“Huvitav küll, aga mäletan just seda, et tahtsin kirjanikuks saada. Hiljem rohkem ajakirjanikuks, tundus kuidagi realistlikum. Imelikul kombel olengi mõlemaks saanud,” räägib kirjamees Contra, kodanikunimega Margus Konnula Gossip.ee-le. Elus mitmeid ameteid pidanud mees meenutab, et on isegi Andrus Värniku õpetaja olnud ning et toona läks Värniks pätiks kätte ära.

Margus Konnula, teie sünnipäev ja sünnikodu?
22. märts 1974 Urvastes.

Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Huvitav küll, aga mäletan just seda, et tahtsin kirjanikuks saada. Hiljem rohkem ajakirjanikuks, tundus kuidagi realistlikum. Imelikul kombel olengi mõlemaks saanud.

Kui kaua ja miks kannate Contra nime?
See tuli Konnula nimest ja sellega kombineerimisest, aste-astmelt jõudsin selle nimeni, esimesed luuletused klassi ajalehes ilmusid Connorsi nime all (Jimmy Connors, kuulus tennisist). Et aga Connors ei osutunud igale mehele jõukohaseks välja hääldada, tuli sarnaseid nimesid kümneid ja Contra ma valisin lõpuks sellest hulgast ise endale välja. Vähemalt ma ise usun, et valisin.

Kui ETV- s oli “Erisaade”, siis seal oli ka selline laulu rubriik, kus tuntud lauljad esitasid omi hitte teie kirjutatud tekstidele, kuidas selline humoorikas ettevõtmine sündis ning ehk meenutate ka põnevamaid hetki lauljatega, kui neil tuli oma laule teie kirjutatud sõnadega esitada?
Eks alguses ma lugesin lihtsalt oma luuletust mingil päevateemal, aga see ei toiminud piisavalt hästi ja teine Erisaate hooaeg võetigi bändid appi. See tegi mu töö keerulisemaks, sõnade lauludega sünkrooni ajamine pole mu kõige tugevam külg, samas võib öelda, et sain sellel alal kõva koolituse Erisaate kaudu. Lihtsalt läbi praktika, jälgides kitsaskohti, millega lauljad mu tekstide puhul maadlesid.

Meenub Mait Maltis, kes oskas just Erisaate salvestuse hommikuks külmetuse hankida, lisaks ta tunnistas, et hommikune laulmine talle ei sobi. Et ta oli ka enda suhtes üsna nõudlik, katsetasime päris pikalt, enne kui ta rahule jäi enda häälega.

Väga suur elamus oli ansambel Raisk, kelle leidsime kord viimases hädas, ma ei olnud neist varem midagi kuulnud, aga nad said kindlasti üheks mu lemmikuks. Mehed, kes julgevad kõiki laule laulda, sest nad esinevad tavaliselt maskides.

Superstaar Anne Veski esitas saates “Jätke palgad kärpimata”, mis on “Jätke võtmed väljapoole” muusika taustale tehtud, kuidas Anne Veski selle ettepaneku vastu võttis?
Anne Veski oli tõesti üks elamusi Erisaate esinejate hulgas. Ta paistis hästi tõsine inimene, mis lausa hämmastas. Aga kui ta oli laulu linti saanud ja hakkasime pilti juurde tegema, oli ta naksti hästi mõnus ja avatud, ta lihtsalt oli enne nii keskendunud. Sain aru, miks ta on superstaar, ta lihtsalt võtab sõna parimas mõttes tõsiselt seda, mida ta läheb rahvale pakkuma.

Olen ka tagasisidet kuulnud, et inimene, kes kuulis seda „Jätke palgad kärpimata“ laulu pooljuhuslikult, ei saanudki jupp aega aru, et tegemist ei ole tema kuulsa lauluga võtmetest. Nii kindlameelselt oli laul esitatud. Tõsi, ka teksti pean ma üsna õnnestunuks, mida ei saa kaugeltki kõigi Erisaate tekstide kohta öelda. Igal nädalal ei õnnestunud hitt, pole parata.

See kiitus ei olnud nüüd selle pärast, et Hillar on suur Anne fänn, vaid täpselt nii see oligi. Ka Ivo Linna tegi Erisaates väga meeldejääva etteaste.

Kas mõni laulja ütles ka kindlalt “ei” seal rubriigis esinemise osas, kui oli keegi, siis kes?
Neid vist oli päris palju, kellega ei saanud arvestada. Põnevamad olid need, kes alguses olid nõus, aga teksti nähes loobusid. Airi Ojamets ei tahtnud Viisitamme kantrit laulda seepärast, et oli just hiljuti Viisitammedele esinenud ja eks siis tundus, et teinekord ei saaks neile otsa vaadata, kui sellist laulu esitab. Kui Viisitamm meie saates käis, ta küll muheles, et tore laul oli see Viisitamme kantri, mida lõpuks esitas meil Jaan Pehk.

Uno Loop oli ka esialgu nõus, aga jääb mulje, et ta arvas, et saab mõnda enda kuulsat hitti originaalis laulda. Mul on nüüd hiljem see tekst silma jäänud, oli tegelikult küllalt räige, sellest, kuidas Tarm Mänd oravatega ehk teadagi mis parteiga tiiba ripsutab. (ma olen Tarmo Mänd ja mul meeldib kohev händ ja …)

Teie haridus?
Antsla Keskkooli lõpetasin, haridusastmeks märgin tavaliselt „alustamata kõrgem“.

Milliseid ameteid olete senise elu jooksul pidanud ning millist ametit praegu peate?
Praegu olen vabakutseline kirjanik ja muidumees. Ametlikult OÜ Väike-Tarvastu juhatuse liige. See on meil perefirma. Olen olnud Urvaste postiljon ja ka sidejaoskonna juhataja. Inglise keele õpetaja, mis on rohkem nali, aga tegelikult ma seal siiski olin, sest hädasti oli kooliaasta viimaseks kuuks kedagi vaja. Minu kõige kuulsam õpilane oli ilmselt Andrus Värnik, kes kippus Antslas pätiks kätte, aga Kuldre koolis sai temast üsna korralik inimene, ilma naljata.

Südamelt ära?
Tegelikult tahaks veel konkreetsemalt just kirjandusega tegeleda, aga elu lükkab igasuguseid asju pidevalt vahele. Samas ei või teada, kui tegeleks ainult kirjandusega, võib-olla jääks leem siis hoopis lahjemaks, kui niiviisi, teiste asjade vahelt aega näpates. Kirjanikul peaks ikka millestki puudust olema, et ta säde saaks lõkkele lüüa. Toidupuudus ei ole kuigi tõenäoline, siis on ka ajapuudus abiks.

Perekond ja lapsed?
Naine ja kaks poega, Herbert ja Verner. Verner läheb sel aastal esimesse klassi, Herbert juba 4. klassi.

Põnevamad seigad senisest elust?
See on küsimus, mis tahab vastuseks lausa elulooraamatut, kuigi õnneks on minu elukäik mõnevõrra igavam paljudest. Vist. Ma ei tea, pole eriti suur elulooraamatute lugeja. Samas Maalehes loen huviga neid pikki intervjuusid, kust saan nii mõnestki elust väga hea ülevaate.
Põnev on mõelda oma elu seikade peale hoopis selles võtmes, et mis oleks olnud kui oleks tookord teistpidi teinud või asjad lihtsalt teises suunas kulgenud. Kui ma ei oleks tol päeval sinna läinud, mitte viitsinud … Mis minust oleks saanud, kui ma oleks tõesti 1994. aastal Tallinna tööle läinud. Õnneks ma eriti tõsiselt seda missiooni ei võtnud, kui Nukuteatrisse lavatööliseks ei saanud, ei otsinud mingit teist varianti ka. Varsti pakutigi postiljoni ametit …

Teine suur oleks – kui Vahur Kersna ei oleks minu postiringist saadet teinud. Vahur on ise veendunud, et ka ilma selle saateta oleks ma kuulsaks saanud. No eks ma kirjandusringkondades olin üsna teada mees selleks ajaks, aga laiemalt mitte …

Millist muusikat ise kuulate ning kes on teie lemmikud muusikas?
Punki, rokki, folki, aga tegelikult sellega ei piirdu. Džäss läheb vahepeal täitsa peale, vabalt ka kõige lihtsam popmuusika. Suur asi on minu jaoks, kui ma ka sõnadest aru saan ja need mulle midagi pakuvad. Jaan Tätte laulud meeldivad, aga räpparid on ka sama suurepärased luuletajad kui … mina. Räpipunti Öökülm kuulan mõnuga (tegime ka koos ühe laulu) ja nendelt on pärit ka minumeelest üks parimaid armastuslaule „Säde“. Võin seda mit korda järjest kuulata. Lihtsalt.

Millist raadiojaama enim kuulate?
Olen laisk kruttija, püsin ikka Vikerraadio laine peal, k
uigi mulle meeldib ka väga Raadio 2. Elmari raadioga sai kunagi mängitud sellist mängu, et püüdsime enne iga lugu ära arvata, kes järgmist laulu esitab. Minu mäletamist mööda oli pärast 6-tunnist raadiokuulamist seis 6:6. Rohkem kui korra ei ole seda mängu tegelikult mänginud ka.

Milliseid saateid telerist vaatate ning milliseid saateid ei vaata kunagi?
Sporti vaatan esmajärjekorras, kui pean Eesti jalgpallikoondise ametliku valikmängu maha magama, on see minu jaoks ikka suur õnnetus. Jalgpalli MM ja EM mõjutavad elurütmi üsna selgelt. Muidu on teleri vaatamine ikka juhuse küsimus, aga pigem vaatan ETV-d. Siiski on kõigist kanalinuppudest armsaim see, mis kõik kanalid välja lülitab.

Kes võiks olla tulevane Eesti Vabariigi president ja miks just tema?
President on küll esinduslik amet, aga kas ta eneseteostuse mõttes kõige parem on. Selleks peaks olema poliitik, kellel suuremad ambitsioonid välja elatud, et taandumine esindusisikuks oleks sobiv.

Samas ta peaks suutma ühiskonna sõlmküsimustes sõna võtta, suunda näidata, olla eeskujuks. Lepitama tülitsevaid poliitikuid, olla vahekohtunikukski. Näiteks Sulev Valner esindab hea presidendi kuvandit, aga samas ma loodan, et ta ei igatse selle ameti järele.
Kirjutasin lasteraamatu „Presidendi suur saladus“ just selle põhimõttega, et näidata, et presidendiamet ei ole mingi superägeamet.

Kuidas suhtute selgeltnägijatesse, ravitsejatesse ja ennustajatesse ning ehk on ka endal mõni huvitav seik selles osas pajatada?
Ma eriti ei jälgi nende tegevust, seega on raske ka midagi hukka mõista. Tegelikult olen kogenud ka hämmastavat unenäoseletuse täppiminekut. Nägin kord unes umbes 70 krooni eest peenraha, kõlisevaid sente. Mulle öeldi järgmine päev, kui kõnelesin sellest, et peenraha unes nägemine tähendab pahandust. Samal päeval postiringil jäin kartulivõtu lõpetusele napsi võtma, päev lõppes sellega, et sain Urvaste koolmajas trepil joostes jalavigastuse, mis tegi mu kuuks ajaks üsna töövõimetuks ja järgmistel päevadel selgus, et sain ka süüdistuse nagu ei oleks ma tol õhtul ühele mutikesele pensioni kätte andud, vaid hoopis ise allkirja andnud. Sellest süüdistusest sain ma pikapeale lahti, sest ma ei olnud tõesti pensionilehele pensionäri eest allkirja andnud, aga jõhkrat survet ja närvikulu oli enne seda palju. Tegu oli ilmse väljapressimisega.

Kes olete tähtkujult ning kas horoskoope usute?
Jäär. Horoskoobid on tore meelelahutus, eriti tagantjärgi vaadates, et mis ja kuidas täppi on läinud. Mangi horoskoopi ikka püüan terve aasta alles hoida, siis on lõbus – ja kes teab ehk kasulikki – aastat analüüsida selle kaudu.

Olete küll luuletaja, aga kas teiste kirjutatud romaane ka lugeda meeldib, kes on teie lemmikkirjanikud?
Loen ikka romaane ka, viimati lõpetasin Ray Bradbury „451 Fahrenheiti“, mis on väga mõjus teos. Praegu alustasin Günther Grassi „Kammeljaga“, mis ilmselt kavatseb läbi toidutegemise näidata naisküsimuse sh feminismi arengut läbi aegade. Aga näis, see on paks raamat ja puha veel ees.

Üks teoseid, mille juurde kindlasti veel tagasi pöördun, on Baturini „Karu süda“. Seal on lihtsalt seiklust, aga olulisem osa on eluterve, looduslähedane elufilosoofia ja täiesti pöörane keelekasutus, romaan nagu luule.

Kui palju teil endal luulekogusid on ilmunud ning millal on oodata uut luulekogumikku või raamatut?
Raske on täpset luulekogude arvu üteldagi, mõned on ilmunud teistega koos, üle 15 luuleraamatu peaks julgesti olema. Praegu on päris palju selleks tehtud, et aasta lõpuks tuleks üks mõistlikult priske luuleraamat, kuhu koondan mängulisemad luuletused. Eraldi raamatu saavad tulevikus veel spordiluuletused, päevakajalised luuletused, lasteluule, laulutekstid, ehk eraldi ka võrukeelne luuleraamat. Kindlasti ka Eestimaa kohanimedest tehtud luuletused, mis lausa eraldi žanrina tundub. Aga tavaluuletustest tahaks kõigepealt ühe hea kogu teha. Või kaks, varsti võtan kätte ja vaatan, kui palju sellel mahtu tuleks. Eriti praegu uusi luuletusi ei kirjutagi, enne kui vanad eest ära saavad. Aga paratamatult neid ikka tuleb vahepeal. Las nad siis tulevad.

Mida põnevat toob teile suve teine pool või oleks õigem juba öelda suvelõpp?
Teise poja koolisaatmine, palju tööd, mitme projekti tegemine, elluviimine, edasiarendamine. Aapo Ilvese „Pulmatrall“ Hansahoovis, rohkem teatrit ei jõuagi vist enam sel suvel nautida. Auhinnareisi, mille Eesti mängust sain, tahaks ka augustis ära teha.

7. augustil tegin elu esimese triatloni Pühajärvel, see oli 111 km pikk – 1 km ujumist, 100 km rattasõitu ja 10 km jooksu. Võtan osa Kaika suvõülikoolist, mis võru liikumise üks iga-aastaseid tähtsündmusi. Seda on juba päris palju tegelikult…