“Hispaanias elamise jooksul olen enim õppinud tänulikkust ja tänulikkus omakorda on tunnetelt kõige lähemal tingimusteta armastusele. Selle särasilmse rahva keskel elades näen igapäevaselt, kuidas hoolimine toodab hoolimist ja rõõm rõõmu, aga Eestis vaatab mulle teinekord vastu täpselt vastupidine,” räägib ajakirjanik, kirjanik ning kirjastaja Helen Eelrand Gossip.ee-le.

Helen Eelrand, millal on teie sünnipäev ning kus asub sünnikodu?
Sündisin 25. jaanuaril 1971 – seega tähistasin hiljuti 40.sünnipäeva ning Eesti standardi järgi peaks mu “best before” läbi olema. Aga ma ei heida meelt – Eesti standardi järgi saab see niikuinii läbi juba hiljemalt kahekümneviieselt, nii et läinud rong juba ammu:) Pärit olen Pärnust ja elasin seal lausa 28 aastat.

Teie perekonnaseis ja lapsed?
Olen abielus kunagise koolivenna Toomasega, detsembris sai meie tutvumisest 22 aastat. Lapsi on kolm: poeg Jens, kes saab kohe 20 ning tütred Bianka (15) ja Agnetha Katrina (5).

Mida põnevat meenub Pärnu Raadios töötamise ajast?
Ühelt poolt lahe seltskond – mul on töökollektiividega üldse alati vedanud, teiselt poolt siiani aeg-ajalt kummitavad kohusetunde-unenäod, kuidas olen uudistega otse-eetris, kuid puudub tekst või on seal kirjas midagi sellist, mida ette kanda ei saa. Ja kindlasti diskorina kassettidelt miksimine, no seda ei kujuta tänapäeval küll keegi ette!

Mida meenub Pärnu Päevalehes töötamise ajast?
Pärnu Päevaleht oli minu jaoks pigem vaheplatvormiks, et astuda kirjutavasse ajakirjandusse, täpsemini Eesti Päevalehe suurde toimetusse.

Milliseid ameteid olete veel pidanud lisaks nimetatule?
EPLi jäingi kaheksaks aastaks – pühendusin peamiselt sotsiaal- ja haridusteemadele, olin selle valdkonna uudistereporter. Seejärel sündis kolmas laps ning tema kõrvalt pidasin mõnda aega rahulikumaid ameteid: tegin eelmiste Riigikogu valimiste ajal Rohelistele lehte, töötasin Naistelehes toimetajana ja kui laps juba suuremaks sai, sattusin jälle pöörasesse kolm-ametit-korraga keerisesse: Naistelehele lisandusid telesaade Terevisioon ning mitme elulooraamatu kirjutamine.

Millega tegelete praegu?
Praegu tegelen sellega, mida olen eluaeg teha tahtnud – realiseerin seega oma unistust ning naudin seda. Elan koos mehe ja kahe tütrega Edela-Hispaanias, linnas nimega El Puerto de Santa Maria ja kirjutan raamatuid. Just möödunud nädalal olin Eestis kahte neist esitlemas. “Mida te kogu aeg lõkerdate? 100 põhjust, miks armuda Andaluusiasse” jutustabki meie ümberkolimise loo ning on üks hoogne, lõbus ja särtsakas, ilusate värviliste fotodega raamat. Teine raamat, “Pasodoble” on minu debüütromaan – lugu eesti abielunaise ja noore hispaania mehe hukatuslikust ja keelatud armastusest.

Lõime sõpradega päris oma kirjastuse, nii et Hispaanias elades toimetan ka teiste autorite tekste.

Rääkige palun veel oma huvialadest?
Üks huvialadest, õigemini armastustest, hispaania keel, mind siia elama tõigi. Ma päris tõesti jumaldan selle kõla! Lisaks olen pidurdamatu inimesteuurija – kui leian enese jaoks põneva eksemplari, ei suuda miski mind takistada teda lahti lammutamast, teen seda otsustavalt, visalt ja fanaatiliselt. Jalutan, ujun ookeanis, õpin üha enam hispaania kokakunsti saladusi, loen, kantseldan lapsi ja koera, võtan vastu arvukaid eesti sõpru – ning muidugi kirjutan. Naudin kõiki neid tegevusi – mul on elus hullult õnne olnud!

Südamelt ära?
Kindlasti on see mõnevõrra kulunud jutt, kuid mõtlen seda väga siiralt. Hispaanias elamise jooksul olen enim õppinud tänulikkust ja tänulikkus omakorda on tunnetelt kõige lähemal tingimusteta armastusele. Selle särasilmse rahva keskel elades näen igapäevaselt, kuidas hoolimine toodab hoolimist ja rõõm rõõmu, aga Eestis vaatab mulle teinekord vastu täpselt vastupidine. Kuni ühistranspordis kõigub noor ema, paarikuune tita kõhukotis, ja noored mehed istudes seda tursanäoga pealt vahivad, ei saa maailm paremaks muutuda. Kuni netikommentaariumis sõimatakse valimatult nii olümpiavõitjat kui vähihaige lapse ema, toodame me juurde nii palju vaimset rämpsu, et lämbume selle kätte lõpuks ise. Vihkamine hävitab eeskätt vihkajat ennast, mitte nii väga vihkamise objekti. Armastus ja õnnetunne seevastu annavad tiivad, mis viivad järjest kõrgemale. Milleks siis lendamise asemel kükitada ja kiruda?

Mida arvate meie meedia hetkeseisust?
Olen väga kaugel sellest, et oma ekskolleegide tegemistele vett peale tõmmata ja väita, et ajaleht on kärbeste tapmiseks. Need ajakirjanikud, keda isiklikult tunnen, teevad oma tööd pühendunult ja missioonitundega. Eksimused tulevad enamjaolt sellest, et tempo, mida neilt nõutakse, on tohutu.

Milliseid väljaandeid ise loete, millist raadiot enim kuulate ning mis on teie lemmiksaated teleekraanilt?
Loen igapäevaselt eesti online-väljaandeid, aga raadio ja tele kõlavad minu jaoks nüüd hispaania keeles. Isegi Eestis viibides ei saanud ilma oma lemmikjaama, Cadena Dialita, mida veebist kuulasin.

Kes on teie arvates meie tõelised superstaarid nimeliselt?
Tõelised superstaarid võiksid olla need, kellest ka Hispaanias kuulnud ollakse. Paraku vaevalt siin keegi Nõia-Intsust või Tissi-Maarjanist lugu pidada oskaks. Pean üksjagu absurdseks inimestel vahe tegemist selle baasil, kui palju neid tänaval ära tuntakse, tegelikud saavutused võiksid olla mõõdupuuks. Sellelt pinnalt hindan väga Eesti tippsportlasi, kes ainult ise teavad, millise ränga hinnaga nende võidud kätte on tulnud. Hoidke ja hinnake neid arvustamise asemel!

Ja kui Eesti otsib pidevalt superstaari ka tele-eetris, siis minu meelest Jana Kase näol ta selle leidis – tõeliselt lummava karismaga tüdruk.

Kirjelgade ühte oma (töö)päeva?
Ärkan enne kaheksat, et väiksemale tütrele patsid punuda, enne, kui ta kooli läheb. Riided panen talle juba õhtul valmis, et saaksin hommikul, kui mees ta koolibussile viib, rahulikult edasi põõnata – ning seda ma reeglina ka teen. Olen parandamatu kauamagaja ning pärast ärkamist ja hommikusööki suundun pikale, nii 12 kilomeetrisele jalutuskäigule, kõrvaklapid peas. See on minu jaoks juba osaliselt tööretk, sest kõndides kirjutan oma tekstid peas valmis, ülejäänu on kiire vormistamise küsimus. Tagasi jõudes teen perekonnale värske lõunasöögi ning siis istungi sülearvuti taha, et enda või teiste kirjutatuga tegeleda. Ja siis võin pikalt kirjutada, õhtupoolne ja lausa öine tegutsemine sobib mulle suurepäraselt. Iseasi, et viieaastane inimene oma nõudmistega seda tegevust üsna sageli katkestab.

Kas valima ka lähete ning keda valida kavatsete, kui see saladus pole?
Oma maailmavaatelt olen kõige lähemal Sotsiaaldemokraatidele. Räägin praegu siiski rohkem maailmavaatest kui poliitikast, sest viimane peaks olema esimese realisatsioon, aga alati ei ole ju. Valida saan väliseestlase kombel internetis.

Kes võiks olla meie järgmine president ja peaminister?
Ma nii konkreetselt ei nimetaks, ütleksin lihtsalt, et parteide peaministrikandidaatide hulgas on vähemalt üks nimi, kelle ministriks saamise puhul oleksin valmis häbi tõttu lausa kodakondsusest loob
uma, aga õnneks tundub tema jõudmine sellele toolile seni piisavalt utoopiline. Mingid eetilised normid võiksid Eestis siiski ju kehtida?

[ot-gallery url=”gallery/endine-postimehe-p%c3%a4evalehe-ja-naistelehe-ajakirjanik-helen-eelrand-gossip-eele-realiseerin-oma-unistust-elan-edela-hispaanias-ja-kirjutan-raamatuid”]