“Tahaks ette ennustada ühte asja. Ma ei mäleta, mis ansambel sai endale au olla esimese CD väljalaskja. Pole kaugel aeg, kus mingi ansambel hõikab uhkusega välja, et me laseme välja viimase CD plaadi. Kõik see laulude ost – müük kolib üle arvutimaailma,” ennustab kunagine ansambel Vitamiin muusik ning täna ansambli President liige Rein Laaneorg Gossip.ee-le.

Rein Laaneorg, teie sünnipäev ja sünnikodu?
Mu “vastikud“ sõbrad on mulle juba meelde tuletanud, et “järgmisel aastal on sul suur juubel tulemas. Tahame pidu panna … “
Sündinud olen Tallinnas.  Eriti soojad mälestused on mulle jäänud Hiiumaast, Reigi külast, kus elasid minu vanaema ja vanaisa. Mul oli õnn veeta seal kõik oma lapsepõlve suved.

Kui noorelt muusikaga tegelema hakkasite ning milline oli esimene lugu, mis teilt raadios kõlas?
Esimeseks muusikariistaks oli mulle kooli punanurgast antud pioneeri trumm. Seda kodus palju harjutada ei saanud, sest kõrval korteris elas üks kuri naine, kes tegi mu harjutamistele kiire lõpu. Eks ma nüüd saan aru küll, miks mu monotoonne ja ebarütmiline trummi põrin – kolin talle ei meeldinud.

Aga laulutundide õpetajatega koolis mul vedas. Esimene oli Anu-Anton Õunapuu, siis pikemat aega Tiia-Ester Loitme ja kõige lõpuks Tiiu Varik. Tiia-Ester Loitme näitas mulle ka esimesed akordid kitarri peal. Esimene minu kirjutatud lugu, mis raadios kõlas oli lindistatatud paralleelselt Vitamiiniga tegutsenud instrumentaalansambliga Uus Generatsioon ja kandis pealkirja “Tormijooks minevikku”.

Kuidas sattusite ansamblisse Vitamiin ja millal?
Lühidalt – trafaretne valem – õigel ajal, õiges kohas, õigete inimestega …

Meenutage muusikafilmi “Laulud lumes” tegemise aega, kas midagi põnevat ka filmimise käigus juhtus?
Filmivõtted toimusid Otepääl ja minu mäletamist mööda kestisd paar nädalat. Selle aja jooksul suurt öö ja päeva vahet ei teinud, sest lisaks päris pingelisesle võtete programmile õnnestus meie manageril Jüri Mitt´il veel hulga kontserte koha peal kokku leppida. Olime Miti peale üsna vihased, et üldse puhata ei saa. Siis ütles Mitt kuldsed sõnad: “Küll te veel ükspäev istute kodus ja ootate, et telefon laual heliseks ja keegi kutsuks esinema, aga ei helise. Ja siis saategi puhata niipalju kui kulub.“ Tookord ma küll ei uskunud, et tal õigus on.

Mis puudutab filmi “Laulud lumes “, aga ka kõiki teisi tolle aja Vitamiinist tehtud muusikafilme ja võtteid, siis nähes seda tohutut nii rahalist kui ka tehnilist ressurssi, mis nende alla pandi ei olnud ma mitte kunagi resultaadiga rahul. Täpselt sama kulu ja ajaga oleks minu arvates saanud tunduvalt paremini ja huvitavamalt teha.

Kuidas meenutate koostööd Vitamiinis naissolist Anne Veskiga?
Anne oli viiest Vitamiinis laulnud naissolistist esimene. Alguses oli Annega väga lihtne. Oli ju tegemist tavalise Raplast tulnud n.ö. maatüdrukuga. Seda enam, et iga laul, mis linti lauldud sai, sai ka kohe hitiks. Mina pean kõiki Anne Vitamiinis lauldud lugusid tema karjääri parimateks. Nendes on tunda laulja siirust, süütust, natuke kohmetust ja rabedust mis kokkuvõttes toimibki meeldivalt. Raskused hakkasid pihta siis, kui mängu tuli Anne tookordne austaja, praegune manager ja abikaasa Benno Beltsikov. See, et Anne üsnagi päevapealt Vitamiinist ära lahutati, oli ansambli jaoks väga suur löök. Aga Anne edasise lauljakarjääri seisukohast ainuõige lahendus, sest ta oli ansamblist üle kasvanud.

Millised kolm laulu on teie arvates Vitamiini läbi aegade kuldhitid?
Mina ei saa valida kuldhitte. Üks laul saab kuldhitiks läbi rahva valiku. Kui aga avaldada arvamust kolme loo kohta, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldivad, siis läbi raske valiku võiksid need olla:
1. Geniaalselt lihtne Joel Steinfeldt-i “Tiigrikutsu”.
2. Trummar Andrus Oja on elus kirjutanud ühe laulu – “Aken lahti tee”, mis sai Raul Palsneri perioodi kuulsamaks hitiks.
3. Ka bassimängija Kulno Luht on kirjutanud ainult ühe, samas ülivõimsa instrumentaalpala „Festival „ ( „Nostalgia“ ). See oli ainuke lugu, mida Vitamiin mängis igal kontserdil kogu oma eksisteerimise aja jooksul.

Millal lõpetasite töö Vitamiinis?
Ma ei lõpetanudki oma tööd Vitamiinis. Nimelt, olin ainuke liige, kes oli Vitamiinis algusest kuni lõpuni. Ansambel sai loodud 1978.a. ja 1989.a. juunis, peale kontserti tolleaegses Sakala keskuses sai Vitamiinist ans. Monarh, mille muusikaline suunitlus ja stiil oli kardinaalselt erinevad.

Millal ja kuidas sündis ansambel President?
Ansambli loomise loorbereid ma enda kaela paraku riputada ei saa. Kui olin 2000-l aastal naasnud peale 10. aastast elu Kanadas, läksin kõigepealt tööle reisibüroosse. Mul polnud vähimatki mõtet hakata muusikat tegema. Jaanipäeval kutsusid sõbrad mind suuremale peole Peipsi järve äärde. Öeldi, et igaks juhuks võtaks kitarri kaasa.  Seal mängis tantsuks duo koosseisus Ivar Sirp klahvpillidel ja solistiks oli Tiina Kattel. Juba esimestest taktidest jätsid nad mulle väga sümpaatse mulje. Mingil hetkel paluti mindki lavale. Kuna ma polnud ju üle 10. aasta n.ö. bändis mänginud, siis see oli fantastiline tunne mis mind sel hetkel valdas. Ka kokkumäng tundus meil sujuvat ja juba järgmisel päeval tegi Ivar ettepaneku, et kas ma ei võiks nendega ühineda. Praegu mängib ansamblis President klahvpille Herky Rannala, solistiks ikka särav ja meeldivalt mahedahääleline Tiina Kattel ja mina kitarridel.

Teie esinemised Presidendiga lähiaegadel ja tulevikuplaanid?
Kuna meie puhul on tegemist tavalise tantsumuusika ansambliga, siis meie esinemisgraafik on ikka sama, mis ta on olnud juba 10 aastat. Ikka kaks korda nädalas ( reedeti, laupäeviti ) esinemised juubelitel, pulmades, aga ka suuremates pubides-restoranides. Tänase majandusliku hetkeseisuga on vähemaks jäänud firmade pidusid ning maarajoonide kultuurimajade kohvikklubi õhtuid. Mis puudutab tulevikuplaane, siis juba pikemat aega on üsnagi mitmeid mõtteid peas kuidas ja mida peaks muutma. Sest see muusika mida ma kodus teen ja harjutan erineb kardinaalselt sellest mida ma hetkel oma ansambliga teha saan. Küll tuleb üks päev kus mu unistused, teha üks suurem bänd, ka täituvad. Aga ega praegu eriti viriseda saa, sest tegelen ju ikkagi muusikaga ja see toob leiva lauale.

Kui palju plaate olete presenteerinud ning millal on oodata uut plaati?
Oleme välja lasknud 2 plaati. Uusi lugusi ja materjali on aga ligi kolme plaadi jagu. Arvestades tänast olukorda plaaditurul, ei ole mul motivatsiooni tegeleda plaadi väljalaskmise keerulise ja suhteliselt kalli protsessiga. Enne kui plaat poelettidele jõuab, on samad laulud ammu inimestele interneti teel kättesaadavad. Tahaks ette ennustada ühte asja. Ma ei mäleta, mis ansambel sai endale au olla esimese CD väljalaskja. Pole kaugel aeg, kus mingi ansambel hõikab uhkusega välja, et me laseme välja viimase CD plaadi. Kõik see laulude ost – müük kolib üle arvutimaailma.

Põnev seik mõne esinemisega seoses?
Huvitavad ja isegi uskumatud seigad kuuluvad paraku Vitamiini Venemaa reiside aegadesse. Nendest saaks kirjutada raamatu. Kui enamasti oleks lugusid, mis puudutavad joomist ja grupie-sid, siis jutustaks ühe traagilise, aga inimliku s
tory. Aasta oli siis 2005. Polyphon tegi oma viimast grand tuuri mööda Eestit. Teatavasti oli terve ansambel President laval kaasatud.  Ilus, soe ja päikesepaisteline juulikuu keskpäev. Hakkame jõudma meie järgmisesse kontserdipaika oma korteeziga. Nimelt kõik ansambli liikmed said kuuks ajaks kasutada uhkeid Polyphoni tuuri reklaamidega luksusautosid.

Vahetult enne Mustlasse sissesõitu, möödus meist tohutul kiirusel üks sõiduauto. Peale järgmist kurvi avanes kohutav vaatepilt. Auto oli teelt välja lennanud oma sadakond meetrit ja oli katuse peal. Autost oli kuulda laste oigeid. Autojuht oli autost välja kukkunud ja ta surnukeha vedeles umbes 60 meetrit eemal. Samas, kui enamus meist tammus nagu halvatult umber sündmuskoha, oli olemas siiski üks inimene, kes suutis kiiresti ja adekvaatselt tegutseda. Juba oli tal tulekustuti käes, ronis kohe avariiautosse ja päästis välja kõigepealt väiksema, ja siis suurema poisi. Mõlemad oli küll vigastatud, aga mitte eluohtlikult. See mees oli Oleg Sõlg. Sel hetkel oli ta minu silmis kangelane!

Kui me oleks selle uudise meediasse laskund, oleks Polyphoni tuur kõvasti lisareklaami saanud. Müts maha Oleg Sõle ( tema oli ju selle tuuri liider ) ees, et ta ei hakanud omakasupüüdlikult ära kasutama teiste tragöödiat. Aga üht-teist naljakat on ikka ka juhtunud. Kindlasti on need juhtumised naljakamad meile endale kui lugejale. Näiteks, et koduteel Tartust Tallinnasse on võimalik ära eksida ja teha 50. kilomeetrine ring. Sõitsime siis peale esinemist Tartust koju. Kellaaeg oli kusagi 4 ajal hommikul. Poole tee peal, Mäo-Risti söögiputks otsustasime väikese kohviturgutamise peatuse teha. Kui sõitma hakkasime, keerasin kogemata Rakvere peale ja enne aru ei saanud kui tuli Roosna-Alliku silt vastu! Siis ots ringi ja naeru jätkus Tallinnani välja …

Teinegi seik Tartuga seotud. Jõudsime Püssirohu Keldrisse vahetult enne esinemist ja vaatame, et üks teine ansambel paneb seal asju ülesse. Vaatasime siis oma märkmikesse ja kõigil kolmel must-valgel kirjas Postipoisi restoran Pärnus. Sellele müsteeriumile ei ole mul tänapäevani vastust.

Huvialad, hobid?
Üks hobidest on rahvuslike ja folkpillide kogumine maadest, kus olen reisinud. Viimane saak Taist ja Cambodiast oli 4 instrumenti. Praegu ripub seinal 22 eksemplari. Vastasseinal on aga päris korralik elektrikitarride kogu. Neid on 14 ja nende seas eesti mõistes päris rariteetseid pille.

Korvpallist saaks juba pikemalt rääkida. Kolm korda nädalas käin trennis. Mind valiti Eesti koondisesse oma vanuseklassis. Kaks aastat tagasi võtsin osa MM võistlustest Prahas. Selle aasta juunis on need võistlused Natali linnas Brasiilias.

Teie perekond ja lapsed?
Järgmine küsimus palun …

Millist raadiojaama pidevalt kuulate?
Raadiot kuulan enamasti autos pikematel sõitudel esinemispaikadesse. Enamasti Vikerraadiot ja Raadio 3. Kui kodus avaneb vannitoa uks hakkab automaatselt mängima Elmar. Pikemalt tahaks peatuda Nõmme raadiol. See on nii omapärane, kindla suunitluse ja väga kindla sõnumiga raadiojaam. Kohati jätab sellise natuke koduteatri mulje, aga tihtipeale väga huvitavad saated. Ja muuseas, paar korda nädalas tuleb sealt ka parim huumorisaade. See on saade, kus räägivad n.ö. eesti paganad. Pärast tunnist saadet on kõhulihased naermisest haiged.

Lemmiksaated telerist?
Uudised, eriti huvitavad saated History ja Discovery kanalilt või ka palju huvitavaid n.ö. dokumentaalsaateid vene kanalite pealt.

Millist muusikat ise meelsasti kuulate?
Meelismuusika juured lähevad millegipärast minu noorusaegadesse. Kui juhtub raadiost tulema Led Zeppelin või Queen, läheb tugevuse nupp peaaegu põhja. Aga laias laastus mulle meeldib muusika, kus hea kitarripartii sees.