Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Dimitri Demjanov: „Ma arvan, et igaühes meist on peidus üks väike egoist”

„Ma arvan, et igaühes meist on peidus üks väike egoist. Ta juhib meid, inspireerib meid, motiveerib meid. Suunab säästma end selle nimel, et oleks parem. Õpetab ära tundma asju, mis meile ei sobi,” arutleb eesti restoranikultuuri arendaja, peakokk ja restoraniomanik Dimitri Demjanov, kirjutab ajakiri Elukiri.

Demjanov täpsustab, et ta mõtleb just plusspoolega egoiste. Ja et tema naivistlik elufilosoofia ütleb: kui maailmas oleks plusspoolega egoiste rohkem, oleksid kõik probleemid ammuilma lahendatud.  Muide, oma restorani Egoist motoks on ta valinud Salvador Dali sõnad: „Kuueselt tahtsin saada peakokaks, seitsmeselt Napoleoniks ja edaspidi minu ambitsioonid aina kasvasid.”

Dimitri Demjanov tunnistab, et kuldsetel kuuekümnendatel tahtis ta saada hoopis muusikuks. Ja seostas oma lähitulevikku väga kindlalt Georg Otsa nimelise muusikakooliga. Aga siis juhtus ta rääkima ühe oma õpetajaga. „Õpetaja ütles, et mis amet see trummilöömine on. Ise tugev täiskasvanud mees ja klõbistad seal väikeste pulkadega… Mehe amet on olla merel. Või terast sulatada. Või kosmosesse lennata…” muigab Demjanov tagantjärele.

Siis äkki otsustas kogu nende klass minna merekooli. Dimitri läks ka. Kuidagi nagu iseenesest kujunes nii, et just tema valmistas Luise tänava ühiselamus kõigile maitsvaid roogi. „Tema kõrgeausus juhus,” ütleb ta selle kohta ise.  Siis tuli armastus. „Abiellusin ja pidin koolist ära tulema ning tööd otsima. Poisid arvasid, et sobiksin väga hästi kokaks,” meenutab Demjanov.

Just sel ajal avati Tallinnas restoran Kevad. Kokki seal parasjagu ei vajatud, kelnereid aga küll. „Mul soovitati proovida, et küll siis hiljem saab kokaks.” Nii oligi saatusele sõrm antud.

Demjanov tunnistab, et ta ei tundnud end kelnerina just kõige paremini. „Piilusin ikka ümmargusest ukseavast saali – äkki on seal mõni õpetaja või tuttav.”

Muheldes meenutab ta, et iseenesest oli kokandus toona väga populaarne. „Seal sai alati süüa ja midagi ka koju viia. Kõik võtsid seda nii, et mõisa köis, las lohiseb. Selline oli nõukogude mentaliteet, tollane reaalne elu. Kui poes mitte midagi ei olnud, siis sealt midagi ikka sai.”
Elu restoranis käis aga oma rada. Ühelt poolt joodi ja kakeldi, teiselt poolt oli seal ka paar eestiaegset kelnerit. „Nemad tundsid kogu mängu ilu, selle elu teist poolt. Nad teadsid veinidest ja toitudest rohkem, restoranikultuurist rohkem. Ega töötanud ainult raha pärast.” Nende kõrval hakkas sügavuti minema ka noor Demjanov.

Üks konkurss järgnes teisele, vabariiklikele võitudele lisaks tulid esikohad üleliidulistelt võistlustelt. Kuni ühel päeval kutsuti Dimitri Demjanov tööle restorani Gloria. „Seal oli inimesi, kes olid omal ajal töötanud Kuld Lõvis. Neil olid alati valged kraed ja kikilipsud, nad nägid puhtad ja hoolitsetud välja, neil oli oma klientuur.”

Mõne aja pärast tuli Eestisse Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Vastuvõtu korraldajate seas oli ka nooruke Dimitri Demjanov. „Kui ma nägin siis esimest korda seda kristalli- ja hõbedasära, valgeid tärgeldatud linu, kokkade valmistatud imeilusaid roogi – minusuguse pühendamata poisi jaoks oli see tõeline pidupäev!” õhkab ta.

Edasi loe ajakirjast Elukiri


Tags assigned to this article:
Dimitri DemjanovUrho Kaleva Kekkonen

Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee