Heli Kraft (42) mäletab 23 aasta taguseid sündmusi, nagu olnuks need eile. Kokku laenatud riided, teadmatus, puupüsti täis Sakala saal, tuledesära, trikoovoor, kroonimine, rõõmupisarad…

Heli suurimaks rivaaliks peeti Eha Urbsalut, kes, kuuldes, et ta valiti esimeseks printsessiks, huulde hammustas, et mitte nutma puhkeda. Tal oli põhjust kade olla. Esimene missivalimine toimus murrangulisel ajal, vahetult enne raudse eesriide langemist. Krooniga kaasas käiv tiitel oli rahvusliku ärkamisaja üks suuri sümboleid. Seda pidi auga kandma.
 
Heli meenutab Kroonika veergudel üht naljakat juhtumit oma missiaasta sügisest. Ta oli kutsekooli lõpetamise järel saanud suunamise Tallinna Kaubamajja müüjanna kohale. Esimesel tööpäeval ootasid teda tarbekaupade osakonnas ETV kaamerad – missi tööleasumine tuli ju üles võtta!

Keda aga polnud, oli Heli. Neiu oli kuu aega varem palgatud konsultatsioonifirmasse Mainor sekretäriks ja ta oli unustanud kaubamaja juhtkonda sellest teavitada.
 
“Kaubamaja tollane direktor oli mu peale pikalt pahane,” meenutab Heli. Mainoris kohtus Heli oma tulevase abikaasa Gunnar Kraftiga.
 
Heli, on murranguline aasta 1988 ja noor tütarlaps satub missivõistluse keerisesse. Millisena sa seda perioodi mäletad? Mäletan, et võtsin kõike puhta kullana. Olin tüdruk tänavalt, lootusrikas sära silmis. Tahtsin kogeda midagi uut ja põnevat, tahtsin olla osa sellest. Nõuandjaid oli palju. Paljud toetasid siiralt, kuid oli ka neid, kes kaikaid kodaraisse loopisid. Alles aastaid hiljem mõistsin, mis neil mõtteis oli.

Aeg oli tõesti murranguline ja minul oli õnne. Vaatamata sellele, et puudusid Eesti missidest eelkäijad ja tugineda sai ainult oma intuitsioonile ning Soome TVs nähtud missivalimistele, kujunes mu missiaasta väga loominguliselt. Järgnevatel missidel oli kindlasti oluliselt lihtsam ja kindlam.


Refereeritud artikli täisteksti lugege Kroonikast