Süü, ebapiisavus ja ennastsalgavus on tunded, millega kirjanik Anna-Leena Härkönen on viimase aasta jooksul professionaalset maadlust pidanud. Ta on just valmis saanud sügisel ilmuva raamatu “Onnen tunti” (“Õnne tund”), mis räägib kasuemaks oleva Tuula lugu, kirjutatakse Anna artiklis.
“Ma tahtsin välja selgitada ja uurida, millised muutused toimuvad bioloogilises lapses, kui perre võtta kasulapsed. Selle teema kohta tekkis palju küsimusi, mis huvi pakkusid,” ütleb Soome kirjanik Anna-Leena Härkönen.
Põhjus, miks Anna-Leena sellise teema valis, seisnes uudishimus, kuna ta soovis endas selgusele jõuda, kas temast leiduks selline küpsus, mida asendusvanematelt eeldatakse.
“Ei usu, et leiduks. Tundub, et oma bioloogilise lapse kasvatamine on juba paras pähkel. Kui tegin raamatu jaoks intervjuud, märkasin, et on selliseid, kes naudivad, kui kodus on palju inimesi, kära ja sagimist.”
“Endal on mul vahel tugev üksinduse vajadus, mille pärast olen end vahel ka süüdi tundnud. Arvasin, et vajadus väheneb, kui minust sai ema. Emadus ei muutnud mind isksusena aga sugugi ning kirjanikuna vajan privaatsust nagu varemgi.”
“Onnen tunti” raamatu kirjutamine on Anna-Leena jaoks olnud tavalisest raskem protsess. Lapsed, keda on lapsendatud, jätsid oma kurbade lugudega südamesse imeliku tunde.
Raamatu kirjutamine aitas Anna-Leenal mõista, et vahel tuleb olla enda suhtes armuline ning leppida asjaoluga, et olen omamoodi ema.