“Võite kindlad olla,” ütles 2010. aasta märtsis Kreeka peaminister George Papandreou. “Kreeka pankrotti ei lähe.” Vähesed uskusid teda. Nüüd, kui nimetatud sündmus uuest päästeplaanist vastu vaatab, ei usu enam keegi, kirjutab The Financial Times, vahendab E24.
Tühjaks osutus ka Euroopa Keskpanga ähvardus Kreeka pangad kuivale jätta. Nagu paljud teisedki Euroopa liidrite lubadused. See on aga paha, kuna ka uus plaan – katse hoida Portugali ja Iirimaad Kreekale järele lendamast – on paljuski ehitatud lubadustele.
Liidrid “kinnitavad pühalikult oma kõikumatut pühendumist austada täiel määral oma riikide nimel antud allkirju”, seisab lepingus. Eurokraatide keelest ümbertõlgituna: “Ausõna, seekord me ei valeta”.
Maaklerid võtavadki seda juttu juba sama tõsiselt kui George H.W. Bushi kuulsaid sõnu “Lugege mu huultelt – tulumaksu ei tõsteta”.
Itaalia aktsiad kukkusid kolinal. Perifeeria võlakirjade tootlused lendasid lakke. Eurol ei jäänud aga palju puudu nädal tagasi püstitatud rekordmadalustest Šveitsi frangi ja kulla suhtes, kust alati pelgupaika otsitakse.
Kui kaob usaldus, on lugu halb. Valuutade katteks on tänapäeval respekt keskpanga ja valitsuse vastu, samuti majandus. Kuld on reeglina mängust väljas. Mida vähem usaldatakse teatud valuuta taga seisvaid poliitikuid, seda enam tuleb sel rahal nõjatuda majandusele.
Kahjuks on Kreeka pakett majanduslikult sama vilets kui poliitiliselt.