Juhtub naine üleminekueas töö kaotama või läheb mees nooremaga “teisele ringile”, on selles niigi keerulises eas üsna kerge depressiooni sattuda. Eriti, kui selleks on geneetiline eelsoodumus ja varasemast ajast kopsakas vaimsete üleelamiste koorem hinge kogutud.

Üleminekueas esineb naistel depressiooni sagedamini kui mõnes teises vanuses ja seda kogeb umbes iga üheksas naine, ütleb Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaater Pille Varmann. Tegemist on haigusega ja iga haigus vajab ravi. Lisaks neile 10–12 protsendile üleminekueas naistest, kel on depressioon kliinilises mõttes, on veel palju naisi, kel lihtsalt aeg-ajalt on vastavaid vaevusi.

Üleminekuiga on naise elus sageli väga komplitseeritud periood, mil tuleb kogeda paljut uut. 50. eluaasta paiku hakkavad lisaks hormonaalsetele muutustele tekkima ka teised terviseprobleemid (valutavad liigesed, kõrge vererõhk ja muu selline). Naissuguhormooni östrogeeni tase hakkab langema. “Östrogeen on looduslik antidepressant, mis hoiab meeleolu, see on naistele kaasa antud ka selleks, et tuju oleks hea,” räägib Varmann.

Umbes samasse perioodi satub sageli ka laste kodunt äraminek. Kui lapsed olid abikaasade peamine ühendav lüli, siis võib nende kodunt lahkumise järel olla üsna ehmatav tajuda, kui võõrdunud teineteisest ollakse. Kahekesi jäädes torkab see paremini silma.

Perele ja tööle pühendunud naine, kes enda vajadused aastakümneteks unustas, võib ühel hetkel, kui lapsed läinud või töökoht koondatud, järsku avastada, et tal pole ühtegi lähedast inimest, kellega oma muredest siiralt rääkida.

Pärilikkusel on depressiooni tekkel suur roll. Kõige rohkem on ohustatud need naised, kelle suguvõsas on naisliini pidi olnud palju depressiooni. Teine oluline riskitegur on väga halvad suhted oma emaga. Suhe emaga on iga naise elus äärmiselt tähtis.

Depressiooni teket üleminekueas soodustab seegi, kui eelnevalt on olnud palju psühhotraumasid, nii et need on tekitanud aju tasandil selliseid muutusi, et psüühiline tasakaal pole enam endine. Naine võib küll arvata, et on kunagistest läbielamistest üle saanud, ja igapäevase toimetuleku mõttes ehk ongi, aga kergemini haavatav on ta ometi.

Üleminekuea depressioonist on rohkem ohustatud ka need naised, kelle enesehinnang, seega ka edukus enda silmis, on üles ehitanud välisele ilule. Kui nad märkavad, et väline ilu hakkab kaduma, siis variseb kõik kokku.

Igaühel peaksid olema seesmised pidepunktid, millele toetuda. “Kõik väline, sealhulgas edukus ühiskonnas, materiaalne heaolu ja muu võib kokku variseda, mistõttu on vaja seesmist kindlust,” rõhutab Varmann.

Üleminekueas kaob võimalus emaks saada, ka see võib mõnel tekitada tunde, et ta justkui polegi enam täisväärtuslik naine.

Kui kõigile neile muutustele, mis nagunii üleminekueas aset leiavad, lisandub veel mingi kriis – näiteks töö või lähedase kaotus, siis pole hingeeluline kokkuvarisemine mingi ime.

Mõnel juhul võib üleminekueas naist depressioon ka siis tabada, kui ta elus kõik tegelikult korras on: suhted on head, töökoht olemas ja nii edasi.

“Eelkõige bioloogilistest teguritest põhjustatud depressioonid on kõige raskemini ravitavad, nende puhul on kindlasti ravimeid vaja,” teab tohter. Psühholoogilistel põhjustel tekkinud depressioonist võib, vähemalt osadel juhtudel, lahti saada ka üksnes õige psühhoteraapiaga.

Üleminekuea depressiooni tunnused:
meeleolu alanemine
tujutus
masendus
ükskõiksus ja apaatia
põhjendamatu ärevus
sisemine värin
une- ja isuhäired
tahtmatus suhelda
väsimus ja energiapuudus
keskendumisraskused
negatiivsed mõtted

 

Refereeritud artikli täisteksti loe Elukirjast