Mai lõpus avati Lundis, Lõuna-Rootsi Eesti Majas minu karikatuuride näitus. Nagu mul viimastel aastatel tavaks, püüan välisriigis külastada ka mõnda vanade- või hooldekodu ja vestelda kohalike pensionäridega. Nii ka seekord, kirjutab Eduard Tüür ajakirjale Elukiri.

Lundi riiklikus hooldekodus Ribbingska Äldrebende on eluaseme saanud need, kes vajavad igapäevast hooldust, selgitas administraator Hristina Ingemannson. “Meie hooldekodus on hoolealuseid 48, kusjuures töötajaid on 55, kellest 33 on hooldajad. Hooldekodusse pääsemise üle otsustab Lundi kommuuni (meie mõistes vald – E. T.) omavalitsuse juures töötav vastav komisjon. Järjekord hooldekodusse pääsemiseks on umbes pool aastat.”

Saan kuulda, et siinses hooldekodus elamine on tasuline, aga täpset summat mulle ei öelda. Suure pensioni saajad maksavad ise kõik kinni, väiksema pensioni saajad osaliselt – arvestusega, et nii-öelda taskurahaks jääks pensionärile veel umbes 2900 krooni kuus (kõik summad siin artiklis on antud Eesti kroonides). Nende eest, kes vähem maksavad, katab puudujääva osa kommuun. Hooldekodus on kõik toad ette nähtud ühele elanikule. Tubade suuruseks on 20–25 ruutmeetrit ja seal on ka eraldi kööginurk ja sanitaarruum. Toas on riidekapp, voodi ja kööginurga sisustus (koos külmikuga) hooldekodu poolt. Muu sisustuse võib hoolealune ise oma endisest kodust kaasa võtta. Need, kes soovivad tuppa ka televiisorit või arvutit, peavad need kulud ise kandma. Samuti tuleb endal tasuda ka mõnede teenuste eest (näiteks juuksur).

On ka eraldi ruum telesaadete vaatamiseks. Igal esmaspäeval on kaks korda päevas luuletunnid. Teisipäeviti ja laupäeviti saab vaadata kinosaalis filme. Teisipäeval on lisaks veel ühislaulmine, musitseerimine ja niinimetatud tants istudes. Kolmapäeviti toimub kaks korda päevas jumalateenistus, neljapäeviti raamatukogus käimine ja reedeti võimlemine. Lisaks tegutsevad mitmesugused huviringid ja tehakse ka ühiseid väljasõite, näiteks näituste külastamiseks.

Toiduvalik on rikkalik, kusjuures arvestatakse ka hoolealuse tervislikku seisundit. Kui keegi soovib mõneks ajaks lahkuda, näiteks sugulastele külla minna, arvestatakse hooldekodu tasust äraoldud aja eest söögiraha maha.

Kõige noorem hooldekodu elanik on 60-aastane ja kõige vanem 96-aastane. Seda vanaprouat, Anna-Stina Borgströmi, lubati mul ka külastada. Ta ei jõudnud ära kiita oma elu hooldekodus ja tema eest hoolitsemist, sellist elu polevat ta kunagi varem kogenud. Tema toake oli tõesti kena ja hästi sisustatud.

Selliseid hoolde- ja vanadekodusid on Lundi kommuunis 13 ja kõikides olevat samasugused tingimused. Erakapitalil põhinevaid hooldekodusid on kuus.

Pärast hooldekodu külastamist läksime koos härra Meeme Nuginiga, kes aitas mind tõlkimisel rootsi keelest eesti keelde, külla üle 30 aasta pensionil olnud endisele Lundi kooli direktorile härra Nils Kjellmannile (98). Kuna ka härra Nugin (67) on ise verivärske pensionär, siis tuli sisuliselt välja intervjuu kahe pensionäriga ja ühtlasi ka kahe pedagoogiga, sest Meeme Nugin töötas varem täiskasvanute gümnaasiumi õpetajana.

Vestluses sain teada, et vanaduspensionile saab Rootsis jääda 65-aastaselt. Meeme Nugin töötas lisaks kaks aastat omal soovil ja seetõttu tõusis tema pension 16%. Riikliku täispensioni saamiseks peab tööstaaži olema vähemalt 40 aastat. Pensioni suurus oleneb riiklikust pensionist, töökohast saadavast pensionist (kui ollakse seal töötanud vähemalt 30 aastat) ja enda poolt pensionifondi makstud summast. Rootsis on miinimumpension umbes 11 100 krooni. Kui aga elatakse koos, on ühe inimese pensioni suurus 9800 krooni kuus. Pensioni pealt tuleb maksta ka tulumaksu, mille suurus oleneb pensioni suurusest ja see on 17-35 %. Kui aga pensionär teeb veel kõrgepalgalist tööd, siis maksab ta tulumaksu ligi 40%. Sellega püütakse pensioniealisi tööturult eemal hoida, et anda ruumi noorematele. Rootsis on ka invaliidsuspensionid ja eripensionid, mille tingimuste ja suuruse kohta vestluskaaslastel andmed puudusid.

Riikliku pensioni suuruseks on 1940. aastatel sündinutel 65–58% keskmisest töötasust. 1960. aastatel sündinutel hakkab see olema 57 % ja 1970. aastatel sündinutel 54%. On karta, et järgmistel põlvkondadel on see määr veelgi väiksem. Kardetakse, et vaadatakse üle ka see pensionimäär, mis on juba sätestatud, välja arvatud nende oma, kes on juba pensionil.

Rootsis kehtib ka lesekindlustus. Kui abikaasa sureb ja naine jääb leseks, saab ta 40–60 % mehe pensionist. Kui aga mees jääb leseks, siis juhul, kui tema pension on suurem kui kadunud abikaasa oma, ei saa ta lesepensioni. Nimelt pidavat statistika järgi Rootsi meeste palk ja seoses sellega ka nende pension olema tunduvalt suurem kui naiste oma ning seetõttu võeti vastu selline seadus.

Alles pensionäristaatust alustanud Meeme Nugin on samuti eluga rahul. Tema pensioni suuruseks on kokku umbes 38 000 krooni, mis koosneb riiklikust pensionist (26 700 krooni), töökoha pensionist (6600 krooni) ja pensionifondi kogutust (4700 krooni). Tulumaksu peab ta selle summa pealt maksma 30% (11 400 krooni), nii et pangakontole laekub 26 600 krooni. Mitmesugusteks kommunaalkuludeks läheb umbes 11 000 krooni, muudeks kuludeks jääb 15 600 krooni kuus. Nii et aastas mõne välisreisi tegemine ei ole probleem. Selle loo ilmumise ajal on ta näiteks koos abikaasaga külas oma Eestis elavatel sugulastel ja tuttavatel.

Kuigi Lundis on olemas mitmesuguseid seenioride klubisid, ei olevat härra Nuginil aega nende külastamiseks. Vaba aeg kulub tal Lõuna-Rootsi Eesti Majas aktivistina tegutsemisele, lastelastega suhtlemisele ja vanematelt saadud maakodu korrashoiule.

Ka Rootsis on praegu majanduskriis ja suur hulk rootslasi on mures tuleviku pärast. Tööpuudus kasvab, kuid sotsiaalselt on nad paremini kindlustatud kui meie. Tegemist on ikkagi Põhjamaade heaoluriigiga. Pole imestada, et Rootsis on naiste keskmine eluiga 83 aastat ja meestel 80!

 

Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Elukiri