Tõstamaa roosakat tooni mõisahoone kõrval asub väikese jooksuringi ja kummiplaatidest hoovõturajaga staadion. “Siin võtsin ma oda esimest korda kätte ja viskasin kohapealt umbes 25 meetrit. Samas tegin aastaid ka peaaegu kõik oma treeningud,” räägib madalal staadionipingil istuv Liina Laasma (19) päev pärast triumfiga lõppenud kodust EMi.
Kuigi Laasma suguvõsas polnud ühtegi sportlikku inimest, oli ta juba lapsena tavalistest tüdrukutest erinev. “Väikesest peale mängisin koos poistega palli ja jooksumänge. Nukkudega tegeleja pole ma kunagi olnud,” meenutab päikesepaistes silmi kissitav odapiiga, kelle päriskodu asub Tõstamaalt kaheksa kilomeetri kaugusel Kastna külas. “Selle eest, et ma hakkasin odaviskajaks, pean tänama Jaan Tamme. Kui ta poleks tulnud siia kehalise kasvatuse õpetajaks, poleks keegi osanud mulle tehnikat õpetada ja minust poleks midagi tulnud.”
“Praegu näen oma tulevikku vaid spordiga seotuna. Tahan juba järgmisel suvel Londoni olümpial jõuda lõppvõistlusele. Enne soovin aga ületada 60 meetri joone, see näitab taset. Samas on see kõik alles algus.”