Eesti aastaeelarve on 17,3 miljonit eurot. Joakim Helenius liigutab Trigon Capitalis aga märkimisväärselt suuremat summat – suurusjärgus miljard dollarit, kirjutab Playboy.
Võib-olla ei saa öelda, et ta väga oluliselt mõjutaks või kontrolliks majandust riikides Eestist Balkanini (aga on näppupidi sees ka Mosambiigis, Kerala provintsis Indias, Türgis, Dubais – kus rohkem, kus vähem), ometi on tal kokku hallata paraja riigi suurune majandusüksus. Ja enam-vähem personaalselt, sest Joakim Helenius on omaloodud Trigon Capitalis nii juhatuse esimees kui ka tegevjuht. Ainult aru ei pea ta andma oma imaginaarse riigi rahvale, vaid investoritele, kellest suur osa on skandinaavlased.
Vestleme Joakim Heleniusega Trigon Capitali salongi tugitoolides. Mu selja taga on humidor sigarivalikuga, ees klaasiga kaetud diivanilaud ja selle klaasi all ehismõõk. Helenius on pikk mees, avatud olemisega, jutukas ja naerab sageli, aga loomulikult kontrollib väga, mida räägib. Peagi saan aru, et investeerimisteemadel võiks ta rääkida väsimatult ja tundide kaupa ning kuigi selline personaalne majandusloeng vääriks väikest varandust, püüan teda juhtida ta harjunud võitlusväljalt ja mängumaalt eemale, rääkida poliitikast, Eesti tulevikust, elust üldse. Joakim Helenius on ilmselt häiritud, kui olukorda ei kontrolli täielikult tema, aga kohaneb kiiresti ja võtab iga pakutud mängu vastu.
Sauter: Kui te 20 aastat tagasi tulite Eestisse Hoiupanka üle võtma (mis tookord takerdus) ja lõite varsti koos Hannes Tammjärvega Hansa Investmentsi, millest kasvas välja Trigon Capital, pidasid teie endised kolleegid Merill Lynchist ja Goldman Sachsist teid hulluks. Kes on kokkuvõttes edukam olnud, kas teie Ida-Euroopa majandust käima tõmmates või nemad USAs ja Londonis?”
Helenius: Jajah, Eestis on tulnud liikuda vahel nagu peru hobuse sadulas. Londonis ja New Yorgis on asjad kahtlemata sujuvamad. Majanduslangused ja tõusud on mõjutanud ka neid, aga meie siin oleme kahtlemata suurema surve all. Varaste 90ndate keerised pöörasid kogu majanduselu pea peale, aga ka hiljem on ette tulnud radikaalseid majandusolukordi. Tõusud Ida-Euroopas on järsemad ja kiiremad, samamoodi ka langused. Kuni 1997. aasta kriisini oli pidev majandustõus. Aastail 1997–1998 nägime tugevat tagasilööki. 2004–2007 oli jälle peadpööritav tõus ja 2008–2009 kogu majanduskasv hangus. Läänes on ärimeeste ja firmade elu turvalisem. Mulle siin meeldib, ma olen tänulik, et olen saanud kõike Eestis kaasa teha ja aidata majandust üles ehitada.
Sauter: Teil on riskimine veres? Teie konkurent vangutas pead, et alati pole aru saada, kas Joakim Helenius istub kihutava rongi vedurijuhi kohal või jookseb selle rongi ees.”
Helenius: Investor riskimata ei saa. Aga riskivalmidusega peab kaasas käima konservatiivne kontroll nende riskide üle. 2008. aasta majanduse kokkukukkumisest tulime suhteliselt valutult välja, sest võlakoorem polnud suur. Meie positsioon ja strateegia võimaldasid õnneks projektide arendamisel tempo maha võtta.”
Sauter: Mis argumente saab kasutada, et leida investoreid nii riskantsesse piirkonda nagu näiteks Ukraina?”
Helenius: Eks investorid teavad riske ja ka võimalusi. Meie huvid ongi praegu valdavalt Ukrainas ja Venemaal, aga liigume ka kaugemale. Sellest sügisest, kui kõik hästi läheb, hakkab rühm meie inimesi tööle Mosambiigis… Aafrika on vägagi erutav turg.
Sauter: Kas hakkate ise ka Mosambiigi vahet lendama?
Helenius: Tulin just Sambiast, Mosambiigist ja Tansaaniast. Seal on riike, kus majandus tundub stabiliseeruvat, ja valitsused püüavad luua soodsat ärikeskkonda. Ja muidugi on Aafrika oluline üleilmses toorainekriisis. Seal on metalle, naftat, vääriskive. Meid huvitavad küll pisut teised valdkonnad. Praegu näiteks ei suuda Aafrika ise ennast ära toita.
Refereeritud artikli täisteksti lugege Playboyst