Gossip.ee’ le annab intervjuu kuuljast nelja lapse ema, kelle kaks nooremat poega käivad vaegkuuljatele ja kurtidele mõeldud Tartu Hiie koolis. Juttu tuleb emotsioonidest, elu jagamisest mitme linna vahel, vaegkuulmisega lapse kasvatamisest, koolist ning nippidest, kuidas vaegkuulmisega last kõnelema/suhtelema õpetada.

Küsiksin päris algusest peale… Mitu last teil on? Kas kõik on vaegkuuljad/kurdid, kas teie ja teie abikaasa olete vaegkuuljad/kurdid? Kas suguvõsas on veel vaegkuuljaid/kurte?
Mul on 4 last – kaks tütart ja kaks poega. Tüdrukud on terved.  Poisid – Robin (8) ja Kristopher (10)  – põevad geneetilist haigust immuunpuudulikkus, millega kaasneb kuulmislangus. Suguvõsas meile teadaolevalt kurte ei ole ja me abikaasaga mõlemad kuuljad. Poisid on meil tegelikult vaegkuuljad aga kuulmisjääk, ka kõrvaaparaadiga on väike..

Kuidas reageerisite, kui saite teada, et teie laps on vaegkuulja?
Kurb ja valus oli, sest just enne seda olime teada saanud geneetilise haiguse kohta. See küsimus vaevas – miks just meie lapsed? Seda polnud ju kellelegi esitada. Harjumine võttis ikka väga kaua aega.

Kas sellest traumast on üldse võimalik üle saada? Mida soovitate teistele vanematele, kes seisavad võib-olla ühel päeval sama teemaga silmitsi?
Sellest ei ole võimalik üle saada aga sellega on võimalik õppida elama. Ühel päeval Sa ütled endale – Stopp!!! Aitab enesehaletsusest ja miljonist küsimusest kellelegi kes Sulle kunagi ei vasta. Ja kui saad aru, et nii on, siis eladki sellega. Õppisin sellest eelkõige seda, et peale selle suure maailma on veel palju väikeseid maailmasid, millest mul enne oma põnnide sündi polnud aimugi. Väike vaikne maailm – palju halba ja veel rohkem müra läheb meie lastest mööda. Aga minu ja issi hääl ja linnulaul ja kaunis muusikapala jääb ka kuulmata.. Ma kasvan ja õpin koos oma lastega ikka veel sellega elama.

Kuhu te esimesena pöördusite, millest/kellest saite abi?
Alustasime Tallinnast. Lastepolikliinikus mõõdeti kuulmist ja tehti heas mõttes inimkatseid, siis saime dr. Katrin Kruustüki kontaktid ja oleme nüüd Tartu Kõne – ja Kuulmiskeskuse püsikliendid. Aitähh sealsetele särasilmadele!!!

Millistest õppematerjalidest, lehekülgedest olete mehega kõige enam kasulikku infot saanud?
Alguses oli abiks viipekeele Aabits, mille saime Heleni koolist. Abiks on EKLVL, Eesti Kurtide Lastevanemate Liit… Aga niimoodi, kui küsimuse üle järgi mõtlen, ei olegi neid kohti palju, kust midagi leida.

Kus te elate? Kas teie linnas on vaegkuuljatele/kurtidele lasteaed-kool?
Elame Jõhvis. Lapsed õpivad Tartus Hiie koolis. Ka see on üks suur kurbus – esmaspäeval annan kaks väikest vahvat tegelast n.ö. kooli üle ja reedel saan siis nad kolmeks päevaks koju. Positiivne on see, et Tartus on niisugune särasilmade naiskond eesotsas direktor Helgiga (Helgi Klein -toim.). Meie poiste õpetaja Liivi Lubi on väga asjalik ja mõnus õpetaja. Ja kasvataja Mairega (Maire Anijalg – toim.) on meil igal argipäeva õhtul sideseanss – Tere Tartu – Tere Jõhvi… Minu päev ei ole enne lõppenud, kui ma ei ole kuulnud, kuidas põnnidel läheb.

Kas Tartu Hiie koolil on ühiselamu, kuhu jäetakse juba ka 1-2 klassi lapsi? Kui palju on lapsi, kes elavad Tartust väljas ja ööbivad koolis?
Hiie koolis on õpilaskodu, kuhu jah saab juba päris pisikese lapse jätta – mida varem kurte lapse õpetama hakatakse, seda paremad on
tulemused. Mäletan teooriat, et kõige n.ö. magusam aeg on 3 – 5 aastaselt.

Ei tea kahjuks. Seda saab kindlasti otse koolist teada, õpilaskodu renoveeriti suht äsja ja ma arvan, et koolis ööijaid on palju.

Kas te olete mõelnud Tartusse kolimise peale, et terve pere saaks kogu aeg koos olla?
Oleme küll mõelnud aga ettevõte, kus mõlemad töötame asub Jõhvis. See nõuab pikemat ettevalmistusaega.

Kas Tartu Hiie kool on tasuline?
Sellega on nii, et on olemas seadus – kui kohalik omavalitsus ei suuda tagada erivajadusega õpilasele/ õpilastele vajalikku õpet kohapeal,
siis otsitakse võimalus, mis sobib laste võimetega. Meie jaoks on see tasuta.

Kui palju maksab vaegkuulja/kurdi lapse kasvatamine? (Palun rääkige täpselt väljaminekutest)
Raske on.  Siiski – meie omavalitsus on väga suureks abiks olnud. Me saame küll hakkama, kuid täpseid summasid ei taha lahti kirjutada. Pigem olen tänulik oma omavalitsusele ja Tartu Hiie koolile. Sellisel kogemusel ei olegi hinda, ehk siis minu meelest ei saa osasid asju rahas mõõta. Näiteks, inimesed, kes minu lapsi õpetavad teevad oma tööd sellise säraga ja pühendumusega, et mul on häbi viriseda. Raske on ju nagunii. Aga seda teame ainult me ise.

Mis teid emana meie riigi süsteemis kõge enam häirib, mis puudutab kurte lapsi? Mis on valupunktid, mida peaks teie meelest kindlasti muutma?
Ma ei ole väga hästi kursis selle osaga, ütlen lihtsalt oma väga isikliku arvamuse. Minu meelest puudub riiklikul tasandil süsteem õppekavade erinevustega tegelemiseks. On ju selge, et kurt laps erineb kuuljast lapsest aga õppekava on üsna ühesugune nii tavalapsel kui kuuljal lapsel. Õppevahendeid ei ole sellisel tasemel nagu vaja. Tartu Hiie kool näeb väga palju vaeva, et ise teha töölehti ja muid materjale, et toetada ja õpetada kurti last.

Üldisemal tasandil – vähe on viipekeeletõlke ja toetatud teenust kurtidele lastele. Kui tavalastel on piltlikult öeldes miljon erinevat ringi kuhu minna, siis mida minu lapsed saaksid peale kooli teha peale arvutis olemise? Riiklik ülikoolisüsteem ei ole mõelnud pikas perspektiivis sellele, et kurtidele lastele on vaja õpetajat, kasvatajat, tõlki, ringijuhti  jne.

Kui palju on Tartu Hiie koolis lapsi? Kas see kool on 1-12 klassi?
Tean, et Hiie koolis õpib üle 300 õpilase. 1-12 klassi.

Kuidas teie õpetasite last väiksena, kui ta ei kuulnud?
Raamatud, pildid, viipekeel. Algus oli väga väga raske.

Kas oleks võimalik, et kirjeldaksite pikemalt… kindlasti teate kasulikke nõkse.
Kõige efektiivsem meie lastega on olnud sõna ja pilt kasutamine – ühel pool pilt ja teisel pool sõna. Siltide kleepimine kodus igale poole, kus
vähegi võimalik – AKEN , TOOL , LAUD , TELEVIISOR, UKS… et siis laps viib pildi ja sõna kokku, see kinnistub. Samamoodi tegevustega – esikus on meil teade tahvel ja seal vahetasime tekste. Köögis on meil tekst – ISTUN SIRGELT SÖÖN PUHTALT.

Raamatute lugemine koos lastega on tore. Kui nad väiksemad olid, siis tegin mitu kausta fotodest, kus suur tekst trükitähtedega all – alguses ühesõnalised: “ema” , “õde” , “vanaema” ; siis vastavalt pildile tegin kahe ja kolmesõnaliste lihtlausetega kaustad – “suur õde sööb” , “ema loeb raamatut” jne.

Koolis teeb õpetaja nii, et kui on üritus, näiteks sünnipäev, siis pildistatakse ja nende piltidega tehakse kohe ka tööleht – kellel oli sünnipäev, mitme aastaseks  ta  sai , kes olid sünnipäeval… See on v
ahva ja tore lähenemine, sest niimoodi tuttavate asjade ja tuttavate inimestega on
lihtsam õppida.

Siis muidugi otsa vaatamine ja mitu korda sõna kordamine – kui vaja, toetad viipega.

Head on erinevad mängud, kus on pilti ja sõna vaja kasutada – alias , lauamängud, raamatud.

See on loovuse küsimus, praegu oskavad nad päris hästi ka arvutis erinevaid mänge mängida.

Mis on teie meelest kõige suuremad väärarusaamad, mida kurtidest rääkides kuuljad arvavad? Müüdid, mis ei vasta tõele…
Uhhh…

1) Et kui on kurt, siis on kohe ka loll – selles mõttes, et automaatselt mõeldakse, et nojah, see ei saa ju millestki aru.
2) Et viipekeel on igal pool ühesugune – ei ole! Igal maal on erinevad viiped.
3) Et kurdid üldse ei kuule – tegelikult tajuvad nad väga hästi erinevaid vibratsioone, koera haukumist, rongimürinat, mingil teatud sagedusel helisid.

Tahan veel öelda, et minu meelest on väga ilus, kuidas kurdid omavahel viiplevad – see emotsioonide vaheldumine ja liigutuste plastika – viipekeel on väga ilus keel!

Vaata lisaks:
Tartu Hiie Kool kodulehekülg

[ot-gallery url=”gallery/gossip-ee-intervjuu-emaga-kelle-kaks-poega-k%c3%a4ivad-vaegkuuljatele-ja-kurtidele-m%c3%b5eldud-tartu-hiie-koolis”]