“Ekstra hobisid mul pole. Sedasorti huvisid nagu margikogumine või kalalkäimine. Mu töö on samal ajal ka hobi – kuulan üsna palju muusikat, eeskätt klassikalist ja lavamuusikat. Väga naudin svingiajastu tegijate salvestusi,” räägib näitleja ja laulja Peeter Kaljumäe Gossip.ee-le.

Peeter Kaljumäe, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Olen sündinud 20-ndal lehekuu päeval Pärnu haiglas. Aastanumbriks kirjutati siis 1966. Seega Tulihobuse aasta Sõnn. Kodu on olnud nii Pärnus kui Tallinnas, aga südames olen end ikka pärnakaks pidanud. Algne elamine oli Komsomoli tänaval (enne 40-ndat ja praegu tuntud kui Esplanaadi), kõige pikemalt olen peatunud kahel aadressil Tammsaare uulitsas ja – vahepealsete Tallinna-aastate järel – on elu taas toonud paiksemalt sünnilinna, sedapuhku „uusrajooni üüriliseks“ (väljend pärineb Priit Aimla teosest, tänapäeval on küll omandisuhe elamispinda veidi teistsugune).

Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Lapsepõlves polnud kahtlustki, et minust saab meremees. Ja kui siiralt aus olla, siis on igatsus selle ääretu järele sügaval südamesopis tänaseni. Ainult et nüüd olen liiga laisk, et kujutleda end temaga rinda pistmas, eelistan passiivsemat nautimist.

Millal tekkis huvi näitlemise vastu?
Näitlemise vastu tekkis sügavam huvi siis, kui hakkasin temast pisut aru saama – seega aastaid pärast teatrisse sattumist. Ehk kokkuvõttes võib-olla liiga hilja. Igatahes sai unistus mereleminekust kunagi paraja põntsu, kui klassivenna ema tollele sünnipäevaks Verdi ooperi „Traviata“ plaadi kinkis, mida siis usinasti kuulama asusime. Toimis. Sel määral, et läksin legendaarse Pärnu lauluõpetaja Klaudia Taevi juurde tundi, hiljem Otsa-kooli. Klassikalise laulu õpinguid segas pisut estraadil esinemine – kupleeansambel „Talong“ võttis noil aastail suure osa ajast, mis oleks pidanud õppimisele kuluma. Sestap – olles taas koolist võtmas järjekordset akadeemilist puhkust – tuli „värskendava“ vaheldusena Kaarel Kilveti kutse tulla Endla teatrisse. Kaasa tegema ta lavastusse „Miks Jeppe joob“, ikka tuttavas, kupleelaulja rollis. Nagu elu õpetanud on – ajutised asjad on tihti püsivaimad. Jäin Endlasse 6 hooajaks.

Millistes telelavastustes olete kaasa teinud?
Kui ma noorem olin, siis tehti tõesti telelavastusi kui niisuguseid. Tänapäeval praktiliselt enam mitte. Need on asendunud kõiksugu seriaalidega. Ma pole paraku just palju neis osalenud. Pikimalt „Õnne 13“-s, aastail 1998 – 2003. Sutsakaid veel tehtud „Vanades ja kobedates“, „Kelgukoertes“, „Ühikarottides“, „Ohtlikus lennus“, „Saladustes“. Telenovellis “Morgani kohtumine organitega”. Võib-olla siin-seal veel, ei tule hetkel rohkem meelde.

Mida meenub Õnne 13 võtete ajast?
„Õnne 13“ võtete ajast meenub esmalt kogemuse korjamine. Polnud kaamerale enne suurt mänginud, ei teadnud, kuidas istuda või astuda, millal hingata jne. Kui sul on mikrofon kõril, siis ka väiksem õhuvõtt valel ajal võib hiljem heliribal kajastuda kohutava norsatusena. Rääkimata sellest, et ma olin vist suurel laval mängimiseks selleks ajaks teatud hulga kasulikku kõrva taha pannud, aga kaamera ette sattudes selgus, et see kõik tuleb unustada ja hästi unustada. Et kaamera ees „mängida“ praktiliselt ei tohi. Mis ajas mind alul segadusse ja närvi. On naljakas seda praegu meenutada. Õnneks oli Tõnis Kask minuga kannatlik ja sestap sain hulga hiljem kasulikuks osutunud kogemusi.

Millistes teatrites olete töötanud senini?
Endlas olin, nagu juba kirjutatud, 1992 – 1998. Sama aasta sügisest Vanalinnastuudio palgal. 2001. aastast vabakutseline, osaledes Vana Baskini Teatri lavastustes. Aastast 2001 olen seotud ka teater Variuse tegemistega – see väike projektiteater teeb kultuuriloolisi lavastusi. Olen saanud olla mitme suurmehe „nahas“ – Eduard Vilde, Paul Pinna, Artur Rinne, Bernhard Linde, Olaf Kopvillem, August Alle. See on kammerlikum, aga väga hariv ja küllalt südamelähedane töö olnud.

Olete ka muusikat teinud, mis bändides?
Muusikat ma loonud pole, aga teiste loodut esitanud küll. Üks suur armastus on mul säilinud lavamuusika vastu, ooperi peale mu napiltharitud häälehammas ei hakka, operetti, eriti selle kerglasemat poolt olen küll hää meelega siin-seal esitanud. Eriline nauding on see juhul, kui ka viiulid su selja taga “vinguvad” (koostöö Ferenc Lehari Orkestriga on selleks mõnelgi juhul võimalust pakkunud).

Kõige enam olen muidugi laulnud kupleesid. Juba põrsapõlvest alates armastan Olaf Kopvillemi laule. Saatus tahtis, et ma selle suure sõnameistriga ka isiklikult tuttavaks saaksin. Tema lood on mind saatnud mu esinejapõlve algusest tänaseni. Armastus tema laulude vastu oli ka ansambel „Talongi“ sünni üheks eelduseks-ajendiks. Endla teatris tegime ansambleid „Šiauliai“ ja „Liepaja“. Praegusel ajal laulan aeg-ajalt koos endise kolleegi Meelis Sarvega, ikka neid kupleesid.

Huvialad?
Ekstra hobisid mul pole. Sedasorti huvisid nagu margikogumine või kalalkäimine. Mu töö on samal ajal ka hobi – kuulan üsna palju muusikat, eeskätt klassikalist ja lavamuusikat. Väga naudin svingiajastu tegijate salvestusi. Ega põlga ka üsna tänapäevaseid asju, ainult et seda maailma põhjalikumalt tundmata on see viimane huvi otseselt elamuspõhine – peab panema kuulama, mulle miskipärast mõjuma (ei analüüsi, miks või kuidas).

Loen üsna palju, koostöö teater Variusega on pannud uurima eesti kultuuri- ja loojate lugu. See on olnud parasjagu põnev. Väga naudin suve, päikest ja merd. Ja kui võimalik, siis käin hea meelega reisimas, aga just nii öelda kultuurireisidel – muuseumides, vaatamisväärsustel. Ja meelsamini grupiväliselt, omal käel.

Tulevikuplaanid?
Olen mõlgutanud mõtteid ühest kontsertkavast väikese ansambliga. Kogunenud on terve hulk enam-vähem unustatud aga imelisi lugusid – kupleesid vähem, rohkem omaaegset n.ö. estraadimuusikat – mida tahaks kangesti laulda. Laval võiks olla lisaks veel üks-kaks solisti, üks tantsupaar (näiteks). Saaks ühe pagana mõnusa retroshow. Alati tahaks osaleda mõnes operetilavastuses. Filmis tahaks rohkem mängida, see on üks põnev maailm. Sai nüüd ikka enam unistuste kui plaanide rida.

Südamelt ära?
Kui saaks kuidagi nii, et riiki juhtivad tegelased poleks nii ülbed ja arrogantsed. Ma ei saa seada kahtluse alla nende otsuseid, selleks puudub mul kompetents, emotsioonide pinnalt sedasorti asju ei hinnata. Aga iga otsust või valikut annab inimkeeli seletada, põhjendada, kasvõi teha nägu, et rahvas on ka partner. Mitte lajatada oma ülimat tarkust selgitusteta (kõiketaluva) rahva kukile ja kui keegi üritab vaielda või lihtsalt küsimusi esitada (ma ei pea silmas opositsiooni), siis vastamise asemel küsijat labaselt naeruvääristada. Riigimehi tahaks, mitte parteipoliitikuid. Palka saavad nad selleks piisavalt, et pisutki pingutada.

Perekond ja lapsed?
Elan üksi.

Millist muusikat ise kuulate ning kas m&
otilde;ni lemmikartist ka Eestist on?
Muusikaeelistustest rääkisin eespool ka. Eesti esinejaist meeldivad mitmed – elavatest Ivo Linna, Tõnis Mägi, Uku Suviste, Janne Ševtšenko – särav operetilauljanna, Chalice, teatud meeleolus kuulan häämeelega Tanel Padarit. Ka tema õde Gerlit, Kaire Vilgatsit. Noh, tegelikult peaks siin veel nimetama paljusid, oleneb kõik hetkemeeleolust.

Omaaegseist tegijaist kindlasti Tiit Kuusik, mehed, keda olen laval mänginud – Rinne ja Kopvillem. Olin suur Pavarotti fänn. Ma naudin väga, kui laulja pealtnäha oma esitatavast peajagu üle on, töötegemist, hoidku jumal veel koos higilõhnaga, ei taha lavalt näha-tunda. Dirigentidest on Zubin Mehta salvestused (eriti Viini Filharmoonikutega tehtud) alati suurt naudingut pakkuvad. Aga – head on maailmas NIIIIIIII palju, õieti on patt üldse kedagi ekstra nimetada. Peaks ütlema, et kõik professionaalsuse- ja SÜDAMEGA tehtu meeldib.

Millist raadiojaama enim kuulate? Lemmiksaated telerist?
Raadiot kuulan vist enam kui vaatan telekat. Hommikutoimetused mööduvad kõik raadio saatel – see mängib nii magamistoas kui köögis, seega ei lähe midagi kaotsi, kui nende vahel pendeldan. Kõik mu kodused vastuvõtjad on häälestatud Vikerraadio lainele. Seal on ka SAATEID, kõik enamasti muusikat laskvad kanalid on minu jaoks mõttetud – soovi korral panen kodus plaadi peale ja naudin täpselt seda, mida hetkel tahan. Õnneks on kogunenud kenake fonoteek. Telekas on minu kaaslane õhtul, üldjuhul vaatan ära uudised, krimifilmid meeldivad, eriti sellised „vanas heas“ stiilis (Poirot, Midsomeri mõrvad, George Gently). Vahel vaatan-kuulan Mezzo kanalilt mõnd ooperit või kontserti, aga see mängib siis enamasti muude tegemiste taustal. Üldiselt saaksin ilma telekanaliteta hakkama, eeldusel, et ekraan siiski on – ka DVD-de kogu on aastatega üsna kopsakaks kogunenud.