Aprillis anti 70. avatakt matrooniikka jõudmiseks Lagle Parekile, naisele, kelle nimi ja tehtud teod avalikkusele üsnagi tuntud. Omaaegse kuulsaima naispoliitvangi elu on tõepoolest harvaesinevalt seiklusterohke, kirjutab ajakiri Naised.
Paari sõnaga, pisut uljal-naerukil viisil püüab seda kokku võtta emand ise: “Ei noh, mul on tõesti ikka lõppkokkuvõttes jubedalt vedanud.” Vedamine tähendab loota alati parimat ja siiski leppida sellega, mis tuleb.
Lagle põlvkond, kes suure sõja jalgu jäi, jagab pigem fatalistlikku maailmavaadet kui praegu trendikat ise-teen-aga-valikuid-ja-muudkui-kasvan-vaimselt-usku.
Lagle usub nüüd, tagantjärele, kui tal tõesti on juba võrdlusmaterjali ja ülevaatepunkte, et olulised sündmused ja inimesed on elus ette määratud. Aga selliseid on hästi vähe, need puudutavad üksikuid suurejoonelisi sündmusi ja ootamatuid pöördeid. Kui hästi järele mõelda, võiks inimelus lapsest peale toimuvat seostada ka esivanemate kordasaadetuga, esiemade-isade sund- ja vabade valikutega.
“Istudes vanaema kõrval küüditatute veoauto kastis, tajus laps põnevat sõitu seiklusse, tundmatusse, ja see, et ta nüüd kõigest juhtunust kui omapärasest elupeatükist võib jutustada, et ta kõigest tugevana väljus, kujunes tegelikult kõik tänu vanaemale,” on Lagle mõistnud.