potte ja panne valitsen. Erilisel kohal on muidugi magustoidud. Näiteks tütre vaieldamatuks lemmikuks on jogurti-küpsise magusroog ning isetehtud pähklitega shokolaadikommid on parimad nautimaks õhtuseid romantilisi hetki…

Milliseid ameteid olete pidanud ning mis tööd praegu teete?
Praegune töö hõlmab avalikkust ja konkreetselt olen ma Pereportaal.EU toimetaja-projektijuht. Lisaks juurde ka erinevate spordi- ja pereürituste korraldamine. Näiteks Jõgeva Tervisepäevad, Jõgeva Sügisjooks lastele jne.

Päris hunt kriimsilma kombel ma üheksat ametit tegelikult pidanud ei ole. Tööstusjuhtimise eriala lõpetanuna olen ma küll töötanud energiavaldkonnas alates paigaldamisest kuni suure energokompleksi pealikuni välja, kuid nagu tavatsetakse öelda – inimene jõuab ikka kunagi sinna, kus on tema koht ja soov. Just tööd meedias tahaks väga põhjalikult edasi arendada.

Millist muusikat kuulate, kes on teie lemmikud?
Ühe lausega küsimusele vastates – kuulan kõike eestimaist! Eestis on piisavalt väga hea muusikaga viljelevaid bände ja artiste. Samas, muusikaga tegeledes olen ma kohanud ka niisugust muusikat, mis oleks absoluutsed hitid igas raadiojaamas, kuid neid ei mängita kusagil avalikult. Just seetõttu, et esinejad ei ole nii kõrgete visioonide ja ootustega, et iga raadio ukse taga koputada ning paluda oma lugusid mängida.

Millist raadiojaama enim kuulate?
Miskipärast on nii kujunenud, et raadiot kuulan ma vaid autoga sõites. Lihtsalt muul hetkel pole aega. Millist neist enim? SkyPlussi tema väga kihvti hommikuprogrammi pärast ja Elmarit tema hästi positiivse suhtumise pärast oma kuulajatesse.

Millised saated on teleekraanilt lemmikud ning milliseid saateid te kunagi ei vaata?
Teate, Eesti telekanalid on ootamatult kõvale tasemele jõudnud. Tehakse väga sisukaid saateid ning vaatamist on küllaga. Lisaks iga eestlase tüüpilisele õhtusele televaatamisele (TV3 Seitsmesed uudised, peale seda Reporter) jään ma vaatama selliseid saateid-seriaale nagu Kättemaksukontor, Pilvede all, Kelgukoerad, Kodutunne, Saladused, Ärapanija ja loomulikult Maire Aunaste “Mida teie arvate?”. Selle viimase sketšid on lihtsalt nii rabavalt tõetruud, et seda ei saa kohe vaatamata jätta.

Mida ma ei vaata? Hmm… Võõramaiseid seepe ja seriaale. Neid, mis aastast aastasse jooksevad ja kui sada osa vaatamata jätad, ei kaota midagi.

Lisaks aga Eesti kanalitele meeldib mulle vaadata ka Discoverit. Lastega vaatame koos Simpsoneid ning sageli korraldame kinoõhtuid dvd-popcorni ja koolaga.

Keda näeksite meelsamini Eesti Vabariigis uue presidendina kas Ilvest jätkuvalt või Indrek Tarandit?
Tunnistas ausalt – olen poliitikakauge inimene. Ma ei kuulu ühtegi parteisse ega erakonda. Kuigi igapäevaselt pressis ja ise uudiseid toimetades tean küllalt hästi, mis Eestis toimub.

Konkreetselt nüüd presidentlusest. Sageli piirdub meie arvamus riigi esijuhtidest vaid sellega, mida näeme teles või loeme lehest. Mul on olnud aga au suhelda siin selle aasta jooksul mitmel korral Evelin Ilvesega. Olen siiralt üllatunud, et tegemist ei olegi külma ja kalgi inimesega, vaid hoopis naiseliku naisega, kellega saab rahulikult ja vabalt suhelda. Kusjuures vestlusest areneb dialoog, mitte monoloog, nagu esmapilgul võiks oletada. Olen õppinud nendest hetkedest just seda, et ka president ning tema proua on inimesed. Inimesed meie ümbert ja hulgast. Lisaks mõnedele privileegidele piirab neid aga seevastu veel suurem hulk kohustusi ja ausalt öeldes on mul väike aukartus selle ees, mida need inimesed peavad kandma ja kui paljust loobuma.

Kes aga saab või jätkab nüüd augustis presidendina, temalt ma sooviks rohkem pühendumist Eestis perepoliitikale. Kuigi esmapilgul võiks küsida, et kuidas saab riik sekkuda lastesse ja peredesse, siis tegelikult saab seda teha küll. Liiga lihtsalt hakatakse tänapäeval koos elama, lahku minnakse sageli täiesti mõttetute probleemide tõttu, tohutu suur hulk lapsi elab vaid ühe vanemaga või siis kasuisaga(emaga) jne jne. Usun, et siinkohal saaks oskusliku perepoliitika korral nii mõndagi ära teha. Olen ise tütre saatuse tahtel paarikuisena üksi üles kasvatanud ja seega veidi näinud, mis võiks olla parem ja teist moodi.

Mida arvate horoskoopidest ja kes ise olete tähtkujult?
Reeglina ma ho
roskoope ei loe, kui nad mul just nina alla ei satu. Päevalehtede päevahoroskoobid on minu jaoks nagu kuulutused – tõmbad silmadega üle ja järgmisel hetkel oled unustanud.

Ise olen ma aga Draakoni aastal sündinud Skorpion. Ammendamatu energia ja põhjalikkus on mu märksõnad. Võin omadest kogemustest öelda, et skorpioni jaoks ei ole miski tegemist väärt, kui see ei oleks väljakutse ja esmapilgul võimatuna näiv. Selle võiks lihtsalt seletada näiteks jonnimisega. Nii ei aja skorpion niisama jonni. Ta lihtsalt jonnib kuni saab. Ja kui läbi ime saabki lõpuks, jonnib ta veel kõvemini kui enne… Ehk siis maakeeli tõlgituna on see nii, et skorpion püüab asju teha suurelt ja võimsalt. Kui see õnnestub, soovib ta asju korrata ja veelgi suurejoonelisemalt.

Võiks ju öelda, et draakoni ja skorpioni sündroom kakleks ja vaidleks igal võimalusel. Kuid nii see ometi ei ole, sest esmapilgul ka kõige kurjema ja tuldpurskavaima draakoni sees peidus hoopis õrnust ja hellust vajav süda.

Mida arvate ravitsejatest, ennustajatest, tervendajatest. Kas on endal olnud ka nendega mõni kokkupuude, mida meenutada tasuks ning keda peate kõvemaks sentsitiiviks Eestis?
See teema ei ole tegelikult üldse selline tore. Kuigi me vaatame öösel taevasse ja näeme seal selgelt vaid kuud ning tähti ja kõik on justkui füüsikaliselt põhjendatav, teab meist igaüks, et meie kõrval on paratamatult ka jõudusid, mida me seletada ei oska.

Eks meis igaühes on veidi neid jõudusid ning kes seda kasutada oskavad, neid me nimetamegi ennustajateks ja ravitsejateks. Samas olete asja kunagi mõelnud niipidi, et justnimelt need ennustajad mitte ei ütle asju ette, vaid nad muudavadki inimese elusaatust selliselt, nagu ütlevad. Või siis teise sõnastusega: inimesed elavad alateadlikult nii, nagu neile “ennustati”.

Seega ma arvan asjast niimoodi, et ei tasu ennast nende asjadega siduda – olgem need kes me oleme ja elagem nii, nagu oskame ning suudame.

Kuidas on teil suhe raamatutega?
Oi, see on hea teema! Olen äärmiselt raamatulembeline ning pea igal võimalusel, kui suuremast raamatupoest saab mööda minna, püüan ka sealt läbi astuda. Loomulikult mitte selleks, et sealt tühjade kätega tagasi tulla. Usun, et nii mõnelgi teisel raamatuhuvilisel on sama probleem mis minul – raamatud on nõksa kallid ning nende lugemiseks ei ole lihtsalt sellist vaba aega. Romaanid ei olegi päris mu kõige esimene valik, pigem kaldub see sinna ajaloo ja psühholoogia kanti.

Viimase poolaasta käigus on mul siiski nii palju vaba aega olnud, et läbi lugeda Heljo Mänd “Pilgu puudutus”, “Kaevame vanaema üles” Mans Gahrtoni loomingust; “Urmas Ott. Teletähe lugu”, Anne Veesaar – Elus, see on kõige tähtsam”. Hetkel on pooleli 700 leheküljeline Margus Laidre “Dorpat 1558-1708” ajalooraamat. Ma ei tea küll miks, kuid mind huvitavad ajaloolised faktide ja jutustustega raamatud. Eriliselt veel Tartu ajaloost. No kas teie teadsite, et näiteks 1696 aasta suure näljahäda ajal tungisid nälginud linnud, rebased ja jänesed inimestele kallale, et ivagi süüa saada…

Peagi saabub kooliaasta ja koolilastele antakse ette kohustuslik kirjandus. Nii võib meie peres sageli kohata vaatepilti, kus vanemad diivanil lösutades just seda kohustuslikku kirjandust mõnuga loevad samal ajal, kui seda lugema pidavad koolijütsid üksteist toas taga ajavad.

Tulevikuplaanid?
Tõttöeldes avastasin ma mõned päevad tagasi, et kõik minu unistused ongi enamjaolt nüüdseks täitunud. No aga kuna eestlane on selline mõnusalt kihvt tegelane, et peale soovide täitumist tekib veel mustmiljon järgmist soovi, olen ambitsioonide kütkeisse langenud minagi.

Rohkem tahakski kanda kinnitada meedias. On selleks siis kas avalikud suhted; vaadatav, kuulatav või kirjutav meedia, see on veel lahtine. Aga töö käib ja mis sellest kõigest välja kukub, eks seda veel näeb.

Mida põnevat toob teile veel augusti lõpp?
Ma pole sellel suvel veel grammigi puhata saanud. Kogu aeg on kuhugile jooksmist, mustmiljon asja ajavad üksteist taga või siis mina neid. No või nemad mind…

Seega kulgeb ka sügise poole jõudev suvi töiselt ning asjatades. Vähem kui kuu pärast on näiteks Jõgeva Sügisjooks 2011 lastele, mis on südamest mõnus ja lahe üritus, aga korraldamine parajalt töömahukas.