“Eriti rõõmustas noorte lauljate ja tantsijate eneste innukus ja vaimustus. Vaid noorte kaasatulek tagab meie laulu- ja tantsupidude jätkusuutlikkuse, mis on rahvusliku ühtekuuluvustunde kindlustamisel olulise tähtsusega. Laulu- ja tantsupeod pole lihtsalt suured kontserdid, vaid rahvuskultuuri olulised märgid, mis kannavad rahvuslikku identiteeti,” räägib endise Eesti presidendi Arnold Rüütli toimekas ja särav abikaasa Ingrid Rüütel Gossip.ee-le.
Ingrid Rüütel, kuidas teile meeldis juba üheteistkümnendat korda toimunud noorte ja laulu- ja tantsupidu?
Väga!
Mis oli teie meelest sel suurel ja toredal üritusel kõige paremini korraldatud ja kas midagi jättis ka soovida?
Kogu kunstiline teostus, laulude valik, tantsude ja võimlemiskavade autorid ja esitajad olid igati tasemel. Kuid mõistan ka meie noori, kes olid veidi pettunud, et ei kuulnud seal Tõnis Mäe „Koitu“ ja „Palvet“ ning Rein Rannapi kantaati „Ilus maa“. Kõik need on nii noortele kui vanadele hinge läinud ning neid tahetakse kuulda ikka ja jälle.
Soovida jättis tantsupeo vaadatavus: vaid laululavalt sai sellest rahuldava ülevaate. Lauluväljakul nägi tantsujooniseid vaid ekraanidel, taga mäe peal nägi küll jooniseid, kuid ei saanud koreograafiast head ettekujutust, vahemaa jäi liiga suureks. Pealegi polnud ekraanidel heli ja pilt päris sünkroonis. Tantsijad jälle kurtsid, et asfaldil tantsida oli väga ebamugav, eriti pasteldes. Vaatasin tantsupidu avapäeval laululavalt, teisel päeval telerist ja leidsin, et teleülekanne oli ülevaatlikum, kuid vahetu elamuse saab ikka vaid kohal olles.
Kas olete siiani osalenud kõikidel taolistel üritustel? Milline, mis aasta üritus, on teile korralduse poolest kõige sügavama mulje jätnud?
Vist küll, kuid korralduse alusel neid ritta seada küll ei oskaks… Kõige elamuslikum laulupidu oli aga 1990. aastal oma. See oli kantud läheneva vabaduse hingusest, seal kõlasid esmakordselt spontaanselt „Jää vabaks, eesti meri“ ja teised vahepeal keelatud isamaalised laulud ning Gustav Ernesaks juhatas viimast korda oma „Isamaad“.
Keda te nimeliselt heas mõttes esile tõstaksite toimunud noorte laulu- ja tantsupeoga?
Eks eelkõige ikka programmijuhti Raul Talmarit ning noori peakorraldajaid – Märt Agu ja Veronika Portsmuthi, aga samuti tahaks tänada ning kõiki dirigente ja tantsujuhte.
Mis mõtted-emotsioonid teil tekivad seoses laulu- ja tantsupeoga? Mis eriti rõõmustab?
Eriti rõõmustas noorte lauljate ja tantsijate eneste innukus ja vaimustus. Vaid noorte kaasatulek tagab meie laulu- ja tantsupidude jätkusuutlikkuse, mis on rahvusliku ühtekuuluvustunde kindlustamisel olulise tähtsusega. Laulu- ja tantsupeod pole lihtsalt suured kontserdid, vaid rahvuskultuuri olulised märgid, mis kannavad rahvuslikku identiteeti.
Milliseks kujuneb teie edasine suvi? Mida põnevat olete planeerinud ette võtta?
Tegelikult ei plaani midagi erilist, tahaksin minna ja jäädagi suve lõpuni oma Saaremaa suvekoju. Seal olles külastan kindlasti Saarema ooperipäevi, vahepeal käin korra tööga seoses ka Kihnus ja Soomes. Suvekodus, kus traadita internet toimib üldiselt kenasti, jätkan tööd Kihnu tantsude raamatu toimetamisel. Kui eesti vana rahvalaul ütleb, et igav on olla iluta, siis mina ütleksin, et igav on olla tööta. Seda enam, et minu töö on ju otseselt seotud iluga!