Jüri Raudsik, mis on see jõud, mis veab noore mehehakatise ringrajale?
On ju tore kuskil äärelinnas tagarattal sõita ja kõva meest mängida, aga päris võistluses mitte ainult ei võideta, vaid kaotatakse ka. Olen sündinud Valga linnas ja minu kodu oli sealsamas kuulsa Jaanikese ringraja lähedal. Juba siis, kui me olime 4–5-aastased poisid, sõitsime oma jalgratastel tagarattal. Ja meil olid omad iidolid – Sulev Saar ja Valdek Gross. Kui me päeval oma autodega mängisime, siis õhtul olime kõik kanged krossimehed ja tundsime sõitjaid nägupidi. Siis oldi 3–4 päeva enne võistlust kohal ja meie olime siis kanged abimehed, kui midagi treida või keevitada oli vaja. Ja meist oli teinekord isegi abi.
Ma teadsin kindlasti, et tahan ringrajameheks saada, ehkki ma polnud kunagi näinud ringrajavõidusõitu ega isegi ringrada. Tsikleid olin näinud ainult piltide peal. Ringrajasõitu nägin esimest korda Tallinnas, kui olin ise krossis juba tulnud Eesti meistriks. Siis see küll mulle mingit muljet ei avaldanud, aga millegipärast olin ikkagi hingelt ringrajamees.
Aga kes on siis kõvemad tsiklimehed, kas krossisõitjad või ringrajamehed?
Maailmapraktika on näidanud, et vaid ühest krossimehest on saanud maailmatasemel väga hea ringrajamees, aga vastupidi on näiteid küllaga. Vanasti oli ka nii, et füüsilise vormi ja tasakaalu säilitamiseks sõitsime talvel kõik krossi.
Mis on see, mis teeb ringrajal meistrist meistri? On see rajatunnetus, kogemus, tasakaal või masinatunnetus?
Noh, nüüd võime kõik selle jutu kokku panna. Need omadused peavadki olema, kui tahad väga kiire olla. Aga praeguseks on tehnika ja varustus nii palju edasi läinud, kõigile kättesaadav ja selles osas on kõik võrdsed. Natuke hulljulgust, õnne ja sedasama masinatunnetust. Et tunneksid, kui palju võid riskida, nii et rajal olevaid kurve läbides püsti jääd.
Kas on olnud ka keegi selline alaline vastane, kellega pidevalt ka omavaheline võistlus on käinud?
Eks Peeter Koval oli lõpupoole see mees, kellega oli meil kaks aastat sellist küünarnukk-küünarnukis sõitmist.
Omavahel saite hästi läbi?
Jaa, väga hästi! Ei olnud meil saladusi ega midagi ja praegugi oleme väga head kamraadid.
Kuidas ringrajasõitja suhtub “maanteesportlastesse”, kes pidevalt liikluseeskirjade ja politseiga pahuksis on?
Ei ole ju mingi saladus, et mõnigi motosportlane on ka tänaval kõva gaasiandja olnud, seda eriti varasemas nooruses. Praeguses tänavapildis mina ikkagi vaatan neid kui hulljulgeid ja natuke ikka ka rumalaid inimesi. Kui sa Tallinnas Vabadusel ikka 120–130 km/h sõidad ja veel tagarattal ka vahepeal, siis on see nagu Vene rulett. Ja veel häirib, et ostetakse endale must mootorratas, siis veel must kombinesoon ja must kiiver. On ju tore olla must kiire mees, aga nähtav võiks ka olla. On soe soovitus, et vähemalt kiiver võiks siis olla valge või neoon.
Kui suur on Jüri Raudsiku enda kiiruslik tippmark?
Kuskil üle 300 natukene.
Autor: Mati Palmet
Refereeritud artikli täisteksti loe Kuma’ st