Marianne Meiorg on Inimõiguste Keskuse juht Eestis, kes koostas ja avas Pimedate Ööde filmifestivali raames inimõigustest kõneleva eriprogrammi. Lisaks viib ta läbi eriprogrammi “Vabadus olla vaba”. Marianne usub, et kui me ei hooli teiste õigustest, seame sellise käitumisega ohtu ka enese vabaduse, kirjutab ajakiri Naised.
Kas Eestis on meestel ja naistel võrdsed õigused?
Kindlasti ei ole. Kõige nähtavam on see just töövaldkonna statistikas. Ei ole ühtegi töösektorit, kus naised saaksid meestega võrdselt palka. Kõige lähemal võrdsetele palkadele on õigusabiga seotud erialad, kus naiste palk on veidi üle 90% sellest, mida mehed keskmiselt saavad.
Kas eestlased peaksid üldse tundma huvi, mis toimub Aafrikas, Indias, Gruusias või Iisraelis?
Eestlased peaksid kindlasti muretsema mujal maailmas toimuva pärast ja hoidma ennast sellega kursis. Esiteks juba sellepärast, et kõik, mis maailmas toimub, mõjutab ühel või teisel viisil ka meid. Meie suhtumine teiste riikide probleemidesse paneb mõnes mõttes paika ka tuleviku trendid – kui meie ei hooli teistest, siis miks peaksid teised meist hoolima, kui meil seda vaja peaks minema. Lõpuks – jälgides mujal toimuvat, tuletame me endile meelde, kuivõrd kerge on kaduma vabadus. Vabadus ei ole püsiv nähtus, see võib kaduda nii kiiresti, et me ei pruugi seda tähelegi panna. Jälgides mujal toimuvat, oleme tähelepanelikumad iga ohu suhtes, mis võib meie vabadust ähvardada.
Millised on Teie arvates nähtamatud inimõigusi puudutavad valupunktid Eestis?
Enamasti tulenevad need valupunktid minevikukogemustest, isiklikest eelarvamustest. Inimesed kardavad lahti lasta arusaamadest, mis neil on, et avada ennast muutustele. Eelmisel nädalal oli konverents naistevastase vägivalla temaatikal ja sealgi tõdeti tihti, et seda teemat ei taheta eriti käsitleda, ei taheta tunnistada, et tegemist on suure probleemiga.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Naised