“Kuna kooli lõpp tuleb mulle kindlasti valusa hoobina veel vähemalt sajal korral (eeldatavasti kas pisara või muu vingumise näol nii lõpukellal, tutipäeval kui ka lõpuaktusel), siis otsustasin nüüdsest keskenduda põhjustele, miks kooli lõppemise üle rõõmustada saab, kirjutab blogija Brit oma veebipäevikus.

♣Mitte kunagi ei tule enam kohustuslikult ujuda või cooperit joosta
♣Ei pea ootama viit tundi, et süüa saada…
    …ning ei pea raiskama raha ning koguma kaloreid võileiva ostmisel teisel vahetunnil, sest söögivahetund on alles viies ja hommikusöögi jaoks ei jäänud kahjuks aega
♣ Ülikoolis oleme nüüd kõige nooremad, seega ei pea enam ise nooremate peale silmi pööritama, vaid seda saavad vanemad hoopis meie peale teha (jube tüütuks muutus ikka see norsatamine ja silmade googeldamine iga rumaluse või naljaka asja peale, mida ma igapäevaselt kuulma pidin… ok jkin jkin)
♣Ei pea enam iga päev samal kellaajal ärkama (loodan salamisi, et kõik minu loengud hakkavad olema umbes nii kella 10 paiku, eriti talvel, sest siis on kõige raskem ärgata. Vahet pole, et ma isegi ei tea, kas ma üldse ülikooli lähen aga noh, loengud võiksid ikka kell 10 hakata)
♣Koridorid pole täis karjumist ning tõuklevaid ja ropendavaid väikeseid poisse (eluohtlikud vigastused pole enam igapäevased)
♣Kõik vanad vihikud, töövihikud ja tööd, mida eksamite hirmus kolm aastat alles olen hoidnud, saab lõpuks ära hävitada = vabanemine suurest jamast = neli tühja sahtlit, tühi laud, tühi panipaik lae all ning palju põletusmaterjali saunaõhtuteks
♣Saab Facebooki sõbralistist ära kustutada kõik lihtsalt nõmedad või tundmatud noored koolikaaslased, kes aegade jooksul sõbraks on võetud ning kes aeg-ajalt mõne vaimukuse, äärmiselt ebatolerantse arvamusavalduse või enesehaletsuskõnega pealehele ilmuvad (ma arvan, et mind häirivad rohkem isegi need gümnasistid, kes kusagilt mingi lollusega välja ujuvad, kui need viiendikud, kes iga päev oma seinale uue ahelkirja postitavad. Viiendike puhul sa vähemalt teadsid neid sõbraks vastu võttes, mis sealt tulla võib, aga kui mõni endine klassikaaslane enneolematu geivaenulikkusega üllatab, siis on ikka häbi küll)
♣Usun naiivselt, et ehk on ülikoolides tervemad toolid – seega saab lahti vajadusest pärast igat seelikuga kooliskäimist uued sukad osta (kokkuhoitud raha saab kulutada õllele või millegile muule, millega ülikoolis tegeletakse… ma veel täpselt ju ei tea)
♣Pärast vaheaega kooli tulles ei ole kõik vahetusjalanõud garderoobitädide poolt ära peidetud/hävitatud/müüdud (ok jkin jkin). Ülikoolis ei pea vist ju üldse vahetusjalanõusid kandma. Ohohoho seda rõõmu (sellega meenus ka, et vaheaegu on ülikoolis vähem. Mis iganes)
♣Ülikooliklatš pole ilmselt sama, mis kooliklatš, sest kõik ei tea üksteist nii hästi, seega jääb ära hirm, et kõik kõrvalseisjad sinu ja su sõbranna vahelist juttu pealt kuulates sinu kohta mingi loo välja mõtlevad (just alles hiljuti oli mul selline intsident, kus ma silmanurgast nägin, kuidas kaks inimest tuimalt minu ja mu sõbranna omavahelist juttu pealt kuulasid. Otsustasin asjale vürtsi lisada ja rääkisin rahulikult edasi, kuidas ma jutus kajastunud inimese lõpuks ära olin tapnud. Pealtkuulajate näod olid vähemalt miljonit väärt. Proovige järgi!)
♣See punkt pole muidugi kindel, aga ma usun, et sellist söögi- või puhvetijärjekorras vahele trügimist,  nagu koolis, ei saa ma enam kusagil tundma

“Võib siis vist päris positiivselt selle kooli lõppemise peale vaadata. Eriti meeldib mulle see osa, et mitte keegi ei tohi mind enam kunagi jooksma sundida. Eks mul muidugi ole aega selle väljaütlemise pärast kahetseda, kui mind kunagi pantvangi võetakse ja mu blogist teada saadakse, mis mulle kõige vähem meeldib. Aga kooli lõppedes on ometi ju õigus selle üle rõõmustada. Hõissa! (Varjan selle rõõmunimekirjaga neid pisaraid, mis hetkel matemaatika proovieksamiks õppides igast võimalikust kohast alla voolavad. (Jokin jokin, tegelt lähen hoopis rulluisutama!(See on ka suitsukate!)))”