Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Reklaam:

Näitleja ja teoloog Malle Pärn Gossip.ee-le: Olen teinud oma valikud sõltumatult sellest, missugune on üldine (eel)arvamus

“Ma ei tee eriti plaane, minu eas on iga uus päev justnagu teenimatu kingitus. Tahaks lihtsalt olla, ja nautida maailma ilu. Ja tunda rõõmu sellest, et hingan, näen, kuulen, liigun, mõtlen, olen. Nautida väheste sõprade ja rohkete tarkade raamatute seltsi,” räägib armastastud näitleja, teoloog ja kirjanik Malle Pärn Gossip.ee-le.

Malle Pärn, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Ilus kuupäev, 25. mai, eelmise sajandi keskpaiku. Mul oli kaks õde ja vend, 6-7 aastat minust vanemad, nii et ma olin tülikas põnn suuremate laste tegemisi segamas. Meil oli korter Avinurme Vallamajas, sest isa töötas valla kirjutajana. Seal mind ka ristiti, olin siis umbes kuue kuune. Kena punasest telliskivist maja, hiljem anti see hoone koolile, ka mina käisin seal oma esimese kooliveerandi. Mõnda aega elasime vahepeal ka Adrakus, kus meil oli maja oja kaldal, ja Tartus, Staadioni tänavas, seal majas oli palju lapsi, ja mõni isegi minuvanune.

Kas teil oli lapsepõlves ka mõni unistus, kelleks soovisite saada suureks saades?

Kaks eredamat mõtet on meeles. Nägin väiksena kahte balletti: “Esmeralda” ja “Tiina”, siis tahtsin saada balletitantsijaks. Siis mäletan üht päeva, enne kooliminekut, seisin kirikurõdul pingi peal püsti terve teenistuse ja vaatasin üksisilmi õpetajat. Kodus õppisin palveraamatust ära igasugu palved, ja lugesin neid. Kui minult küsiti, kelleks ma saada tahan, vastasin: “Kirikuõpetajaks.” Selle peale öeldi imestunult: “Aga sa oled ju tüdruk, kirikuõpetajad on mehed.” Mina vastasin rahulikult: “Mis siis, mul on kõva hääl.” Omamoodi nali, eks. Eks ole kummaline, et ma seda soovisin, sest ma olin ju ainult mehi kantslis näinud. Naljaga pooleks võiks öelda, et juba siis tegin oma valikud sõltumatult sellest, missugune oli üldine (eel)arvamus. Tantsida armastan siiani, kirikuõpetajat asendanud olen väga palju kordi. Ehkki mul tegelikult ei ole üldse “kõva hääl”.

Millistes koolides olete õppinud ja kus?

Esimesse klassi läksin Avinurmes, seal oli siis seitsmeklassiline kool, aga juba teisel veerandil kolisime Mustveesse, ja sealses keskkoolis käisin kolm aastat. Siis kolisime Tartusse, ma läksin 12. kooli, mille baasil loodi 8. Keskkool, mis on praegu Forseliuse Gümnaasium, kuna ta asub seal kohal, kuhu Forselius oma kooli rajas. See oli tol ajal väga hea kool. Eriti kirjanduse poolest üle linna kuulus, sest seal oli õpetaja Vello Saage. No selle kooli ma lõpetasin, enam me mujale ei kolinud, sest ehitasime Tammelinna maja.

Kaks aastat õppisin ülikoolis inglise keelt, siis lipsasin salaja Tallinna ja tegin sisseastumiseksamid lavakasse. Mind võeti vastu, probleemideta, ja sellega olin ma ülikooli ja akadeemilise filoloogia jaoks kadunud hing. Lõpetasin Panso kooli 1970. aastal. IV lend: Ulfsak, Tepandi, Vannari. Filoloogia on mu huviks siiski jäänud, olen päris palju tegelnud inglise keelega. Olen seda ka kahes koolis õpetanud, Tallinna Nõmme Gümnaasiumis ja Avinurme Keskkoolis. Loen palju kirjandust inglise keeles, Ameerikas olen käinud ja mõnda aega ka elanud päris mitu korda, mul on seal väga head sõbrad, kellega pidevalt suhtlen.

Pärast pikka koolipausi, 1991 – 1999 õppisin EELK Usuteaduse Instituudis, eestiaegse ülikooli programmi järgi, mis tänapäeval meie oludes vastab magistrikraadile teoloogias. Noh, see kool suretati nüüd välja.

1997. aastal õppisin üle poole aasta Ameerikas (Trinity Lutheran Seminary of Capital University, Columbus, Ohio) – see oli imeline aeg, elasin nagu kuninga kass, nagu öeldakse. Mind peeti üleval, mul oli tore kahetoaline korter imekaunis eramajade linnaosas, koos teleka, raadio, arvuti ja jalgrattaga. Ma kuulasin loenguid ja kogusin seminari tohutus raamatukogus materjali oma diplomitööks, mida ma nüüd tahaksin raamatuna välja anda. See on uurimus sellest, kas Jumal on Piiblis igaveseks keelanud naistele vaimuliku ameti, või on see hiljem inimeste poolt välja mõeldud. Pealkiri on “Üksnes ristitud mees”.

Pärast käisin veel Johannes Pirita ja Kalju autokoolides. Mõlemad väga head koolid. Ja sain autojuhtimise selgeks.

Millal tekkis huvi näitlejaameti vastu ning milline oli teie esimene arvestatav roll avalikkuse ees ning millal see oli?

Näitemänguga hakkasin tegelema kohe, kui Tartusse kolisime. Käisin Pioneeride Maja ja Kultuurihoone laste näiteringis, mida juhendas tollal tuntud lasteteatri juht Ly Laar, kes oli väga värvikas isiksus. Imiteerisin Imbi Valgemäed, ja esinesin mingil ülelinnalisel üritusel, kus mind “välja plaksutati”, see tähendab, pidin kordama Tomi ja Becky monoloogi “Tom Sawyerist”.

8. Keskkoolis oli oma raadiosõlm, olin seal toimetaja ja diktor, sain ka parima diktori tiitli kuulajate hääletusel. Tegime seal isegi ühe kuuldemängu Mati Undi ja Kuno Otsusega. Ülikoolis õppides mängisin ühes ingliskeelses näidendis ja natuke õppisin Vanemuise stuudios.

Mu parimaks rolliks lavaka ajal oli Olga Tšehhovi “Kolmes ões”(õpetaja Mikk Mikiveri lavastus), mängisime ainult viimase vaatuse. Sellega üllatasin ma ennastki. Usun, et Olgat pole keegi meil paremini mänginud. Seda ei peeta oluliseks rolliks. Diplomilavastuses “Romulus Suur” mängisin keisrinna Juliat, mis oli üks äärmiselt omapärane, groteskne roll, ja tuli mul mingi ime läbi hästi välja ka. Ugalas oli esimeseks rolliks Niina Zaretšaja “Kajakas”. Lavastus oli kehvake, aga minu kohtumine Tšehhoviga oli kirglik.

Olete mänginud ka sarjas “Kaevutee”, millal ja kuidas sai see sari alguse ning kus seda filmiti?

Ma olin mõnda aega ilma tööta olnud, kui Hillar Peep mind lausa kodunt otsima tuli – sest mul polnud ju ka telefoni – ja ütles, et tahab mind peaossa uude seriaali. See oli augustis 1987, sari kestis kaks aastat, ühel laupäeval oli uus saade, järgmisel laupäeval oli kordus, nii et iga nädal olime eetris. Ja suvel korrati terve komplekt. Filmiti seda Arukülas, ühes majas. Nii et oleks nagu päris. Tegime aias peenraid ja Taat niitis rohtu. Ja päris tuli oli päris pliidi all, ja ma praadisin päriselt pannkooke. Mu tütar Katrin mängis naabritüdrukut. Seal oli vahva suur ja metsik aed suure sipelgapesaga. Noh, muidugi pidasime koos pidusid kah. Ja käisime kaks korda Eestimaa ilusates kohtades ekskursioonil. Väga ilus aeg oli.

Meenutage palun “Kaevuteest” eredamaid hetki ning ehk juhtus salvestusel ka mõni naljakas apsakas?
Terve see seltskond, kes “Kaevuteed” tegemas käis, oli väga vahva. Me olime nagu üks sõbralik ja lõbus perekond. Ka teleinimesed ütlesid, et need väljasõidud olid nende jaoks nagu puhkus. Oleme kahel korral pärast ka kokkutuleku korraldanud, mu “abikaasa” Toivo toredas suures koduaias.

Aeg oli siis üsna rahutu, ja igasugu poolpõrandaalused rahvuslikud liikumised kerkisid nagu seened samblast, püüdsime tasapisi kõike kajastada, olles vahel ikka üpris ärakeelamise piiri peal. Poole pealt muutus meie saade suuresti improvisatsiooniliseks, sest autor loobus meile kirjutamast, olime tema tekstiga üsna suvaliselt ringi käinud – ja sellest oli tegelikult kahju. Sest kirjutatud tekst on alati sisutihedam kui kohapeal väljamõeldu.

Minu jaoks on naljakas mälestus see, kui ma ükskord ise pakkusin, et teeme sellise stseeni, kus mu mees – kes oli suure veoauto juht – õpetaks mulle autojuhtimist. Noh, nii et Malle ajab algul vastu: ei minust autojuhi saa, siis nõustub: proovime pealegi. Istusin siis Toivo Mo
skvitši rooli taha, ja tema istus kõrvale. Plaan oli selline, et auto hakkaks hüppeid tegema, nagu juhtub siis, kui sidurit oskamatult kasutada. Aga ma läksin – ise üldse oskamata sõita – nii sujuvalt paigalt ära, et Toivo pidi käega sidurit lonksutama, et auto neid soovitud hüppeid teeks. Kiirelt reageeris. Noh, stseen läks edasi nii, et Malle astus autost välja, jättis ukse lahti ja põgenes kodu poole, ägedalt žestikuleerides ja ahastades: “Eluilmas enam rooli ei istu!” Mind ennast ajab selle stseeni vaatamine ja meenutamine alati naerma.

Olete mänginud ka lastelavastustes, millistes?

Ugalas mängisin prints Edwardit näidendis “Prints ja kerjus”, see oli mulle väga armas roll. Mitu aastat hiljem asendasin haigestunud näitlejat draamateatri lavastuses “Ära ole pärdik”, mängisin nelja erinevat rolli. Mäletan, et Krjukov kiitis mind nende rollide eest. Eks ma vist olin natuke travestia-kalduvusega (tollal mängisid naised poisse, mitte mehed, nagu praegu), olen rohkesti teinud dublaaže, enamasti poiste rolle vene lastefilmides, ja igasuguseid loomahääli vene multikates.

Vanalinna Stuudios mängisin Minni Hiirt (“Miki-Hiir ja Must Tont”), ja Moosimüüjat (“Vahva rätsep”), ning filharmoonias tehti kunagi aastavahetuseks lastele Näärikarussell, kus stseenide vahele esinesid tuntud lauljad, nagu näiteks Rinne ja Steinfeldt ja Veski, mängisime Ants Matiiseniga seal Ervin Abeli lapsi. Abel oli võrratu lavapartner. See oli jälle üks väga ilus aeg, noh, prooviperiood detsembris, ja mängisime seda jaanuari alguses üheksa päeva järjest, kaks korda päevas. Ja publiku soovil neli lisaetendust jaanuari lõpus. See oli väga populaarne lastetükk, nii-öelda laste-estraad. Kõik olid täismajad.

Kuidas meenutate väga populaarse lastelavastuse “Nõiakivi” võtteid ja kas suhtlete mõne seal mänginud näitlejaga ka praegu?

Tore seltskond oli, eriti hundid, nendega oli karutütrel väga hea klapp (Ats Joorits ja Vilja Palm). Kahju, et see nii ruttu ära lõpetati, seda oli tore teha. Ja lastele ta ju miskipärast meeldib. Noh, ega me ei just suhtle, aga kui kohtume, siis oleme ikka nagu head vanad sõbrad – meid ühendab mingi nostalgia.

Mul on tegelikult kõige suhtes head mälestused, milles ma olen osaline olnud, sest olen kõike teinud armastusega. Ja kõiki inimesi, kellega olen koos töötanud, meenutan rõõmu ja tänutundega.

Milliseid erinevaid ameteid olete pidanud ning millega tegelete praegu?

Näitleja, lavakõne õpetaja, näitejuhi abi, filmirežissööri assistent, estraadiartist, Eesti Raadio mittekoosseisuline autor (tegin palju lastesaateid), näitejuht, inglise keele õpetaja. Praegu olen vabakutseline näitleja ja vabakutseline teoloog. Asendan puhkuse ajal kirikuõpetajat Avinurmes. Ja seitsme aasta jooksul olen lavastanud Avinurme Suveteatris seitse toredat komöödiat, võin öelda, et olen seal kujundanud ühe peaaegu professionaalse näitetrupi.

Aga mu põhitegevus on kogu aeg olnud kirjutamine – panin selle aasta alguses kokku kaheksa raamatu käsikirjad, otsin neile siiani kirjastajaid ja rahalisi toetajaid. Vajaksin hädasti agenti, sest ma pole kunagi osanud ennast “müüa”.

Teie perekond ja lapsed?
Isa oli hingelt muusik, ta mängis viiulit, ema laulis imeilusasti, hääl oli tal loomulik koloratuursopran. Kumbki ei saanud kahjuks muusikat õppida, tegelesid sellega muu töö kõrvalt. Aga kooliharidust said mõlemad parajalt. Ema lõpetas Mõdriku taluperenaiste kooli, isa Tartu Poeglaste Gümnaasiumi. Tolleaegne haridus oli tunduvalt väärtuslikum kui praegune. Nad olid kõrge sisemise kultuuriga inimesed, oskasid hästi ka emakeelt, ei teinud kunagi mingeid keelevigu. Ja meie peres ei tarvitatud kunagi ebatsensuurseid sõnu. Sellepärast on tänapäeval laialt propageeritav rohmakas suhtlemisviis mulle nii võõras.

Tütar Katrin. Tark ja andekas. Väga hea koomilise andega näitleja. Ja muidugi väga isemeelne. Ja lapselaps Henrik. Ka väga isemeelne. Kaheaastane kirglik maailmaavastaja, kellega on raske sammu pidada. Tütre elukaaslane, keeleteadlane, noh, Henry Higgins. Ainult et temal polnud vaja oma Eliza koolitamisega vaeva näha. Võis ta kohe ballile viia. See on mu perekond.

Hingelist armastust on mu elus olnud väga palju, aga oma õiget meespoolt pole ma ilmselt veel kohanud. Ent ma ei kaota lootust. Hoian silmad lahti. Inimene koosneb ju mehest ja naisest, üks pool ei ole tervik.

Huvialad?
Emakeel. Hea ilukirjandus. Tarkuskirjandus. Loodus, loodusravi, loomulik (nüüd nimetatakse seda “ökoloogiline”) elustiil. Püüan mõista, kes me oleme, ja kuidas me elama peaksime, seda võiks kokku võtta: praktiline filosoofia, milles teoloogial on üsna suur roll.

Armastan pildistada. Kunagi tegin ise ka pildid valmis, kui see veel võimalik oli ja kui fotod olid mustvalged. Mul on väga suur kogu pilte eesti kirikutest. Ja nüüd ka looduspilte, mis on enamasti digitaalsed. Mulle meeldib ILU – kõiges, nii sisemine kui väline. Tahan kunagi nad välja trükkida ja näituse teha.

Ja mulle väga meeldib mängida lauatennist, kuigi ma pole selles eriti osav.

Millist muusikat teile kuulata meeldib ning kas mõni meie laulja ka teile meeldib?

Ilusat, hingega muusikat, ka klassikalist. Vivaldi, Mozart. Joan Baez on kaua mu lemmik olnud. Julie Andrews, Simon ja Garfunkel, Dolly Parton. Ka meil on palju häid lauljaid ja ansambleid. Mulle meeldivad need, kelle jaoks sõnad on sama tähtsad kui viis. Ma arvan, et Katrin (Pärn) võiks olla väga hea laulja, kui ta sellega rohkem tegeleks. Meeldivad Justament, Lindpriid, Dagö, Joala, Jää-äär (endine). Ja paljud teised, peaks ütlema. Nooremaid ma ei tunne, aga vahel jään kuulama mõnda laulu või lauljat, ja mulle meeldib, aga ma ei saa teada, kes ta on, sest meil lastakse raadiost muusikat “jooksval lindil”. Minu meelest on see natuke ülbe, justnagu poleks tähtis, kes laulab ja kelle laulu. Loba võiks eetris vähem olla, asjalikku infi rohkem. Kontsertidel ma ei käi, sest seal tihtipeale ei lasta muusikat, vaid müra, detsibellid on liiga valjuks keeratud. Meloodia, tämber, harmoonia, laulu hingus – kõik läheb kaduma. Masstoodang.

Millist raadiojaama enim kuulate?

Nõmme Raadiot ja Vikerraadiot. Aga mitte väga palju, pole aega. Vahel keeran nuppu ja jään kuulama, kui kusagil midagi räägitakse, muusika on enamasti üsna üheülbaline ja tüütu. Muusikat lastakse liiga palju, seda ma ei viitsi kuulata. Taustmuusikat ma ei tarvita. Ka muusika kuulamine on ju suhtlemine – autori ja esitajaga. Siis ta rikastab, muidu ainult segab. Mulle ei meeldiks, kui keegi minu laulu kuulaks mingi muu tegevuse taustaks.

Lemmiksaated telerist?
Oh, mul ei ole neid. Telekas on mul monitor videomaki jaoks, sealt vaatan vanu, kunagi lindistatud filme. Mingeid uusi vidinaid ma endale muretseda ei kavatse, olen väga tänulik, et see pildikast enam “võrguga” ühenduses pole ja keegi mulle minu oma kodus kohustuslikku ideoloogiat peale suruda ei saa. Hea vaba tunne on. Selle
võrra on rohkem aega lugeda.

Kes võiks olla teie arvates järgmine Eesti Vabariigi president?

Presidendi asemel võiks olla hoopis riigivanem, aga see peaks olema selline, keda poliitikud mingi hinna eest ei valiks. Ja tema ise ei tohiks olla poliitik. Siis oleks tal mõte. Ta peaks olema rahva poolel. Einar Laigna sobiks riigivanemaks, või Ülo Vooglaid. Tarka ja autoriteetset meest oleks vaja, kes oleks rahvale väärikaks õpetajaks, kaitsjaks ja eeskujuks, ja poliitikutele pinnuks silmas. Ja toetuseks temale võiks olla veel Vanemate Kogu. Seal võiks olla ka mõni tark naine.

Kas horoskoope usute ning kes te ise tähtkujult olete?

Eks ma olen natuke neid ikka uurinud, igasuguseid, ja natuke usun ka. Olen Kaksik ja Kukk, üht-teist läheb minuga kokku küll. Ma ei huvitu neist liialt, aga ei mõista ka hukka neid, kes sellega tegelevad. Küllap see on nende osa siin elus.

Mida arvate selgeltnägijatest ja selgeltnägemisest ning ravitsejatest, ehk on teil mõni lugu pajatada selles vallas?

Hästi arvan, nendest, kel päriselt need võimed on. Hea, kui inimesed üksteist aidata oskavad ja tahavad. Ma ei ole palju nendega ise kokku puutunud, vist natuke nagu pelgan. Aga ainuke ajakiri, mida ma pidevalt loen, on “Tervendaja”. Ravitsejaid on vaja juba sellepärast, et nad õpetavad inimesi loomulikku elu elama. Olulist ebaolulisest eraldama.

Mis on selles halba, kui inimene “selgelt näeb”? Seda maha teha võivad ainult need, kes ise “ähmaselt” näevad või üldse silmad kinni elus ringi töllerdavad. Või nagu Piiblis on ilusasti öeldud: soomused silmadel. Kes “näevad” ainult seda, mida neil kästakse näha. Või siis need, kes selgelt nägemist ohtlikuks peavad, sest rahvast tuleb rumaluses hoida. Muidu ei saa temaga manipuleerida. Ka tarkus on ju selgelt nägemine.

Tulevikuplaanid?

Ma ei tee eriti plaane, minu eas on iga uus päev justnagu teenimatu kingitus. Tahaks lihtsalt olla, ja nautida maailma ilu. Ja tunda rõõmu sellest, et hingan, näen, kuulen, liigun, mõtlen, olen. Nautida väheste sõprade ja rohkete tarkade raamatute seltsi.

Muidugi tahaksin leida kirjastajaid oma raamatutele. Mis näib olevat üsna lootusetu. Lasin oma käsikirjad kenasti välja trükkida, panin oma fotod peale, imetlen neid, loen siit-sealt ja imestan: kas tõesti mina kirjutasin selle? Lilli Promet ütles kunagi eestlaste kohta: ainult iseendale teada olev rahvas, mina olen ainult iseendale teada olev kirjanik. Jah, mind avaldab portaal Terve Mõistuse Sündikaat, ja mõnikord ka Delfi. Mu viimane artikkel Delfis kogus üle 2400 kommentaari, see oli nagu väike klubi, mis kestis oma kuu aega või rohkemgi. Kummaline – miks? Kui ma nii kehv olen, et kultuurikapital mu raamatuid toetamast keeldub? Või ikka pole meil sõnavabadust?

Üks unistus on mul küll: tahaksin mängida üht head rolli ühes Šapiro lavastuses. Vahepeal lepiksin muidugi ka mõne teise hea lavastajaga…

Südamelt ära?
Mind teeb kurvaks meie kultuuri allakäik. Panso rääkis meile koolis: kõrgushüppelatti ei tohi liiga madalale panna, nii et võid sellest vabalt üle joosta. Meil muud enam polegi, kõik muudkui jooksevad põrandaleasetatud latist üle. Ja kui siis keegi tuleb ja lati kõrgemale asetab ja ütleb: hüpake nüüd, siis tõuseb kisa.

Mind teeb kurvaks see, et inimesed lasevad endaga pesapalli mängida, ja enda peal jalgu pühkida. Jooksevad nagu kuulekad rotid sinna, kuhu vilepillimees ees läheb. Ja mõnitavad oma tarku.

Maailmas, ja ka inimeses, on nii tohutult palju ilusat ja head, miks me ometi lepime selle kõverpeeglipildiga, mida meie “püha kolmainsus” – kapitalistid, poliitikud ja meedia – meile peale suruvad?

Õudselt kahju on lastest: missuguses saastatud keskkonnas nad peavad kasvama!

Mida põnevat toob teile suve teine pool?

Põnev ei ole vist õige sõna, ma ei otsi põnevust, ma olen sellest east väljas.

Avinurme Suveteater mängib mu lavastust “Armukarussell” – Lüganusel ja Kuhjavere külateatrite festivalil. Ja vist ka Võtikvere raamatulaadal. Ilmselt saan natuke aega oma toreda lapselapsega kahekesi olla. Ja panna kokku veel kahe raamatu käsikirjad. Siis saab neid kümme. Ja kirjutada üles veel mõtteid, mida mulle üleskirjutamiseks antakse.

Ja teen üle hulga aja jälle Vikerraadio hommikupalvusi, augusti esimesel nädalal võib neid kuulata.

Milliste meie näitlejatega on olnud teil kõige parem klapp?

Minu kollektiivne teatrikogemus on nii üürike, mu lavapartnerite arv nii väike, peaaegu kogu elu olen ma töötanud üksi. Nii et iseendaga on olnud kõige parem klapp. Mu parim osa on ilmselt raadiosse loetud lood, kus ma olin ise nii autor, näitleja kui lavastaja. Mängisin igas loos maha kõik tegelased, kes seal midagi ütlesid.

Vaated elule ja kunstile on mul kõige rohkem kokku läinud Ülo Vilimaaga. Mu südames on tema jaoks eriline koht. Kahjuks pole saanud koos tööd teha. Lavastajana olid kõige lähedasemad Panso ja Mikiver, ent, jälle, paraku, sain nendega koos töötada alinult koolis. Mu saatus on vist kogu elu olla kuskil ääremaal. Ja nagu kolm õde, igatseda “Moskvasse”… Küllap sellel on mingi mõte. Võimalik, et see ongi mu eriline õnnistus. Ma pole kunagi kuulunud ühtegi kampa ega koolkonda. Tõeliselt Kass, kes käib omapead. See pole, muide, uhkustamine, pigem vastupidi, nukker tõdemus… Sest palju lihtsam oleks olla üks tavaline lõbus kambajõmm.


Tags assigned to this article:
Malle Pärn



Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory