Reporter Kaspar Pokk räägib Gossip.ee-le, et ennustaja juures ta käinud pole, kuid… tõenäoliselt seab peagi sammud sinnapoole. “Seoses ühe lahendamata asjaga, on mul soov paar küsimust mõnele selgeltnägija esitada küll. See “rong” ei ole veel läinud ja kui muud moodi ei saa, siis oma meelerahu huvides tuleb vist mõne selgeltnägija poole pöörduda. Vot,” ütleb Kaspar.

Kaspar Pokk, teie sünnipäev ja sünnikodu?
14 juuni ja sünnikodu on Paide.

Millistes koolides olete õppinud?
Õppinud olen Paide Gümnaasiumis ja Tallinnas Akadeemias Nord. Lisaks muidugi ka “eluülikool” igal pool ja iga päev.

Kelleks te lapsepõlves unistasite saada?
Kusjuures ma olen vist õnnelik, et minu unistuseks oligi töötada meedias. Ajalehes töötamine ei tundunud piisavalt huvitav ning TV tundus liiga kättesaamatu, siis välistasin enda jaoks need variandid. Ainus, mis nö pinnale jäi, oli raadio töö. Sealt ma lõpuks ka alustasin.

Alustasite Kuma raadiost?
Kuma raadios hakkasin ma tööle 16 aastaselt (kui ma õigesti mäletan). Raadio juhtkonnal oli plaan alustada noortesaadetega ning läbi tutvuste õnnestus mul saada esimeseks liikmeks. Otsisime veel kolm liiget ja siis tuligi elu esimene otse-eeter. Kui väiksemad “pausid” vahele jätta, siis raadios olin ma erinevate ametite peal kokku 7-8 aastat.

Miks Kumas töötamise lõpetasite?
Tundsin, et on aeg edasi liikuda ja uusi väljakutseid otsida. Kuna ma pidasin vahepeal kolme ametit ( TV, raadio ja DJ töö nädalavahetustel), siis ühel hetkel enam lihtsalt ei jõudnud. Lisaks veel muidugi ka see, et ma armastan hommikuti kaua magada. Pigem teen tööd õhtul ja öösel, raadios algas aga tööpäev enne 7 hommikul.

Meenutage palun mõnda põnevat seika või apsu Kumas töötamise ajast?
Eks noore ja “rohelisena” juhtus palju. Tõenäoliselt kõige naljakamad asjad juhtusid siis, kui unustati mõne mikrofoni eebel maha tõmmata ja see jutt, mida stuudios olles mõne inimesega rääkisime, otse-eetrisse läks.

Millal ja kuidas sattusite Kanal 2- e reporteriks?
Ma ei ole kindel, kas see oli 2006. aasta lõpus või 2007. aasta alguses, igaljuhul sel ajal korraldati Kanal 2-es konkurss, mille käigus otsiti uusi reportereid. Kuna ma olin raadios saanud hulga kogemusi, otsustasin proovida. Umbes samal ajal juhtus Järvamaal ka liiklusõnnetus, mida Tallinna toimetusest filmima tuldi. Esimesel võttegrupil tekkis sündmuskohal mingi probleem õnnetusse sattunud bussijuhi ja omanikuga ning Tallinnast saadeti kohe uus võttegrupp järgi. Viimastel tulijatel oli natuke abi vaja ning minu tollane ülemus saatiski mind appi. Siis sain esimest korda kokku päevatoimetaja Antti Oologa. Tõenäoliselt oli tema see, kes Ivar Viglale minu kandidatuurist rääkis ja nii ta läks. Mulle helistati Kanal 2-st ja kutsuti proovima. Käisin Tallinnas vaatamas, mida see töö endast kujutab ning mulle hakkas meeldima. Ainus, mis vastu karva oli, oli Tallinn. 3 kuud pidasin vastu ja siis tulin kodulinna tagasi. Sealt hakkas tegelikult areng alles pihta. Aja jooksul õppisin ja arenesin ise, tööd tuli juurde ning ka töövahenid läksid üha paremaks.

Kas teete Kanal 2- e Reporterile saatelõike ainult Paide kandist, või ka mujalt?
Kuna ma elan Paides, siis muidugi kodukandist on kõige lihtsam lugusid teha. Info liigub siin minu jaoks ka kõige paremini. Tööpiirkonnaks pean ma ikkagi Kesk-Eestit, lisaks Järvamaale katan ma osaliselt ka Rapla-, Viljandi-, Jõgeva- ja Lääne-Virumaad. Kaamera on mul aga igal pool ja iga päev kaasas, nii et lugusid on tulnud ka Võrust, Tallinnast, Hiiumaalt ja Saaremaalt.

Kas keegi annab teile märku, et millest saatelõiku teha, või uurite ise Paide elu…
Kõige tähtsam on hea koostöö! Seda nii politseinike, päästjate, riigiametnike, sõprade, tuttavate kui ka nende inimestega, kellega ma veel kohtunud ei ole, aga kellel on midagi tähtsat öelda või näidata. Krimi rubriigi lugudega on nii, et mõnikord olen ise täiesti juhuslikult mõnele õnnetusele peale sattunud, samas on inimesi, kes teavad minu tööd ja helistavad kohe, kui kuskil midagi näevad-kuulevad. Lisaks on mu kodu täpselt kesklinnas ja põhimõtteliselt üle tee asub ka päästeteenistus. Seega kohe kui sireenid karjuvad, on seda mulle tuppa kuulda.

Aga teistel teemadel antakse samamoodi teada, helistatakse, saadetakse meil, vihje, kas siis otse mulle või Tallinna toimetusse ja nemad suunavad edasi minu juurde, lisaks jääb huvitavaid asju kõlama täiesti tavalistes vestlustes ja siis lööb nö tuluke peakohal põlema, et sellest tuleks lugu teha. Näiteks Raplamaal filmides mainis ühe talu perenaine, et näed, meil on siin üks vana kass – 26-aastane. See jäi mind kummitama ja nädal hiljem sõitsin uuesti pererahva juurde, siis juba kassi filmima.

Eks muidugi ise tuleb ka silmad-kõrvad lahti hoida, kohaliku eluga peab lehtede, raadio ja infoportaalide kaudu kursis hoidma.

Ja milline näeb välja teie tööpäev Kanal 2- e reporterina?
Kõige lihtsam kirjeldus on selline – autoga sõitmine, filmimine, tagasi sõitmine, materjali arvutisse tõmbamine, loole teksti kirjutamine, sisse lugemine ja siis montaaž. Need asjad on kindlad.. Kõik muu….see selgub juba tegevuse käigus. Mõnikord tuleb öösel või varahommikul kiiresti mõnda krimi lugu filmima sõita ja siis toimub unest ärkamine alles auto juurde minnes.

Nimetage palun mõni naljakas seik või aps Reporterile saatetelõike tehes.
Tallinnas kukkus ühe spordihoone katus raske lume all sisse. Õigemini katuseäär läks katki. Operaator jäi spordihoone kõrval asuva künka peale ja mul tuli mõte künkast üles tulles STAND (ehk siis olen ise näoga kaamera poole ja räägin) teha ning kaadrisse kõndida. Ma olin juba peaaegu jõudnud sinna, kuhu oli vaja, siis aga libises mul üks jalg. Sain veel paar sõna öelda ja ühel hetkel viskas teise jala ka alt ära. Kaadrisse jäi minu meeletu pingutus korralik STAND teha, see lõppes aga näoli lumes, veeremisega künkast alla ja operaatori naeruga kaamera taga.

Kes on teie head kolleegid Kanal 2- st, kellega sõbrustate ning ehk isegi koos midagi põnevat vabal ajal teete?
Kõige rohkem käin ma läbi päevatoimetaja Antti Oologa. Helistame üpris tihti ja nii palju kui võimalik, käime ka teineteisel külas. Aga tegelikult on kogu see meeskond super – sõbralikud, abivalmis, toetavad jne jne.

Perekond ja lapsed?
Pere on täitsa olemas, küll lapsed ka ühel ilusal hetkel tulevad.

Huvialad?
Kui võimalik, siis rulluisutan ja käin ujumas, suurim nõrkus on aga mootorrataste vastu. Tundub, et pärast esimest langevarjuhüpet tuli üks nõrkus veel juurde

Millist muusikat teile meeldib kuulata?
Muusika on seinast-seina. Oleneb tujudest. Lemmik lugu on aga lemmik filmist “Siin me oleme”.

Millist raadiojaama enim kuulate?
Oleneb jälle, millist muusikat ja juttu kuulda tahan. On nii Sky Plus, Star FM, Uuno, Power Hit Radio kui ka D FM.

Lemmiksaated telerist?
Reporter.

Millised on plaanid on veel suveks?
Veidi puhata, päikest nautida ja veel paar langevarjuhüpet ei teeks ka halba.

Keda näeksite meelsasti uue Eesti Vabariigi presidendina ja miks just teda?
Ma ei tahagi uut.

Mida arvate selgeltnägijatest ja selgeltnägemisest, kas olete ka endale kunagi lasknud midagi ennustada?
Ma ei ole lasknud endale midagi ennustada, kuigi üks ravitseja nägi korra mu kätt ja ütles, et ta ei ole eales nii pikka elujoont näinud, kui mul. Ta arvas, et 100 aastat elada ei tohiks probleem olla.. Paar mõnu lähedast sugulast on elanud isegi ligi 102 aastaseks. Aga sellele, kas ta eksis või ei, saan ma vastata 75 aasta pärast.

Seoses ühe lahendamata asjaga, on mul soov paar küsimust mõnele selgeltnägija esitada küll. See “rong” ei ole veel läinud ja kui muud moodi ei saa, siis oma meelerahu huvides tuleb vist mõne selgeltnägija poole pöörduda. Vot.