OHMYGOSSIP – Ma ei mõista seda eufooriat, et oi, meil on nüüd naispresident! Ja veel esimene, justkui oleks neid veel palju järjekorras. President on president, kas naine või mees, minule on see küll täiesti ükskõik. Peaasi, et on inimene. Eelistaksin meest, sest mulle tundub, et meestega nagu arvestatakse rohkem, neid kuulatakse rohkem. Pealegi on meil praegu keerulised ajad, terve Euroopa vajab julgeid ja tarku ja otsusekindlaid juhte.
Naine mingil tähtsal juhtival kohal tundub ikka kuidagi nagu valena. Aga kui mehi pole, või valijad ei julge targa mehe poolt hääletada, eks siis peab naine mehe eest väljas olema.
Ma ei hakka arutama seda, kuidas ta paika hääletati. Demokraatiaga on meil niikuinii pahasti. Ma vaatan parem tulevikku. Unistades.
Mina soovin, ja ma usun, et kogu meie rahvas soovib eelkõige seda, et meil poleks Kadriorus istumas (pre+sident = ees istuv) järjekordne Brüsseli marionett. Kes hakkab meid vihkajateks sõimama ja meie pärast häbi tundma.
Mina usun imedesse, Eesti sai kunagi Nõukogude Liidu alt vabaks – see oli ju IME! Vähemalt mõned aastad saime elada vabaduse illusioonis… Paljud elavad selles praegugi.
Äkki hoiab meie uus president rahva poole? Ta on seda ju lubanud. Naiivne, ütlete: sa usud poliitikute lubadusi? Laske mul kasvõi hetkekski loota… Mida muud tähendab see “saame sõpradeks?” Keegi pole enne meile niimoodi öelnud. Sõbrad austavad üksteist, sõbrad kuulavad üksteist.
Ta kirjutas kirja kõigile eesti inimestele, öeldes meile igaühele: Sina. Järelikult võime meiegi temale öelda: Sina. Sõbrad ju ei teieta?
Ta ütles, et ta ei hakka “mänge mängima”, vaid kavatseb selgitada oma seisukohti. See on väga hea. Ent kas ta sellele lisaks kavatseb ka ära kuulata TEISTE seisukohad? Kas ta on valmis rahvaga kaasa mõtlema, meie muresid ja hirme austama? ??Nii ma siis ootan, et ta selgitaks meile, rahva jaoks ilmselt kõige valusamaid küsimusi: 1. Milleks on eesti rahvale vaja Rail Balticat? 2. Miks me peame hakkama üleval pidama inimkaubitsejate poolt massiliselt Euroopasse küüditatud Aafrika moslemeid? 3. Mida head annab meie rahvale kooseluseadus, ja kuidas edaspidi vältida selle negatiivseid tagajärgi? 4. Kuidas aitab haldusreform maaelu taastamist?
KUI tal on vastused nendele küsimustele, siis jagagu neid meiega, ärgu hoidku küünalt vaka all. Aga ärgu öelgu, et “meil on seda vaja”, vaid põhjendagu, milleks MEIL (rahval, mitte valitsusel ja Brüsselil) seda vaja on. Kui on. Minu meelest ei ole. Ma pole kuulnud ühtki arvestatavat argumenti, mis mind nende vajalikkuses veenaks. Minu argumente saab lugeda portaalides Objektiiv ja Uued Uudised avaldatud artiklitest. Neid on seal nii palju, et ma ei hakka ühtki eraldi välja tooma.
Ja veel üks oluline asi: KUIDAS ta lahendab ära meie kodusõja, kuidas ta lepitab kaks leeri, kes teineteist vastastikku sõnadega tulistavad? Ta ju lubas olla KÕIKIDE president? See on väga raske ülesanne.
Ma fantaseerin: kui mina oleksin praegusel hetkel president, siis ma alustaksin sellest, et kutsuksin kokku autoriteetse mõttekoja, ja püüaks tarkade inimeste abiga ära korrastada meie keeleruumi. Mitte “arvamusliidrite”, mitte “tele-ekspertide”, vaid tõsiste keeleteadlaste, kultuuriteadlaste, kasvatusteadlaste, teoloogide, ühiskonnateadlaste abiga.
Seejärel teeksin ajakirjanikele ja poliitikutele kohustuseks kasutada edaspidi ühtlustatud termineid, ja lõpetada valelike siltide kleepimine nendele, kes näevad maailma kuidagi teisiti. Ja lõpetada alusetu laimamine. Anname sõnadele tagasi nende õiged tähendused. Räägime ilusat puhast väärikat eesti kirjakeelt. Ilma roppusteta. Ilma kantseliidita.
Hakkame üksteisest LUGU PIDAMA. Me oleme ju vennad ja õed. Ja me kõik tahame, et Eestimaa oleks turvaline kodu – meile, meie lastele ja meie laste laste lastele. Kauaks ajaks. Selle saavutamiseks on meil vaja üheskoos tööd teha, mitte üksteist kividega loopida.
See ei ole väike asi, see on väga oluline samm. Me ei tule sellest kodusõjast kunagi välja, kui me ei hakka rääkima ühtedest ja samadest asjadest. Nagu praegu: ühed räägivad vaestest pagulastest ja haletsevad neid, teised räägivad Euroopat vallutavatest agressiivsetest islami sõjameeste hordidest, keda nad siia EI soovi. Sest me näeme ja kuuleme, mis toimub Euroopas. See pole mingi võõraviha. See on terve mõistus.
Ma keeran ööseks oma koduukse lukku: kas see on ksenofoobia? Ei ole. Ja see ei tähenda ka seda, et ma kõiki inimesi röövliteks pean.
Jah, mida muud me saame teha, kui loota järjekordset imet… Saulusest sai kunagi Paulus, Damaskuse teel.
Või tuleb veel üks viisaastak tühikõnesid, mida keegi enam kuulata ei taha?
Autor: Malle Pärn
Avafoto: Erakogu