TV3 reporter- ja saatejuht Anna-Maria Veidemann-Makko räägib Gossip.ee-le, et praegu tunneb enda tööst tõelist naudingut. “TV3 uudistes saab mul sel sügisel kolm aastat täis. Uudistesse sattusin nõnda, et enne töötasin seltskonnaajakirjas Kroonika ning kuigi mul läks seal väga hästi, siis ei pidanud närvid pingele vastu,” räägib Anna-Maria ja lisab rõõmsalt: “Eks televisioon ja meedia on ka ühtlasi minu hobi, nii et olen üks neist õnnelikest inimestest, kes saab palka selle eest, mida ta tõelise kire ja armastusega teeb.”

Anna-Maria, kas kannate Makko nime lihtsalt meedias?
Mul on üsna pikk nimi: Anna-Maria Veidemann-Makko. Kunagi tõepoolest ma Veidemanni oma ekraaninimest eemaldasin, et saaksin teha poliitikalugusid, ilma et vaatajad peaksid sisu kuidagi kallutatuks minu vanemate tõttu. Ennekõike seostati mind Keskerakonda soosivana, kuna mu vanemad on kunagi sinna kuulunud. Mina olen aga parteitu ja teen ka edaspidi erapooletuid, tasakaalustatud lugusid, kus kõik saavad sõnad, on nad siis Reformierakonnast Või Keskerakonnast või hoopis Sostsid. Vahepeal oli mõte eetri nimeks võtta hoopis veel lühem versioon nagu Maria Makko, mis kõlab lausa luuleliselt, aga jäin Anna-Maria Makko juurde ja olen nüüd ka ise sellega harjunud. Tõsi, näiteks telefoni vastu võttes, kipun ikka automaaltselt neiupõlvenime kasutama.

Kas Andra ja Rein Veidemann on teie vanemad?
Jah, Andra ja Rein Veidemann on mu vanemad. Ma olen nende üle väga uhke.

Teie sünnipäev ja sünnikodu?
Olen sündinud veevalaja tähtkujus, 22. jaanuaril 1982. Tallinnas.

Millal ja kuidas sattusite TV3- e “Seitsmeste uudiste” reporteriks?
TV3 uudistes saab mul sel sügisel kolm aastat täis. Uudistesse sattusin nõnda, et enne töötasin seltskonnaajakirjas Kroonika ning kuigi mul läks seal väga hästi, siis ei pidanud närvid pingele vastu. Enne Kroonikat töötasin Naistelehes ja sel ajal käisin ka Filmimehe reporterikursustel. Juba siis jäin silma Märt Treierile ja Sven Soiverile, kes minuga läbirääkimisi pidasid. Esimene kord jäin kirjutavale ajakirjandusele truuks, teisel korral avanes võimalus taas TV3 tulla ning siis juba otsustasin tele kasuks, sest selles žanris polnud ma end veel proovile pannud. Minu esimene tööpäev jääb mulle igavesti meelde, sest sel päeval lahkus Urmas Ott.

Meenutage palun mõnda lõbusat seika või juhtumit seoses reporteri tööga?
Üks väga naljakas seik meenub “Palju õnne“ võttelt, kui käisin koos stilist Ženja Fokini ja ELU24 juhi Anu Saagimiga disainer Kirill Safonovit õnnitlemas. Nimelt Stiilipäeviku tandem läks Kirilli värvikirevas ateljees sedavõrd pöördesse, et lihtsalt ei olnud võimalik ametlikuks jääda, ainult üks krutski teise otsa. Küll moondasid Anu ja Ženja end matrjoškadeks, küll üritas Ženja intervjuu ajal tehiskäega minu juukseid sasida – siis lihtsalt pidingi naerupahvakute tõttu intervjuu katkestama. See oli tõesti vist kõige naljakam võte, mis seni olnud.

Kirjeldage ühte tööpäeva reporterina TV3-es?
Tööpäevad on väga pikad ja pingelised. Keskeltläbi ikka 12 tundi tuleb ära, vahel kui on tarvis veel nädalalõpurubriike (Palju õnne, Tähetarkade ennustused ja glamuurirubriik) toimetada, siis tuleb 16-17 tundigi täis. Hommikul kell üheksa alustame koosolekuga, kus pakume välja nii oma ideid kui kuulame ära päevateemad, siis jagatakse ülesanded välja ja võttele, tagasitulles läbivaatus ja montaaž, vahel veel õhtul hilja mõnele glamuurivõttele. Et meil on nüüd ka kaamerad kaartidega ja arvutimontaaž, siis läheb veel ilmselt umbes kuu, et saavutada sama kiirus, mis oli lineaarmontaažiga. Iga uus asi vajab harjumist ja harjutamist.

Mis on teie huvialad?
Mulle meeldib väga poliitka, mood ja seltskonnaelu. Need on kõik väga erinevad valdkonnad, aga just nende vastu tunnen ma kõige enam huvi ja olen pidevalt asjadega kursis. Viimati tegi mulle Õhtulehe fotograaf Arno Saar omamoodi komplimendi kuuldes kuidas ma presidedivastuvõtu kätlemistseremoonial kõik eesti kuulused ära tundsin: „Sa oled ju nagu Eesti oma seltskonnaentsüklopeedia.“ No mis parata, mul lihtsalt on väga hea mälu inimeste nimedele ja nägudele. Eks televisioon ja meedia on ka ühtlasi minu hobi, nii et olen üks neist õnnelikest inimestest, kes saab palka selle eest, mida ta tõelise kire ja armastusega teeb.

Südamelt ära?
Hetkel olen kodus, tõbine, saades tõestust sellele, et ületöötamine ei ole abolutuselt normaalne. Lõpuks ütles ka mulle mu organism, aitab, ja nii ma end nüüd kodus praavitangi. Peale üht korralikku külemtushaigust vajaksin nüüd väga päikest ja sooja, unistangi ühest korralikust soojamaareisist, et pühkida talveväsimus kontidest ja laadida patareisid.

Mis aga tööd puudutab, siis soovin, et meie suured muudatused TV3 uudistes hakkaksid peagi end õigustama ja meie pingutused ka kannaksid vilja ehk võidaksime juurde vaatajaid. TV3 on paraku liiga kaua olnud vaadatavuselt kolmas – ikka tipu poole tahaks, saadetega esikümnessegi.

Ja kui nüüd lähitulevikust rääkida, siis hoian pöialt oma emale, Andrale, et tal riigikogu valimistel hästi läheks. Usun, et tal on veel palju Eesti poliitikasse anda ja oleks tõeliselt väärikas rahvasaadik.

Mis on teie tulevikuplaanid?
Sooviksin ikka televisioonis jätkata ja teha ikka ja ainult paremaid uudiseid ja saateid, kuigi tean, et saaksin hakkama ka kirjutavas pressis.

Teie perekond?
Juulis saab mul kolm aastat abielu Ervin Makkoga (34). Mu abikaasa on tõeliselt mitmekülgne – praegu töötab ta Tallinna ringkonnakohtus konsultandina, lõpetab juuras magistrikraadi, lisaks tegeleb 3D animatsioonide ja graafikaga ning öösiti, käib juba 16. aastat Hollywoodi ööklubis valgustamas. Ta on väga tubli, et nii palju jõuab ja on kõikidele teemadele äärmiselt pühendunud. Mulle meeldib tema intelligents, õiglusmeel ja heasüdamlikkus.

Millist raadiojaama meelsasti kuulate ning mis on teie lemmiksaated teleekraanilt?
Ega mul väga palju raadiot pole aega mahti kuulata, kui siis Vikerraadiost Rahvateenreid ning pikematel autosõitudel STAR FMst või UUNO raadiost uusi ja vanu hitte. Uudiseid kuulan ka igal täistunnil kindlasti. Ka televiisorist katsun ikka kõik uudistesaated ära vaadata – kasvõi selleks, et võrrelda ja õppida ning konkurentide tegemistega peab ka ikka kursis olema. BBCst ja CNNst katsun samuti õppust võtta. Et koju jõuan väga hilja õhtul, siis peale uudiste filmide ma midagi väga ei jõuagi vaadata, TV6st vaatame mehega enne magama minekut veel ka Simpsoneid, Futuramat ja Ameerika Papsi – naer on ikka terviseks.

Kes on nimeliselt teie arvates meil tõelised superstaarid Eestis?
Ma ei tea, kas Eestis neid tõelisi superstaare ongi. Olen ilmselt 80% Eesti kuulsuseid tervitanud, intervjueerinud, kohanud, õnnitlenud – on väga sümpaatseid, toredaid, huvitavaid ja intelligentseid inimesi, kuid minu jaoks on nad ikkagi inimesed. Eesti on vast liiga väike, et siin tõelisi Superstaare eristuks – kõik on kõigile omad.

Mis rõõmustab reporteritööd tehes?
Rõõmustab vaheldusrikkus, et iga päev on uus – nii inimeste kui teemade osas, mis tähendab seda, et rutiini ei teki pea kunagi ja see
sobib minu rahutule ja spontaansele natuurile. Meeldib see, et kui vahel tekib mõne inimesega eriti hea kontakt, võib saada mõne uue tuttava või sõbra juurde. Rõõmustab ka see kui keegi teeb vahel mulle mu töö või tähelepankute eest komplimendi. Ja muidugi meeldib eriti kui saan teha oma lemmikvaldkondade lugusid ehk politiikast, moest ja erinevatest seltskonnaüritustest – siis tunnen end eriti koduselt ja suhtun töösse eriti kirglikult.

Ja mis vihastab või pahandab?
Selle jätaksin enda teada. Kipun olema selline inimene, kes ei suuda rõõmu või pahameelt varjata. Tean, et pean oma temperamentset iseloomu rohkem ohjeldama ja mõned arvamused kasvõi vägisi enda teada hoidma.

Kes on teie kolleegid?
Igapäevaselt suhtlen uudiste toimetuse rahvaga ehk peatoimetaja Sven Soiver, kellega meil aastate jooksul on koostöö hästi sujunud (Sven oli ka see, kes minuga esimese tööinervjuu neli aastat tagasi maha pidas), hindan teda ka kui eriti tubli poliitikareporterit. Olen saanud ka lähedaseks Sirje Eesmaa ja Annely Adermanniga, kes on mu absoluutsed lemmiknaised ja eeskujud. Noortest sümpatiseerib reporter Stina Viljus, kes oli juba enne kolleegiks saamist ka minu hea sõbranna. Tegelikult on kõik kolleegid toredad, mingeid konflikte või hõõrmuisi mul nendega pole ja mulle ei meeldi ka üldse tülitseda, see on lihtsalt asjatu närvide kulu, millest ei võida mitte keegi.