OHMYGOSSIP — Lend New Yorgist Los Angelesse kestis peaaegu kuus tundi ja kuigi mulle hirmsasti meeldib lennata, on nii pikalt ühe koha peal istumine väsitav ja tüütu. Inglitelinna päikese soe paitus laadis mind siiski kohemaid uue energiaga.
INGLITELINNAS
Üks ebameeldiv asi Los Angelese juures on see, et ilma autota on seal päris raske hakkama saada, on vaid paar kohta, kus saab ringi jalutada ning kus ka midagi teha on – üks neist on Robertson Boulevard, mille lähedal Beverly Hillsis elas mu sõber, kelle juures esialgu peatusin. Teine on legendaarne Hollywood Boulevard, millest ühe bloki kaugusel ma hiljem ööbisin ja millest kirjutan lähemalt järgmine kord.
Robertson Boulevard on populaarne shopping-tänav, kallite butiikide ja disainerpoodidega, kus võib tihti kuulsusi kohata. Nendel kordadel, kui mina seal ringi liikusin, ei õnnestunud mul paraku ühtegi mulle teada kuulsat inimest näha. Paljude poekeste klaasustele olid kleebitud väljalõiked kollastest ajakirjadest, kus paparazzi mõnd tuntud tegelast selles poes shoppamas on tabanud. Robertson Boulevardist mõne bloki kaugusel on hiiglaslik kaubanduskeskus Beverly Center. See on 8-korruseline ehitis, millest küll alumised viis võtavad enda alla parkimiskohad, aga sellest hoolimata mahutab üle 160 poe, kus võib veeta lausa päevi. Iga kord kui Beverly Centeris käisin, toimus seal ühes või teises poes mõni punase-vaiba üritus. Ükskord andis seal kontserdi mulle tundmatu räppar.
Päris kiiresti peale saabumist jäin kahjuks haigeks, mis võttis mind mitmeks päevaks rajalt maha. Tõenäoliselt oli süüdi kliimavahetus, New Yorgis hakkas juba sügis kätte jõudma, Los Angeleses aga oli iga päev üle 25-kraadi ja päikesepaiste. Õnneks paranesin kiiresti ja asusin kohalikke kuumemaid kohti avastades kaotatud aega tagasi tegema.
Mulle meeldivad väga lounge-baarid katuseterassidel, mis enamasti kuuluvad hotellide juurde ja mida Los Angeleses on mitu. Minu lemmikuks osutus Sunset Stripil asuv Skybar, aga ka Thompson hotelli oma oli õdus ja ilusa vaatega.
Klubid-baarid suletakse Kalifornias kell 2 hommikul, seega algab ka ööelu seal varem pihta kui New Yorgis või Miamis. Välja minnakse juba üheteistkümne paiku. Ööklubisse sisse saamiseks ei pidavat Los Angeleses kenast näolapist väidetavalt piisama, kuna neid olevat seal jalaga segada. Tuleb hoopis tunda promootorit, või vähemalt teada kellegi nime, mida uksel turvameestele mainida. Kuna ma käisin alati väljas koos kohalike sõpradega, siis ei olnud mul kunagi kusagile sissesaamisega probleeme ega oska kommenteerida, kas võinuks olla, kui ilma nendeda oleksin proovinud peole minna.
Käisime kuuldavasti staaride poolt armastatud ööklubis Green Door (parim neljapäeviti), kus tavaliselt mängib DJ, ükskord aga sattusime peale päris andeka rokk-bändi esinemisele. Koht oli muljetavaldava sisekujundusega: kuldsed kroonlühtrid laest rippumas, sametkattega antiikmööbel ja peeglist lauaplaadid. Ööklubidest vaatasin üle veel Foxtaili, Kressi (mõlemas oli kaks klubi ühes – allkorrusel kogunes lihtsam seltskond ja Foxtail ülakorrusel ning Kressi katuseterassil käis eksklusiivsem pidu) ja Opera, mis mulle eriti ei meeldnud. Üldiselt panin tähele, et inimesed klubides olid filmistaaride moodi väljanägemisest kaugel, silmipimestavalt ilusaid inimesi tuli vastu tunduvalt vähem kui New Yorgis!
Kõige rohkem meeldis mulle ööklubi Le Deux, kus kuuldavasti Lindsey Lohan tihti pidutsemas käib. Klubi oli hubaselt valgustatud, kahe tantsusaali ja ruumika välibaariga, mille keskel oli purskkaev. Mulle imponeeris kõige rohkem välibaari osa, seal oli palju rohelist ja sooja ilmaga oli mõnus värskes õhus sotsialiseeruda.
Minuga tuli seal tutvust sobitama üks naine, kes minu meelest oli varem olnud (võimalik, et oli senini) tegelikult meesterahvas. Võin muidugi eksida, kuna ei tahtnud nii isiklikku küsimust uuele tuttavale esitada, aga minu kahtlusi süvendas tema Michael-Jacksonit meenutavale ilukirurgiale lisaks kähe hääl ja aadamaõun. Üldiselt oli ta aga väga sõbralik, nii et ajasin temaga viisakalt juttu ja tegin ka pilti. Panin tähele, et meeste hulgas oli tal parajalt menu.
Minu meelest on LA inimesed omamoodi, natuke naiivsed ja üpris pealiskaudsed, räägivad palju ja valjult, enamasti endast.
„Disneyland” norivad Idarannikuinimesed neid edevaid, oma välimust ja tervist kinnisideeks pidavaid tüüpe. Süsivesikuid sisaldavaid toiduaineid ei söö Los Angeleses küll vist mitte keegi, selle asemel valitseb täielik sushi-maania. Parimat sushit sõin ma Katana restoranis Sunset Boulevardil, ka S. Robertson Boulevardil asuvas Kiyokawas pakuti väga värsket ja maitsvat toorest kala, aga toidud kuulsas Geishahouses jäid kõvasti alla samanimelisele söögikohale New Yorgis.
Kogu teenindav personal Los Angeleses pürib tegelikult näitlejaks või muusikuks, nii et ei tasu imestada, kui kelneril on nägu augustatud või omapärased tätoveeringud paistmas, tegemist võib olla tulevase rokkstaariga!
Avafoto: Anni-Mari Kaasik (Erakogu)