“Kui mitte arvestada paar kuud tegutsenud n-ö eelkoosseisu, siis olin “Vitamiinis” algusest peale, st aastast 1978. Peale minu lahkumist vahetas bänd nime, muutudes “Monarhiks”. Minu edasine tegevus on olnud seotud süvamuusikaga, samuti orientaalse muusikaga. Eelkõige muidugi helilooming, aga samuti festivalide “Orient” ja “Klaaspärlimäng” kunstiline juhtimine, umbes 100 heliplaadi produtseerimine,” räägib mitmekülgne ja töökas Peeter Vähi Gossip.ee-le.

Peeter Vähi, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Sündinud Sõnni tähtkujus 18. mail Tartus.

Kui vanalt tekkis huvi muusika vastu ning milline oli esimene lugu, mis raadios avalikult kõlas?
Mu lapsepõlvekodus olid vaid mõned üksikud heliplaadid, neid võis näppudel üles lugeda. Meie naabermajas oli aga suurem vinüülplaatide kogu ja väidetavalt olevat ma 6-aastasena naabrite pool tundide kaupa muusikat kuulanud. Seetõttu pandi mind muusikakooli (esialgu vastu mu enda tahtmist) akordionit õppima. Avalike esinemisteni läks veel aastaid. Kui õigesti mäletan, siis esimene raadioesinemine on seotud ühe Tartu bändiga, kus mängisin klaverit ja lauljaks oli tollal veel nooruke Silvi Vrait. Esitasime Simon & Garfunkeli üht kaunimat lugu “Bridge Over Troubled Water” ning Silvi laulis seda tõeliselt hästi. Kui aga rääkida minu loomingust, siis Eesti Raadio ja TV tegid aeg-ajalt saateid Muusikaakadeemia kompositsioonikateedri tudengite loomingust ja nii sattus ka minu muusikat vahel harva eetrisse.

Millal ja kuidas sattusite menubändi “Vitamiin”?

Muusikaakadeemia tudengina mängisin tollases Riiklikus Filharmoonias bändis koos Mikk Targo (löökpillid), Rein Laaneoru (kitarr) ja Raul Sepperiga (basskitarr). Tegemist oli Eino Baskini show saatebändiga. Kord kuulis meid Jüri Mitt, kes mänedžerina oli paar kuud varem kokku pannud “Vitamiini”, juba jõudnud kokku leppida mitmeid raadiosalvestusi, teleesinemisi ja kontserte ning seejärel jõudnud selgusele, et kokku pandud bänd pole muusikaliselt piisaval tasemel. Jüri n-ö tõmbas meid Filharmooniast üle. Sellest päevast sai meist “Vitamiin”, esialgsest koosseisust jäi meiega Joel Fr. Steinfeldt. Aasta oli siis… tahaksin öelda 75 – see riimuks hästi, aga paraku oli 78.

Meenutage mõnda põnevat seika lauluga “Viimane vaatus” seoses, sest seal teete väga põnevat häält?

Lapsena oli mul kõrge hääl, laulsin poistekooris I soprani rühmas. Häälemurde järel muutus hääl millekski bassi ja baritoni vahepealseks, kuid kõrge falsett jäi alles. Selles pole midagi erakordset, falsetti kasutavad klassikalises muusikas kontratenorid, või meenutagem ansambli “Yes” lauljat Jon Andersoni. Nõnda ka “Vitamiinis” jäid kõige kõrgemad vokaalpartiid ansamblilaulus minu peale. “Viimases vaatuses” liigub meloodia tõepoolest kohati kuni teise oktaavi Si noodini ja seetõttu kontserdipublik sageli kahtles, kas tegu pole mingi helitehnilise trikiga. Sageli avaldati arvamust, et küllap lastakse seda kõrget häält kontserdil helilindilt.

Kord tegi Moskvas tollase Roskontserdi juhtkonna esindaja mulle ettepaneku sõlmida nendega leping 5 aastaks ning gastroleerida kõikvõimalikes gala-programmides sellesama üheainsa lauluga. Loomulikult mind selline tsirkuseartisti sarnane roll ei ahvatlenud.

Kuidas meenutate esinemist Pärnu Kuursaalis aastate eest, mil Sun FM korraldas Vitamiini live-kontserdi üheks õhtuks?
Oli aasta 1989, mil “Vitamiin” andis oma viimase kontserdi tollases Sakala Keskuses. See oli ühtlasi minu hüvastijätt pop- ja rokkmuusikaga. Kümmekond aastat isegi häbenesin oma minevikku bändimehena, oleksin tahtnud selle oma eluloost maha kriipsutada. Täna see enam nii pole. Kui Sun FM tuli välja ideega “Vitamiin” üheks vabaõhukontserdiks taas kokku kutsuda, oli mul selle üle isegi hea meel. Loomulikult ei üritanud me teha come-backi, pigem oli see vanade sõprade kokkutulek. Ning kui juba kord kokku tulla, miks siis mitte musitseerida ja nalja teha.

Kui kaua olite Vitamiinis ning millega olete tegelnud peale seda tänaseni?
Kui mitte arvestada paar kuud tegutsenud n-ö eelkoosseisu, siis olin “Vitamiinis” algusest peale, st aastast 1978. Peale minu lahkumist vahetas bänd nime, muutudes “Monarhiks”. Kahjuks lagunes see koosseis seoses Rein Laaneoru elama-asumisega Kanadasse. Minu edasine tegevus on olnud seotud süvamuusikaga, samuti orientaalse muusikaga. Eelkõige muidugi helilooming, aga samuti festivalide “Orient” ja “Klaaspärlimäng” kunstiline juhtimine, umbes 100 heliplaadi produtseerimine.

Kui midagi südamel, siis öelge ära…
See on nüüd see koht intervjuus, kus saaks kellelegi ära panna. Peaks ehk avaldama rahulolematust mõne erakonna platvormi või kultuuri vähese finantseerimise üle; tõestama, et edukad konkurendid polegi nii head nagu paistavad ja et mina – tõeline tegija – väärin muud; “andma pasunasse” lollile publikule, kes ei mõista tõelist kunsti jne.

Ei, hetkel ma ei valuta oma südant sedalaadi probleemide pärast ega põle soovist neid välja öelda, seetõttu jääb ehk saamata loodetud vastus. Kuid igal inimesel, ka minul, on ju midagi südamel… Helilooja õnn on see, et tal on võimalik oma südameasjad lahendada ning välja öelda läbi loomingu.

Mis on teie tulevikuplaanid?
Kui tavaliselt trükitakse kalendermärkmikke aasta kaupa, siis minu kalender on 5 aasta peale ning aastad 2011 ja 2012 on juba üpris täis kirjutatud. Käesolevasse aastasse mahuvad nelja uue teose esiettekanded. 26. juunil Tallinna Raekoja platsil “Bronze Reflections” kolmele kellade ansamblile ja kirikukelladele, 18. augustil Kultuuripealinn Tallinn 2011 raames Kultuurijaamas Lennart Mere teemalise kontsertetenduste triloogia “Mere rahvas” viimane osa, 19. augustil Riia Rahvusvahelise Vaimuliku Muusika Festivali raames oratoorium “Maarja Magdaleena Evangeelium” ja lõpuks 8. novembril Nigulistes teos Jüri Arraku 75. sünnipäevale pühendatud kontserdiks.

Lisaks mais festival “Orient” ja juulis “Klaaspärlimäng”. Maikuus teeme koostöös Jaapani Saatkonnaga heategevuskontserdi hiljutise tsunami ohvrite toetuseks. Tänavusse aastasse mahuvad ka 3–4 plaadiproduktsiooni, milles on ühel või teisel moel kaastegevad ansambel “Hortus Musicus” ja Andres Mustonen, kammerkoor “Voces Musicales”, heliloojad Gija Kantšeli, Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür. Nagu näha, tegemisi on vähemalt lähitulevikus enam kui küll.

Mis on teie huvialad-hobid?
Nimetaksin siinkohal vaid kahte hobi, millel on ka teatud väljundid. Esiteks reisimine eksootilistes maades. Mõne aasta tagusesse aega jäi Siiditee tuur. Mullusest, augustist detsembrini kestnud ekspeditsioonist “Arktika-Antarktika” teeme just praegu koostöös teleproduktioonifirmaga “Osakond” kümnest saatest koosnevat telesarja, mis peaks avalikkuse ette jõudma aasta lõpus. Järgmised reisisihid võtavad arvatavasti Aafrika suuna.

Viimasel 10 aastal on mind järjest enam köitnud fotograafia, loomulikult vaid harrastusfotograafi tasemel. Alles hiljuti võeti Riias maha näitus “Face of Planet”, 4.–31. maini on Viimsi Rannarahva Muuseumis eksponeeritud näitus pealkirjaga “See on Aasia” ja juulikuuks olen Tartusse ette valmistamas Ameerika-teema
list väljapanekut.

Millist muusikat ise kõige meelsamini kuulate?
Kui tahan rahu, siis kuulan meelsasti India r?ga-muusikat. Kõige enam kuulan vast klassikat, eriti Bachi. Sageli on mu CD-playeris uus muusika, mis pole äärmuslikult avangardistlik. Mõnikord, eriti autot juhtides, saan powerit rokist või tantsumuusikast, milles domineerivad trummid ja bass.

Millist raadiojaama enim kuulata meeldib?

Kui rääkida Eesti jaamadest, siis kuulan kõige sagedamini Klassikaraadiot. Pole ju saladus, et enamike kommertsraadiote programme koostab peamiselt arvuti ja inimene ainult kaudselt juhibseda protsessi. Ent ometi, mõnede kommertsjaamade muusikavalik on koostatud hea maitsega – siinkohal tahaksin nimetada Raadio 3.

Lemmiksaated telerist?

Esimese hooga kipuvad meelde tulema need, mis pole mu lemmiksaated…

Millised on kolm Vitamiini kuldset hitti läbi aegade teie arvates?

Hea lugu ja kuldne hitt – need on kaks eri asja, mis vaid harvadel juhtudel langevad kokku. Hittide osas pole mul mõtet arvamust avaldada, need otsused on teinud kontserdipublik, plaadiostjad ja raadiokuulajad. Nende valikud on olnud sellised: “Tiigrikutsu”, “Jätke võtmed väljapoole”, “Roosiaia kuninganna”, “Linda”, “Viimne pilet”… Nüüd sai vist juba rohkem kui kolm.